Minu armsaimad! Hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Homme, 2. oktoobril on meil jälle põhjust tänada Jumalat järjekordse Opus Dei asutamise aastapäeva puhul ja neli päeva hiljem, 6. oktoobril on meie asutaja kanoniseerimise seitsmes aastapäev.. Nende kahe sündmuse puhul tahaksin öelda, et peaksime palju mõtisklema selle üle, kuidas iseloomustas Johannes Paulus II meie asutaja üleloomulikku institutsiooni : pühitseda oma tööd igapäevaelu keskel, vajadust, kasutada ära igapäevaelu sündmused, et igaüks meist võiks paremini vastata Jumala kutsele” Võime hästi mõista, miks meie Isa ”armastusest hulluks muutus”, kui ta kuulis Prohvetite sõnu: meus es tu. [2]
Me kõik teame, et töö on universaalne ja lahutamatu tõsiasi, mis inimest tema teel saadab. See on vahend enda ja oma perekonna elatamiseks, side, mis meid kaasinimestega seob ja võimalus eneseteostuseks. ”Tööl on kristlase jaoks veel sügavam tähendus, sest see tähendab osalemist Jumala loomistöös. Jumal lõi inimese, õnnistas neid ja Jumal ütles neile: ” Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maapeal liiguvad!”( Ms 1, 28) Peale selle, kuna Kristus töö enese peale võttis, on see nagu lunastatud ja lunastav tegelikkus ja mitte ainult inimlikul tasandil, vaid see on vahend ja tee pühadusele, midagi sellist, mis võib meid pühitseda ja mida meie võime pühitseda.”[3]
Meie asutaja pühakskuulutamise tseremoonial kirjeldas Johannes Paulus II seda õpetust kui jutustust Inimese Loomisest: ” Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.” Mooses Raamat meenutab meile, ütles püha Isa, ”et Looja usaldas maailma inimestele, et ta seda ”hariks ja hoiaks.” Usklikud on selles kõikehõlmavas projektis kaasosalised – nad tegutsevad maailmas erinevatel aladel. Töö ja kõik muud tegemised muutuvad armu abil igapäevase pühitsemise vahenditeks.”[5]
Juba õndsakskuulutamisel, 17. mail 1992 ütles ta, et püha Josemaria ”rääkis väsimatult universaalsest kutsumusest pühadusele ja apostolaadile. Kristus kutsub kõiki, ennast igapäevakohustuste kaudu pühitsema; töö on enesepühitsemise ja apostolaadi vahendiks, kui elatakse läbikäimises Kristusega, sest Ta sai Jumala pojana inimeseks ning seeläbi on Ta inimese tegelikkuse ja kogu looduga ühendatud”[6] Kuid kindlasti ei oleks liigne, veelkord neid Opus Dei vaimsuse aspekte meelde tuletada, sest nii võime me aina rohkem ja rohkem, Jumala abiga ja meie Isa eestkostel, selle vaimsetest rikkustest ammutada ja eelkõige truult seda teostada. ”Niikaua, kui on mehi ja naisi, kellel on see kutsumus, armastas püha Josemaria sageli öelda, on olemas inimesi, kes sellest vaimsusest lähtudes oma sõpradele ja kollegidele näitavad, et on võimalik saavutada kristlikku täiust – pühadust – kutsetöö pühitsemise kaudu, olles nii Jumala kaastööline loometöö täideviimisel ja Kristuse kaastööline lunastustöös.
