Ülestõusmispüha: „Ma tõusin üles ja olen endiselt teiega”

Selle aja jooksul kogeb Kirik juba rõõmu, mille meie Issand on meile valmistanud: midagi sellist, mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud.

20.04.2022

„Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale, halleluuja.” [1] Ülestõusmispühade aeg on selle õnne ootus, mille Kristus on võitnud meie jaoks võiduga surma üle. Meie Issand loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast, [2] nii et temasse jäädes oleks meie rõõm täielik. [3] Paasapüha on liturgilise aasta haripunktis, sest kristlik sõnum on rõõmustav teade päästmisest, mille tõi meie Issanda „paasapüha”, tema siirdumine surmast uude ellu. „Ülestõusmispüha on rõõmu aeg – rõõm, mis ei piirdu ainult selle liturgilise aasta perioodiga, vaid seda saab leida tõeliselt ja täielikult kristlase südames. Sest Kristus elab. Ta ei ole keegi, kes on lahkunud, keegi, kes on mõnda aega eksisteerinud ja siis edasi läinud, jättes meile suurepärase eeskuju.” [4]

Kuigi Ülestõusnud Kristuse ilmumise juures viibisid vaid vähesed Jumala poolt ette märgitud tunnistajad, [5] võimaldab liturgia meil neid saladusi uuesti läbi elada. Nagu paavst püha Leo Suur jutlustas: „Kõik meie Lunastajaga seotud asjad, mida varem nähti, on nüüdseks muutunud sakramentaalseteks riitusteks.” [6] Idakristlaste paasapüha tervitustavaväljendab nende teadlikkust sellest reaalsusest. Tervitusele „Christos anestē. Kristus on üles tõusnud!” vastatakse „Alethōs anestē. Tõesti, Ta on üles tõusnud!”

Ladina liturgia avaldab oma rõõmu ülestõusmispüha vigiilia Exultet-is. Ülestõusmispühapäeval, kaunis algussalmis, väljendub see rõõm lakoonilisemalt: „Ma tõusin üles ja olen endiselt teiega. Sa oled oma käe minu peale pannud. Minu jaoks on liiga imeline see teadmine.” [7] Me paneme aupaklikult oma Issanda suhu, põletava pojapalve vormis Isale, tema Ülestõusmise väljendamatu kogemuse selle pühapäevahommiku esimeses valguses. Püha Josemaría julgustas meid oma jutluses lähenema Kristusele, mõistma sügavalt tegelikkust, et ta on täna elus. „Tahtsin teiega lühidalt üle vaadata mõned viisid, kuidas Kristus on täna elus – Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (Hb 13:8), sest see on kogu kristliku elu alus.” [8] Meie Issand tahab, et me temaga räägiksime ja temast räägiksime, mitte kui minevikutegelasest, kui kellestki, keda me mäletame, vaid tajudes tema „tänast päeva”, tema kohalolekut siin ja praegu, tema elavat seltsi.

Ülestõusmispüha 50 päeva

Ammu enne paastuaja ja muude liturgiliste aegade kehtestamist tähistas kristlik kogukond juba neid viitkümmend rõõmupäeva. Kui keegi nende päevade jooksul oma rõõmu ei väljendanud, siis arvati, et ta ei suutnud haarata usu südant, sest „Kristusega sünnib rõõm pidevalt uuesti”. [9] See ajaliselt pikk pidustus paneb meid seda mõistma, et nüüdse aja kannatused ei vääri mainimist tulevase kõrval, mida meile ilmutatakse. [10] Selle aja jooksul kogeb Kirik juba rõõmu, mille meie Issand on meile valmistanud: midagi sellist, mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud. [11]

See viimaste asjade teadvustamine, taeva ootamine, on sajandeid kajastunud liturgilises praktikas. Ülestõusmispühade perioodi ajal ei ole Vana Testamendi lugemisi, kuna kogu Vana Testament oli ettevalmistus, kujund sellest, mis pidi tulema; ülestõusmispühade periood tähistab aga juba kohal olevat Jumala riiki. Ülestõusmispüha ajal on kõik uuenenud ja kõik täitub. Seetõttu kuulutab liturgia ülestõusmispühade perioodi ajal koos Johannese evangeeliumiga valgusküllaseid raamatuid, mis on eriti sobivad nendel päevadel: Apostlite tegusid ja Ilmutusraamatut.

Nii ida kui ka lääne kristlikud kirjanikud peavad ülestõusmispüha üheks ainulaadseks ja pikaks pühaks ning seetõttu nimetatakse pühapäevi ülestõusmispüha pühapäevadeks, mitte pühapäevadeks pärast ülestõusmispüha. Kogu ülestõusmispühade periood on nagu üks suur pühapäev – pühapäev, mis muutis kõik teised pühapäevad. Samal põhjusel ei peeta nelipühi pühapäeva eraldi pühaks, vaid pigem suure ülestõusmispüha pidustuse lõpetamiseks.

