Armsaimad: hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Praegu, neid ridu kirjutades on mul ikka silme ees Benediktus XVI. ja see tohutu hulk
noori, kes Peetruse järglase kutsel Maailma Noortepäevadele tulid. Seda sündmust olime me palju palves ette valmistanud, veendumusega, et paljud neist saavad kuulda ühel või teisel kujul Jumala häält, mis kutsub igaühte endale järgnema. Nüüd, kui need päevad on lõppenud, palvetame me ikka edasi, et neil noortel, kes Püha Isa sõnu kuulsid ja nende üle mõtisklesid, kasvaksid sellest otsused ja nende intensiivne ja apostoolne elu võiks küpseda.
Selles kuus kutsun ma teid vaatlema mõningaid aspekte, mida puudutas Paavst, rääkides sellest Patriarhist – usklike isast, nagu ütleb liturgia –[1] , kes vankumatu truudusega Jumala tahtmist järgis.
On eriti silmapaistev, kui suure tähelepanuga Aabraham oma maisel teekonnal Jumala sõna kuulda võttis. Sellest ajast peale, kui ta oma kodumaa ja oma lähedased jättis ning valest ebajumalateenimisest loobus selleks, et elavat Jumalat teenida, paistab silma tema erakordne ja sügav ühendus Jumalaga. Ka meil peaks olema palav soov, Pühakirja lugedes Jumala häält kuulda Rooma Paavst väljendas ennast mõned kuud tagasi järgmiselt: ”Ma soovitaksin teil paremini Piiblit tundma õppida – loodan, et teil kõigil on see kodus olemas – seda lugeda ja selle üle mõtiskleda, neid suurepäraseid lugusid Jumala inimeste suhetest tundma õppida, Jumala, kes suhtleb meiega ja kõigi nende inimestega, kes palvetavad.”[2]
Samu näpunäiteid on andnud ka meie Asutaja: lugeda iga päev mõni lõik Uuest Testamendist, ning seda vaadeldes ja selle üle mediteerides laseme me oma hinge Püha Vaimu valguse. ”Lugege Pühakirja, mõtisklege Issanda elu stseenide ja Tema õpetuse üle. Pidage silmas neid nõuandeid ja näpunäiteid, mida ta jagas inimestele, kellest pidid saama tema Apostlid, keda ta igasse maailma äärde laiali saatis.”[3] Nagu te väga hästi teate, kirjutas ta oma taskuraamatusse üles selliseid Pühakirja kirjakohti, mida ta eriti sageli vaatles. Oma isiklikud kogemused pani ta kirja raamatus Surco (Vagu): ”Ma soovitasin sul iga päev mõned minutid Uut Testamenti lugeda ja ennast nende stseenide tegelasena ette kujutada. Nii muutub Evangeelium sinu ”ihuks ja vereks”, mida sa teostad ja nii aitad ka teistel seda ellu viia.”[4]
Aga pöördugem nüüd tagasi Aabrahami loo juurde. Usk aitab tal Jumalasõna tähelepanelikult vastu võtta ja seda tegudeks teha. Nii muutuvad tema suhted Jumalaga üha usaldusväärsemaks, kuni Pühakiri teda oma Sõnas austab ja teda Jumala sõbraks [5] nimetab. Ka Kristus annab oma Apostlitele sellesama aunimetuse: ”Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt.”[6] Ja seda ei korda ta meile igaühele mitte ainult üks kord, vaid palju kordi päeva jooksul.