Kuulakem veelkord, mis ütleb püha Josemaria: ”Oleme inimesed maapeal, tavalised kristlased ühiskonna vereringes. Issand tahab meid justnimelt meie kutsetöö keskel pühaks ja apostoolselt aktiivseks teha. Ta tahab, et me endid ise töös pühitseksime, et me oma töö pühitseksime ja et me aitaksime teistel ennast töö kaudu pühitseda. Olgem veendunud, et Jumal ootab teid teie ümbruses, nagu armastav isa, nagu armastav sõber ja teeb teile selgeks teie vastutustundega sooritatud töö tähenduse: see ei ole ainult vahend elatuse hankimiseks, vaid ka vahetu osavõtt ühiskonna edusammudest, osavõtt teiste raskustest ja võimalus kohalikke ja ülemaailmseid initsiatiive toetada, et need üksikutele inimestele või vaesuses elavatele rahvastele pühendada.”[7] Peaksime rohkem mõtlema inimestele, kes on meie ümber.Kas me teeme seda? Kas nende kaudu ärkab meis apostli-ind? Kutsetöö ja suhted, mis sellest lähtuvad on parim võimalus teostada üleüldist preesterlust, mille saime ristimise kaudu. Seda peaksime eriti nüüd Preestrite-aastal silmas pidama.
Meie Isa sõnadel on praegusel ajal eriline tähendus, sest paljusid maid ja tööturgu on puudutanud sügav majanduskriis. Samal ajal pidagem silmas, et töö on tööristaks kõigis selle vormides.Ta rõhutas alati, et ”selle maailma hüved ei ole iseenesest halvad. Ometigi viivad nad inimese kurjale, kui ta neist ebajumala teeb ja ennast nende orjaks muudab. Kui aga suhtume neisse, kui hea tööriistadesse, õigluses ja armastuses – muutuvad need hea tööriistadeks.Me ei pea materiaalseid hüvesid taga ajama, nagu mõni aaretekütt. Meie aare on siin ja lamab sõimes. See on Kristus ja temale peame suunama kogu oma armastuse, sest seal, kus on sinu aare, seal on ka sinu süda. (Mt.6, 21)”[8]
Kui kutsetöösse suhtutakse nagu eesmärki ja mitte kui inimese igavese eesmärgi saavutamise vahendisse – koos Jumalaga ja Jumalas koos teistega – muutub selle loomus ja see kaotab oma kõrgeima väärtuse, muutudes mingiks suletud tegevuseks, milles loodu peagi Jumala koha endale võtab. Nii tehtud töö ei saa ka olla vahendiks, et olla Kristuse kaastöölisteks lunastustöös, mida ta Naatsaretis käsitöölisena alustas ja Ristil lõpetas, andes oma elu inimeste pühaduse eest.
Neidsamu mõtteid toob oma Entsüklikas Caritas in veritate lühidalt esile ka Benediktus XVI., kus ta selgitab kiriku sotsiaaldoktriini ühiskonna globaliseerumise aktuaalses kontekstis. Sealjuures toonitab ta, et ka tänapäeval on vajalik kaitsta inimest kui isikut tervikuna.[9] Paavst toob esile ka Vatikani II Kirikukogu sõnumi, et ”inimene on kogu majanduse initsiaator, keskpunkt ja eesmärk”[10] Nii asetab Püha Isa inimisiku, kes on loodud Jumala sarnaseks ja kes Kristuse kaudu Jumalalapse seisusesse tõusis, tänase arutelu keskpunktiks. Sealjuures astub ta rangelt välja determinismi vastu, mis paljudes poliitilist, majanduslikku ja ühiskondlikku elu puudutavates arvamustes ilmsiks tulevad. Samalajal rõhutab Paavst, milline kõikvõimas jõud tuleb ühiskonnas sellest, kui mõistame õieti vabadust, st. vabadust, mis põhineb tõele. Pidades silmas rahvaste arengut, kirjutab ta: ”Tegelikult ei piisa ainult intuitsioonidest, täiuslik inimese areng on eelkõige kutsumus ja põhineb eelkõige vabatahtlikul ja solidaarsel vastutusel. Selline areng nõuab ja vajab peale isiku transsendentse vaatepunkti Jumalat: ilma temata areng kas pidurdub, või jääb ainult inimese hooleks, kujuneb enesepäästmiseks, muutudes lõpuks ebainimlikuks.”[11]