Mõnes traditsioonilises paastuaja liturgilises hümnis kasutatakse sõna „Halleluuja” hüvastijätutoonis. Seevastu ülestõusmispüha liturgia ütleb „Halleluuja” uue rõõmutundega, nagu oodates „uut laulu”, mida taevas laulavad ristitud, [12] kes juba näevad end koos Kristusega ülestõusnutena. Seetõttu kordavad ülestõusmispüha ajal nii vastusepsalm kui ka antifoonid missal „Halleluuja!” – sõna, mis tuleneb heebrea verbi hallal (kiitus) ja Yahweh (Jumala nimi) imperatiivist: „Kiitke Jumalat”.

„Kui õnnelik halleluuja, mida me seal laulame!” hüüdis püha Augustinus jutluses. „See saab olema kindel, kartmatu halleluuja, sest vaenlast ei ole kohal ega sõpra pole kaotatud. Seal, nagu siin, kostavad jumalikud kiitused, kuid siinsed on pärit neilt, kes on endiselt raskustes, samas kui taevas kõlavad kiitused tulevad neilt, kes enam ei karda; siin neilt, kes peavad surema, seal neilt, kes elavad igavesti; siin neilt, kes loodavad, seal neilt, kes on omanduses; siin neilt, kes veel teel, seal neilt, kes kodumaale on jõudnud.” [13] Püha Hieronymus kirjutas, et esimeste sajandite jooksul oli Palestiinas muutunud see hüüe nii harjumuspäraseks, et põldu kündvad inimesed hüüdsid mõnikord „Halleluuja!” Ja sõudjad, kes rändureid üle jõe vedasid, hüüdsid „Halleluuja!” „Ülestõusmispühade perioodi nädalatel valdab Kirikut sügav ja rahulik rõõm. See on rõõm, mille meie Issand tahtis jätta pärandina kõigile kristlastele ... rõõm täis üleloomulikku sisu, mida keegi ega miski ei saa meilt võtta, kui me ei lase.” [14]

Ülestõusmispüha oktaav

„Ülestõusmispühade perioodi esimesed kaheksa päeva moodustavad ülestõusmispüha oktaavi ja neid tähistatakse Issanda pühadena.” [15] Algkirikus pühitses Rooma piiskop „peatusi”, et tutvustada äsja ristitutele võidukäiku pühakutest, kellel oli Rooma kristlaste jaoks eriline tähendus. See oli justkui „usu geograafia”, milles kristlik Rooma ilmus meie Issanda Jeruusalemma rekonstruktsioonina. Külastati seitset Rooma basiilikat: ülestõusmispüha vigiilia ajal oli „peatus” Lateraani püha Johannese basiilikas; ülestõusmispüha pühapäeval oli see püha Neitsi Maarja suurbasiilikas (Santa Maria Maggiore); esmaspäeval püha Peetruse basiilikas; teisipäeval püha Pauluse basiilikas (San Paolo Fuori le Mura); kolmapäeval püha Laurentsiuse basiilikas (San Lorenzo Fuori le Mura); neljapäeval Pühade Apostlite basiilikas; reedel Märtrite Jumalaema basiilikas; ja laupäeval jälle Lateraani püha Johannese basiilikas.

Iga päeva lugemised olid seotud tähistamise kohaga. Näiteks kolmapäeval oli peatus püha Laurentsiuse basiilikas. Selle päeva evangeelium oli lõik söetulest, [16] mis viitas selgelt levinud Rooma traditsioonile, et diakon Laurentsiusele sai osaks märtrisurm, sest teda röstiti raudvõre peal.Oktaavi laupäev oli päev, mil vastristitud kandsid viimast korda oma valgeid ristimisrõivaid, enne kui need ära panid, ja esimene lugemine oli püha Peetruse manitsus, mis algas sõnadega: Deponentes igitur omnem malitiam... „Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine…” [17]

Kirikuisad nimetavad pühapäeva sageli „kaheksandaks päevaks”. Seitsmekordses päevade jadas ainulaadses ja transtsendentses asendis pühapäev ei meenuta mitte ainult aegade algust, vaid ka selle lõppu tulevasel ajastul. [18] Nõnda olid varased ristimiskambrid, nagu Lateraani püha Johannese basiilika oma, kaheksanurksed; katehhumeenid tõusid ristimisbasseinist, et alustada oma uut elu, mis on avatud nüüd kaheksandale päevale, pühapäevale ilma lõputa. Seega tuletab iga pühapäev meile meelde, et meie elu toimub Ülestõusmise ajal.

