Minu armsaimad: hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
On kätte jõudnud kuu, sel maarjalikul aastal Opus Deis, mis on eriliselt Jumalaemale pühendatud. Süda ja mõistus on nüüd erilisele suunatud Maarjale, Jumala ja meie Emale, et tänada teda lugematute armude eest, mida me tema eestkostel saanud oleme. Mõnedest oleme me teadlikud, teistest aga ei tea me midagi, kuid kahtlemata tahtis Jumal meile oma Ema suurimaks auks oma armuaarde võimaldada, kasutades selleks Õndsaimat Neitsit, kes tegutseb alati ühenduses oma pojaga ja sõltuvuses temast. ”Maarja emalik vahendajaroll ei vähenda mingil juhul Jeesus Kristuse vahendajaks olemist”, ütles Johannes Paulus II, kui ta Vatikani II Kirikukogu tekste selgitas. Vastupidi, ütlest ta, ” ei ole Maarja Jeesusele, kui vahendajale takistuseks, vaid ta toob hoopis selle viljakuse ja mõju esile”[1]
Neil päevadel täname teda eriti konkreetselt – ma vabandan selle vahemärkuse pärast – selle preestrikspühitsemise tseremoonia eest, mis toimus 8. mail püha Eugeniuse basiilikas ja kus pühitseti preestriks 32 teie venda. Palvetagem Maarja poole nende ja kõigi preestrite eest.
Kristliku vaimsuse ajaloos on palju näiteid emalikust hoolitsusest, mida meie valitsejanna jagab neile oma lastele, keda ta oma armuga eriliselt saadab.Vanim maarjalik palve, Sub tuum praesidium, mida püha Josemaria nii sageli kordas, on pärist 3. sajandist ja väljendab usalduslikku teadmist: ”Sinu kaitse ja varju alla põgeneme meie, oo püha Jumalasünnitaja, ära põlga meie hädas meie palveid, vaid päästa meid alati, kõigest hädaohust, Sina auline ja püha Neitsi[2]
Kõik me oleme kunagi oma elus tundnud Maarja armastavat kohalolekut, mis viib meid Jumalale lähemale. Seepärast - ei ole olemas väärikamat olendit, kui tema: suurem temast on ainult Jumal – ei suuda me teda kunagi piisavalt tänada ja ülistada tema hoolitsuse eest. Nii ütles ka püha Josemaria: ”Teoloogia on möödunud sajandite jooksul esile toonud ühe lause, mis võtab kokku kristlaste armastuse Neitsi Maarja vastu, numquam satis, mitte kunagi ei suuda me liialdada, kui räägime või kirjutame selle naise väärikusest, kes andis oma ihu ja vere Pühima Kolmainsuse teisele isikule.”[3]
See loob aluse maarjalikule vagadusele, mis neil nädalatel kogu maailmas nii eriliselt ja kindlalt õitseb. Meie puhul on tegemist veel ka teiste spetsiifiliste põhjustega, mis kutsuvad meid oma Ema erilise armastusega kohtama. Ma pean silmas kahte tähtpäeva, mis sellesse kuusse langevad: meie Isa esimene palverännak 1935. aastal Sonsoli ja noveen 1970. aastal Guadalupe Jumalaema ees. Meenutades tänutundega neid sündmusi, tulevad meile meelde Benediktus XVI vaatluse sõnad: ”Jumalapoja inimesekssaamisega on igavikust saanud aeg ja inimajalugu on ennast avanud Jumala kõikvõimsuse täitmisele. Kristus, Jumala ja Maarja poeg n.ö. ”puudutas” aega ja see sai uue ja üllatava tähenduse: On saabunud pühaduse ja armu aeg.”[4] Seepärast, nii lõpetab Paavst, ”peaksime ka nüüd lõppevat ja saabuvat aastat sellest vaatepunktist vaatlema ning elu erinevaid sündmused – tähtsad ja vähem olulised, tavalised ja seletamatud, rõõmsad ja kurvad – pühaduse märgi alla asetama ja võtma vastu kutse, mille Jumal meile suunab, selleks, et juhatada meid eesmärgile, mis lähtub teadmisest, et teiselpool aega laiub igavik.”[5]
Need mõlemad meie ajaloo daatumid, millest ma rääkida tahaksin, näitavad selgelt, kuidas Jumal inimese ajalukku ja konkreetselt Opus Dei, selle kiriku väikese osa ajalukku siseneb.
2. mail, 1935.aastal – nüüd juba 75 aastat tagasi – alustas püha Josemaria seda Maipalverännakute traditsiooni, mis on nii palju vilja kandnud. Sellest ajast peale on väga paljud inimesed sel viisil Jumalaemale väga siiralt oma lapselikust armastusest tunnistust andnud. Ma teen teile ettepaneku, et hoolitseksite selles kuus eriti, et võimalikult paljud inimesed koos teiega Maarjat külastaksid. Me tahame tänada teda hoole eest, mida ta osutab kirikule ja igale oma lapsele.