Kriisiajal, nagu praegu, mis mõjutab konkreetselt nii paljusid inimesi, on kahekordne oht. Üheltpoolt, usume naiivselt, et tehniliste lahenduste kaudu on võimalik kõik probleemid lahendada; ja teiseltpoolt, on oht langeda pessimismi ja resignatsiooni ohvriks, nagu oleks kõik vältimatu, majanduslike seaduste konsekvets, ja midagi ei saa teha. Nii üks kui ka teine hoiak on vale ja ohtlik. Mehed ja naised peaksid nüüd seda olukorda ära kasutama ja isiklikul tasandil erinevaid voorusi paremini elama: eneseandmine, siiras kavatsus, ülevoolavast heaolust lahtiütlemine ja veel paljud asjad. Selline inimene teab, et oleme igal hetkel Jumala kätes., kes on meie Isa. Ja kui Jumalik ettehoolgus need raskused kõrvaldab, tegutseb ta, tuues kurjast välja hea ja Jumal joonistab kõverused sirgeks. Meie eluaeg on mõedud selleks, et usku suurendada , lootust tugevdada ja armastust kasvatada ja meie töö – ükskõik, milline - mis on teostatud professionaalselt ja siira kavatsusga, millesse on pandud kõik, et ühiskonnas tõeline vastutustunne ja solidaarsus kasvaks.Kas me palvetame selle eest, et see suur töötuse probleem laheneks?
Teisest küljest soodustavad rasked olukorrad varjatud ressursside aktiviseerumist iga inimese sisemuses. Üks tähtaim soovitus viimases Entsüklikas on konkreetne väljakutse, puhastada õiglus täielikult ligimesearmastusega, arendades neid voorusi teineteisest lahutamata. See on praeguse ajastu suur väljakutse, ütleb Paavst, me mitte ei pea oma mõtete ja tegudega ainult näitama, et ei saa kõrvale jätta, ega välja lülitada selliseid traditsioonilisi sotsiaaleetilisi printsiipe, nagu õiglus, ausus, vastutustunne, vaid ka seda, et majanduslikes suhetes võib valtseda ja koha leida andmise printsiip, kinkimise loogika, kui vennalikkuse väljendus. Sellise kutse esitab tänapäev inimesele, see on eelduseks kogu majandusele. Samal ajal on see kutse armastusele ja tõele.[12]
Seda kõike kokku võttes tuleb mulle meelde üks mõte, mida püha Josemaria tihti oma kirjades ja kohtumistel väga erinevate inimestega kordas.Ühes jutluses ütles ta oma publikule, mis oli tookord väga kirju: ”Olgem veendunud, et ainuüksi õiglusega ei suuda te ise inimkonna suuri probleeme lahendada. Ärge imestage, kui inimesed, kes ainult kuiva õiglust kogevad, ennast haavatuna tunnevad, sest inimese, kui Jumala lapse loomus igatseb palju enamat. Armastus peab kõik seestpoolt elustama ja väljaspoolt saatma, siis leevendab see kõik ja muudab kõik jumalikuks: Jumal on armastus (1.Joh 4, 16). Jumalaarmastus peab alati olema meie liikumapanevaks jõuks, siis on ka lihtsam ligimest armastada ja maine armastus muutub puhtamaks ja mõttekamaks.”[13]
Ja ühel teisel kohtumisel vastas ta kahtluseta, kui esitati küsimus tähtsaima vooruse kohta: Ainult õiglusega ei jõua ligimesearmastuses eriti kaugele (…) Kohtle inimesi alati õiglaselt, kui kuule natuke ka oma südame häält (…) Tee teiste heaks oma tööga, mida sa suudad. Ja pea kõikjal õigluse kõrval silmas ka armastust. Õiglus üksi on kuiv ja palju häid asju jääb tegemata.”[14]
Suur õiglusearmastus, mis on põimunud ligimesearmastusega – see, koos isiklike professionaalsete oskustega – on kristlase relv, et tõhusalt ühiskondlike probleemide lahendamisele kaasa aidata.