Sõber puistab sõbrale oma südant, ta räägib talle oma muredest, kavatsustest ja rõõmudest ning palvehetkedel kasvab üha enam ja enam meie lähedus Jumalaga. Aabrahami lugu on üks näide sellest. Me näeme, kuidas Jumal oma sõbrale teada annab, et Soodoma ja Gomorra rahvast nende pattude pärast karistatakse. ”Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha? Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema kaudu õnnistatakse kõiki maailma rahvaid.”[7] Püha Isa kommenteerib siinjuures: Aabraham täidab siin oma eestpalvega plaani (…) Tema kaudu tahab Jumal inimesi usu, jumalakartuse ja õigluse juurde tagasi juhatada. Ja nüüd avab see Jumala sõber ennast maailma reaalsusele ja vajadustele; ta palvetab nende eest, kes olid karistuse ära teeninud ja palub, et nad pääseda võiksid.[8]
See Pühakirja lõik on väga liigutav ja samal ajal julgustav: Üks mees, kes on Jumala sõber ning usaldab teda täielikult, pöördub lootusrikka palvega omamoodi tema vastu ja palub, et patused pöörduksid. ”Kas tahad tõesti hävitada õige koos õelaga? Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on? Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige koos õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see sinu poolt tegemata!“[9]
Issand on Aabrahami palvetega päri. Ometi kardab mees, et linnas ei leidu viitekümmet õiget ja nii ümardab ta seda arvu vestluses niikaua, kuni ta ainult kümnest räägib: ”Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme? Ja tema vastas: ”Ma ei hävita kümne pärast.”[10] Ja lõpuks, nagu me teame – see on nii valus, et paneb südame seisma -, hävitatakse Soodom ja Gomorra, sest nendes linnades ei leidunud isegi seda väikest hulka õigeid, mis oleks neid karistusest päästnud.
Kui tähtis on üksteise eest palvetada! Siin avaldub Jumala halastuse suurus, mis ulatub kaugele üle ajaloo ja ajastute piiride. Paavst selgitab, et Aabraham ei palu üksnes kehtivat õiglust, vaid, et õiglasi arvesse võttes ka kurjad süüst vabaneda võiksid ja et Jumal neile andestaks.[11] Nii, nagu ka teistel ajaloo momentidel, on Jumal ka nüüd valmis nende südamed enda poole pöörama, sest ta võtab oma sõbra palveid kuulda. Kuid igaüks peaks veel rohkem palvetama, et inimesed jälle Jumala sõpradeks saaksid ja et ka meie ise temast ei eemalduks. Nagu ütles meie Isa, on probleem selles, et ainult vähesed palvetavad ja need, kes palvetavad, teevad seda liiga vähe.
Alati on vaja Kiriku vajaduste, üksikute inimeste ja kogu maailma eest intensiivselt palvetada. Tehkem seda usu, alandlikkuse ja truudusega. Mõelgem, mida lubas Jumal Taavetile, Aabrahami järeltulijale: Fui tecum in omnibus, ubicumque ambulasti [12] ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud. Need sõnad liigutasid meie Isa väga, sest ta nägi neis kindlustunnet, et Jumal on alati koos oma lastega.
Taavetile suunatud prohvetlik ettekuulutus jätkub järgmiste sõnadega: Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad koos oma vanematega, siis ma lasen pärast sind tõusta sinu järglase, kes tuleb välja sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi (…) Ja su sugu ning su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.[13] See lubadus sai teoks Jeesuses Kristuses ja püsib Kirikus ikka elavana. Kunagi – sellest hetkest on nüüd juba kaheksakümmend aastat -, võttis püha Josemaria seda ka Opus Dei, kui selle Müstilise Ihu elava osa juures arvesse. Ta palvetas pingeliselt Tabernaakli ees, nagu oleks Jumal ise need sõnad talle huulile pannud. Meie asutaja pani need kirja oma märkmetesse. Need pühakirja sõnad kõlavad järgmiselt: Et fui tecum in omnibus ubicumque ambulasti, firmans regnum tuum in aeternum. Pärast mõtlesin ma järele, mida olin kirjutanud ja kordasin neid sõnu aeglaselt. Eile pärastlõunal, kui ma neid sõnu uuesti vaatlesin (…) sain aru, mida Kristus meile lohutuseks öelda tahtis: et ”Jumala Töö saab kõikjal tema juures olema ja see jääb alati Kristuse Kunungriiki tugevdama”[14]