Taevaminek ja nelipüha

„Ülestõusnud Issand tõmbab oma taevaminekuga apostlite pilgu – ja meie pilgu – taeva kõrgustesse, näitamaks meile, et meie teekonna lõpp on Isa.” [19] Algab meie Issanda uue kohaloleku aeg. Tundub, nagu oleks Ta rohkem varjatud, kuid teatud mõttes on Ta meile lähemal. Algab „liturgia aeg”, kui kogu liturgiast saab laiendatud palve Pühas Vaimus, Poja kaudu Isale: „laia ja vaikse vooluga” palve. [20]

Kui Jeesus apostlite silmist kadus, olid nad võib-olla alguses sõnatud. „Me ei tea, kas nad mõistsid just sel hetkel, et nende silme ees avanes suurepärane lõpmatu horisont: meie maise palverännaku lõppeesmärk. Võib-olla mõistsid nad seda alles nelipühal, Püha Vaimu valguses.” [21]

„Kõigeväeline igavene Jumal, kes Sa tahtsid, et me võiksime viiekümne päeva jooksul paasamüsteeriumi tähistada…” [22] Kirik õpetab meid tähele panema, et see arv on ilmutuses tähendusega. Number viiskümmend tähistab Iisraeli elus kaht olulist sündmust: üks oli nelipüha, viiskümmend päeva pärast nisulõikuse algust; ja teine oli juubel, mis kuulutati välja iga viiekümne aasta tagant, Jahvele pühendatud aasta, mille jooksul igaüks võis oma vara tagasi saada ja igaüks naasta oma pere juurde. [23] Kiriku ajal hõlmab paasaaja „märk” viitkümmend päeva meie Issanda ülestõusmisest kuni Püha Vaimu tulemiseni nelipühal. Liturgia keeles tähendab paastuaeg Jumala poole pöördumist kogu meie hinge, kogu mõistuse ja kogu südamega; samas kui ülestõusmispüha tähendab meie uut elu, „koos Kristusega üles äratatud elu”. Igitur, si consurrexistis Christo, quae sursum sunt quaerite; Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel. [24]

Pärast neid 50 päeva jõuame „kõigi õnnistuste haripunkti ja „metropoli”, kõikide pühade pealinna; [25] sest ülestõusmispühast lahutamatult on see nagu „kõikide pühade ema”. Nagu Tertullianus paganatele ütles: „Pange kokku kõik oma pühad ja ikka ei saa need kokku viiekümneks nelipühipäevaks.” [26] Nelipüha on seega lõplik pühapäev, pühapäev oma täiuses. Sellel pidulikul päeval kogeme hämmastusega, kuidas Jumal teeb liturgia kaudu kohalolevaks Vaimu anni, mis juhtus Kiriku koidikul. Taevaminekul „võeti Jeesus üles taevasse ... et Ta saaks meid teha osalisteks tema jumalikkuses”. [27] Ja nüüd, nelipühal, annab meie Issand, kes istub Isa paremal käel, oma jumaliku elu Kirikule Lohutaja, „Risti vilja” väljavalamise kaudu. [28] Püha Josemaría elas ja julgustas meid samamoodi tegema, olles sügavalt teadlik Vaimu igavesest kohalolekust: „Paluge koos minuga uut nelipüha, mis süütab taas valguse maailmas.” [29]

Me mõistame ka seda, miks püha Josemaría otsustas mõnesid Opus Dei koolitusi alata Kiriku traditsioonilise palvega, mida leitakse näiteks Püha Vaimu votiivmissas: Deus, qui corda fidelium Sancti Spiritus illustratione docuisti, da nobis in eodem Spiriturecta sapere, et de eius semper consolatione gaudere. Jumal, kes Sa Püha Vaimu valgusega oled ustavate südameid õpetanud, me palume Sind, anna meile samas Vaimus maitsta tõelist tarkust ja tunda alati rõõmu Tema lohutusest. [30] Nende liturgia sõnadega palume me Jumal-Isalt, et Püha Vaim muudaks meid võimeliseks jumaliku reaalsuse tähendust hindama ja „maitsma”; ja et me saaksime nautida „Suure Tundmatu” julgustavat lohutust, väljend, mida püha Josemaría sageli Püha Vaimu kohta kasutas. Sest „maailm vajab Kristuse järgijate julgust, lootust, usku ja visadust. Maailm vajab Püha Vaimu ande, nagu püha Paulus neid loetleb: „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus” (Gl 5:22). Püha Vaimu and on antud Kirikule ja igaühele meist, et saaksime elada tõelises usus ja aktiivses armastuses, et saaksime külvata lepituse ja rahu seemneid.” [31]

[1] Algussalm, Ülestõusmisnädala kolmapäev. VtMt 25:34.

[2] Rm 4:25.

[3] Vrd Jh 15:9-11.

[4] Püha Josemaría, Kui Kristus on möödumas, 102.

[5] Ap 10:41.

[6] Püha Leo Suur, jutlus 74, 2.

[7] Algussalm, Ülestõusmispühapäev.

[8] Kui Kristus on möödumas, 104.

[9] Paavst Franciscus, Evangelii Gaudium, 24. november 2013, 1.

[10] Rm 8:18.

[11] 1Kr 2:9.

[12] Vrd Ilm 5:9.