”Andke kõigile loomulikele tegemistele üleloomulik motiiv”, ütles püha Josemaria; ”ja siis”, jätkas ta, ” viige see ligimesearmastuse, vennalikkuse, mõistmise, armastuse ja kristliku vaimsuse püüe kõigi maailma rahvasteni”.[15] Ta hoiatas ideoloogide eest, kes ühiskondlike probleemide lahendamiseks valesid, nimelt materialistlikke lahendusi pakuvad.”Kõikide inimestevaheliste konfliktide lahendamiseks piisab kristliku õigluse ja ligimesearmastuse panusest.”[16]
See kõik ei vabasta kristlasi vajadusest, majandusseadusi hästi tunda. Eriti kehtib see nende kohta, kes, kas avalikus elus või ühiskonnas vastutust kannavad. ”Armastus ei välista kunagi teadust,” ütleb Benediktus XVI, ”jah, see nõuab, annab jõudu ja elustab seda sisemiselt”. Teadus ei ole kunagi ainult intelligentsi töö. Võime küll kalkuleerida ja redutseerida ja eksperimenteerida, kuid kui tahame, et oleks tegemist tarkusega, mis vastaks inimese põhiprintsiipidele tema igavesele eesmärgile orienteerudes, siis peaks see olema ”armastuse soolaga maitsestatud. Tegu ilma teadmiseta on pime ja teadmine ilma armastuseta steriilne. Sest tõeline armastus aitab leida vaesuse põhjused ja vahendid selle kõrvaldamiseks ja vältimiseks. (Paulus VI, Entsüklika Populorum progressio, nr 75) [17]
Püüdkem sellest õpetusest sügavamini aru saada ja seda teistele seletada, sest sellest peab meie mõtlemine ja tegutsemine lähtuma. Ja nagu alati, tuletan teile meelde, et te ei unustaks minu palvesoove. Loomulikult on esikohal palve Paavsti ja tema kaastööliste eest. Selles kuus toimub Roomas eriline Piiskoppide Sünod, sest see puudutab Aafrika kontinenti.Palugem juba nüüd Püha Vaimu ja palugem püha Josemaria eestkostet, et Jumal valgustaks neid Piiskoppe, kes Paavsti ümber kogunevad ja et see suuri vaimseid vilju kannaks.
On veel teisi Opus Dei tähtpäevi, millest ma ei hakka praegu põhjalikumalt rääkima. Ometi on mul üks tungiv soov, et kõigil kasvaks huvi püha Josemaria ja tema elu erinevate hetkede vastu. Ta hoolitses murelikult selle eest, mis Taevas tema kätte andis ning soovis alati olla Jumala, kiriku ja selle kiriku väikese osa – Opus Dei – selle tütarde ja poegade ja kõigi inimeste truu sulane, isegi nende, kes teda ei mõistnud. On väga tähtis, et käiksime nendes jälgedes.
Kogu armastusega õnnistab teid
teie Isa
+Javier
[1] Johannes Paulus II, Jutlus Opus Dei asutaja õndsakskuulutamisel, 17,5.1992
[2] Is 43, 1
[3] Püha Josemaria ”Kristus möödub” nr.47
[4] Ms.2, 15
[5] Johannes Paulus II, Jutlus Opus Dei asutaja kanoniseerimisel, 6. 10. 2002.
[6] Johannes Paulus II, Jutlus Opus Dei asutaja õndsakskuulutamisel, 17. 5. 1992
[7] Püha Josemaria, Jumala sõbrad, nr. 120
[8] Püha Josemaria, Kristus möödub, nr.35
[9] Benediktus XVI, Entsüklika Caritas in veritate, nr.25
[10] Sama ja Gaudium et spes, nr. 63
[11] Benediktus XVI, Caritas in veritate, nr. 11
[12] Sama, nr. 36
[13] Püha Josemaria, Jumala sõbrad, nr. 172
[14] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, 27.11.1972
[15] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, 2.VI.1974
[16] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, 14.IV, 1974
[17] Benediktus XVI, Caritas in veritate, nr.30