Sina ja mina, mõelgem rohkem selle peale, et me peame Jumala lähedal olema ja tema kutsele reageerima. Kuigi oleme kõik tähtsusetud olendid, tahab Jumal, meie Isa ometi kõigi Kiriku usklikega arvestada, et inimestele oma halastust kinkida. Ta tahaks kõik inimesed nende pattudest ja pahede juurtest vabastada, kuid ta annab oma loodutele vabaduse. Nii, nagu nende linnade langemise ajal, mille eest Aabraham välja astus, on vaja ka inimeste poolt seda minimaalset vastuväidet..”Selleks, et muuta halb heaks, vihkamine armastuseks, kättemaks andestuseks. Seepärast peab olema linnas õigeid ja Aabraham kordab ikka ja jälle: ”Vahest leidub seal…”[15] Paavst kriipsutab alla, et ”seal”, haige tegelikkuse keskel peab leiduma üks hea ivake, mis terveks ravib ja uuesti elu kinkida võib. See sõna on ka meile mõeldud: et ka meie linnades see hea alge leiduks; et me teeksime kõik selleks, et mitte ainult kümme õiget ei oleks need, kes meie linnadel elada ja ellu jääda lasevad ja sellest sisemisest kurbusest, vabastavad, mille põhjuseks on eemalolek Jumalast.[16]
Kas me oleme teadlikud, et usaldusväärsel vestlusel Jumalaga on tähtis koht jumalikus lunastusplaanis? Jumal arvestab meie isiklike pingutustega, sinu ja minu palvetega, selleks, et hingedele külluslikult armu kinkida. Ärgem laskem ennast kurjuse näilisest ülemvõimust heidutada! Prohvet Jeremias sai Jumalalt ülesande, otsida Jeruusalemmast üks ainuke õige, et oleks võimalik see linn päästa.”Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde – siis ma annan linnale andeks“.[17] Sellest ajast, kui Sõna sai Lihaks, on olukord radikaalselt muutunud. Õigete puudumine ei ole enam Jumala halastusplaanile ja mõju levikule takistuseks, sest see Õige on olemas: See on Jeesus, kes on patu ja surma ära võitnud. Ta on Taevas ikka inimesena ja elab seal igavesti, et meie eest kosta.[18] Sellepärast ei saa maailmas kunagi puuduma need inimesed, kes oma palved Taeva poole tõstavad ja väga tihedalt temaga ühenduses on. Niisiis, kinnitab Püha Isa, leiavad kõigi inimeste palved vastuse; niisiis, võetakse kõik meie palved kuulda.[19]
Olen nii sageli seda meie Isa kutset kuulnud: Usku, mu lapsed, rohkem usku! Sest kõik asjad leiavad lahenduse, kui me palvetame, kui me oma palved nendega ühendame, kes Kristuse Missaohvris – millel on lõputu eestkostev toime – Isa poole ülendavad. Juba ammustest aegadest on kristlased eriti rasketel aegadel nii teinud. Lugegem ühte lehekülge Apostlite Tegudest, mis jutustab Peetruse vangistusest Jeruusalemmas.[20] Püha Josemaria võttis selle oma mõtiskluste teemaks 1937. aastal, sel ajal, kui Hispaanias usklikke taga kiusati. Tema sõnad, mis tookord olid suunatud noormeestele, kes koos temaga peidupaigas viibisid, on väga aktuaalsed, sest need ulatuvad üle ajastute piiride ja põhinevad sellele, mis on püsiv.
Meie Isa vaatles seda stseeni ja küsis endamisi: mis võisid küll esimesed kristlased teha, et oma Paavsti kaitsta? Enamik neist olid inimesed, kellel ei olnud mingit mõjusfääri; ja need, kellel see oli, ei võinud seda kasutada. Ometi ei jäta püha Luukas kasutamata võimalust, et meile edasi anda, kuidas käitusid need meie esimesed vennad, kes ütlesid: oratio autem fiebat sine intermissione (Ap. 12, 5) Nad palvetasid lakkamatult Jumala poole tema pärast. Kogu Kirik hüüdis seistes ja avatud käsivartega – see oli tolajal tavaline palveasend – oma Jumala poole. Ja mis oli nende palvete tulemus? Öösel ilmub Peetruse vangikongi ingel, kes ta üles äratab ja ütleb: surge velociter (Ap. 12, 7), Tõuse kiiresti! pane vöö vööle ja seo oma jalatsid jalga. Tema ahelad langesid maha, vangla väravad avanesid ja Apostlite vürst läks oma teed.[21]
Ma sooviksin väga, et see meie Asutaja kommentaar annaks meile jõudu täie usaldusega Kiriku, Paavsti ja kõigi inimeste eest palvetada. Rääkigem Tabernaakli eest palvehetke ajal Jumalale oma sõpradest, sugulastest ja tuttavatest ja palugem kõike seda, mida nad vajavad. Seostagem oma apostellikud plaanid Jeesusega, sest siis kannavad nad vilja, alustades täiesti tavalistest, näiliselt väikestest algatustest – kuigi ükski asi ei ole kunagi väike, kui me tegutseme kellegi inimese hinge heaks – ja lõpetades suurejooneliste projektidega, mis on suunatud sellele, et kogu maailmas kristlik mõtlemisviis taastada. Tehkem nii, nagu soovitab püha Josemaria: Rääkigem kõigepealt Jumalale inimestest ja alles siis inimestele Jumalast. Kas sa palvetad iga päev inimeste eest, keda sa kohtad? Kas sa püüad uusi sõprussidemeid luua ja rohkem olla koos nendega, kes juba on sinu sõbrad? Palvetagem eriti Paavsti Saksamaa reisi eest 22.-25. septembril.
Ma pöördun veelkord selle kirja alguseridade juurde tagasi, et uuesti rõhutada, kui intensiivselt peaksime Jumalat kõigi selle kuu maailmaürituste viljade eest paluma. Palugem eelkõige selle eest, et apostelliku töö tulemusena paljud noored mehed ja naised pärast Madridi sündmusi kõigis maailma äärtes Kristusele lähedalt järgneksid. Usaldagem need soovid Jumalaemale ja kasutagem selles mõttes ära need rohkearvulised mariaanlikud tähtpäevad septembrikuus. Ärgem unustagem ka Missa ajal ja ka sel tähtpäeval Jeesuse Risti all seista. Nii saavad teoks meie apostolaadi ja pühaduse soovid.
Pöördugem eestkoste palvetega ka meie armastatud Don Alvaro poole, kes Ristipuu oma õlgadele võttis ja truult lõppeesmärgini kandis. Te ei oska ette kujutada, kui paljud tuntud isiksused ja tavalised inimesed minuga sellest rääkisid, mida meie Isa juba teada andis: Kui mind enam siin ei ole, ei toimu Opus Deis maavärinat. Ja Tänu Jumalale oli see tõesti nii, tänu esimese järglase täielikule koostööle, mida ta tegi temale omase kõigutamatu sisemiserahuga.
Selleks, et Aafrikasse reisida, pidin ma läbi Prantsusmaa sõitma, sest sealtkaudu on võimalik otselennuga Elevandikuurannikule ja Kongosse sõita. Ma viibisin Pariisis paar nädalat ja loomulikult võite te endale ette kujutada, et külastasin seal Imelise Medali Jumalaema, et tema ees meie armast Isa ja Don Alvarot meenutades palvetada. Ja ka siin olite te kõik – nagu alati tänu Jumalale – koos minuga. Ja samuti, nagu alati, tundsin ma ennast nagu ”kodus”. Ma veetsin mõned nädalad ka Couvrelles´is, olles sealses rekolleksiooni majas nagu püha Josemaria ja tema esimese järglase jälgedes. Ma palusin, et Jumal Opus Dei tööd nii selles kui ka teistes regioonides ikka õnnistaks, sest me peame paljunema 500-ks. Mul oli väga hea meel kohtuda teie õdede ja vendadega Prantsusmaal, kellele ma südame peale panin, et vajame kõikjal palju uusi töökäsi.
Juba üsna varsti alustame me tööd Sri Lankas. Kas teie – igaüks teist – ei tahaks siis seal, kus te parasjagu olete, sellest kogu maailma rõõmu ja rahu külvamisest osa võtta?
Kogu armastusega ma õnnistan teid!
Teie Isa
+Javier
Pamplonas, 1. septembril 2011
____________________________________________________________________
[1] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011. Rm 4, 11-12, 16-17
[2] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[3] Püha Josemaria, Jumala sõbrad, Nr.172
[4] Püha Josemaria, Vagu, Nr.672
[5] 2 Kr 20, 7; Js 41, 8; Deut 3, 35
[6] Jh 15, 15
[7] 1. Ms 18, 17-18
[8] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[9] 1. Ms 18, 23-25
[10] Sama 32
[11] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[12] 2 Sm 7,9
[13] Sama, 12-16
[14] Püha Josemaria, Isiklikud märkmed Nr. 273 (8.9.1931). A. Vázquez de Prada, Opus Dei Asutaja, 1. köide, S. 366
[15] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[16] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[17] Jr, 5, 1
[18] Hb 7, 25
[19] Benediktus XVI, Jutlus Üldaudientsil, 18.5.2011.
[20] Ap 12, 1-19
[21] Püha Josemaria, Ühe vaatluse märkmed, 24.6.1937