Harjumuspärane suhtlemine meie Valitsejannaga on kindel tunnistus inimese kristlikust mõtlemisviisist. Võibolla on meil kõhklusi – keegi maailmas ei ole täiuslik - , aga kes visalt Maarja poole palvetab – jätkates neid palveid, mida ta juba lapsena õppis - , näitab, et tema südames valitseb kristlik õhkkond, ja Ema aitab teda, nüüd, kui palvetame Avemariat – ja kindlasti ka meie surmatunnil.
Hoolitsegem selle eest, et meil oleks soov, teisi lapseliku armastusega Maarja juurde viia. Kui kutsume oma tuttavaid, sõpru ja sugulasi, koos meiega maipalverännakut tegema, siis võib see neile abiks olla, et leida see rõõm ja rahu, mida meie Ema nende hingedesse valab, kes tema lapsed olla tahavad ja paljudel meestel ja naistel tekiks harjumus iga päev Roosipärga palvetada! Kas me ületame inimliku kartuse, et selliseid vestlusi alustada? Kas armastus Maarja vastu sunnib meid inimeste hüvangut silmas pidama?
Selles kuus on veel ka teine meie perekonnale tähtis aastapäev. Möödub nelikümmend aastat sellest, kui meie Isa Mehhikosse sõitis, et palvetada Guadalupe Jumalaema ees. Ma mäletan, kui üllatunud ja rõõmsad olid need inimesed, kes olid tema kõrval, kui ta 1. mail 1970 teatas, et on otsustanud sinna sõita. Ta korraldas kiiresti kõik vajaliku ja juba 15. mai hommikul oli ta Mehhikos. Armastus Kiriku, Paavsti ja inimeste vastu aitas tal kõik oma südamesoovid Jumalaema ette tuua. Ta seletas seda järgmiselt: ” Mida Isa palub? Nüüd palub Isa kõikvõimsa palvetaja, Ema Maarja jalge ees maailma rahu eest, Kiriku, Opus Dei ja kõigi selle poegade ja tütarde pühaduse eest.”[6]
Juba lennusõidu ajal oli näha, kui süvenenud oli meie asutaja. Ja vaevalt olime me jõudnud Mehhiko linna, kui ta avaldas soovi Guadalupe Jumalaema juurde sõita, et seal palvetada, kuigi kell oli alles kolm hommikul. Meile tundus see võimatuna, sest kirik oli sel kellaajal suletud. Kohe aga, kui ta sai loa oma arstidelt ja poegadelt, kes tema eest hoolt kandsid, et ta kõigepealt kõrguse ja ajavahega harjuks, sõitis ta paljude oma poegade saatel Villasse. See oli tema esimene külaskäik Mehhiko D.F-s. Pärast seda, kui ta oli Issandat kõiges pühaduses tervitanud, põlvitas ta altariruumis ja jäi sinna umbes pooleteiseks tunniks sügavalt palvesse. Sel ajal täitus kirik enam ja enam meie Isa poegade ja tütardega, kaastöötajatega ja sõpradega, kes koos meie asutajaga palvetada tahtsid.
Ja kui meie asutaja lõputult palvetamist jätkas, kirjeldas tolleaegne Consiliarius Pedro Casciaro kirikus toimuvat: kuna meie Isa ei tahtnud ” väliselt erutatuna” välja paista, katkestas ta vestluse Jumalaema pildi ees ja palus selle eest, et oleks võimalik sellist olukorda vältida. Järgmisest päevast alates ja kogu noveeni ajal läks ta väikesele ebamugavale rõdule, millel oli see eelis, et see oli Jumalaemale lähedal ja inimeste vaateväljast kõrval. Seal sai püha Josemaria segamatult Guadalupana poole pöörduda, kõva häälega temaga rääkides kõik oma südame vajadused temale usaldada. Tänu Jumalale saime kuulda, mida ta neis usaldusväärsetes vestlustes Jumalaemale ütles. Üldiselt kutsus ta meid, kes me neil tundidel koos temaga olime, oma palvetest osa saama.
See oli nagu väikese lapse palve, usaldusväärne, täieliku Jumala tahtele allumisega, samalajal aga harras ja visa. Noveeni esimesel päeval 17.mail, peab ta ühe isikliku vaatlushetke, siis aga teeb ettepaneku, palvetada koos kolm osa Roosipärjast, kusjuures iga saladuse järel pidi olema pikk vaikusehetk. Lõpuks luges ta ette mõned read Evangeeliumist, kus Kristus osutab palve vajalikkusele. Ma mäletan ainult üksikuid sõnu sellest palvest, mida teil on kindlasti õnnestunud vähemalt osaliselt lugeda ja vaadelda.
Jeesus ise ütleb meile: Kõike seda, mida me uskudes palume, antakse meile. Ja meil ei puudu usk, sest sina, Issand, annad seda meile. See lubadus on kindel ja kehtib alati, sest tema sõnad, Issanda sõnad ei kao kunagi.
Me oleme siin tuhandete inimeste esindajad ja oleme tulnud siia selleks, et paluda, paluda nagu väike laps, kes on veendunud, et talle kuulmisvaist kingitakse. Me palume, nagu väike laps, nagu väike perekond ja ma tahaksin, et Opus Dei oleks seda alati: üks väike perekond, mis on väga ühtne, kuigi me ennast kõikjale laiali laotame. Meie palved sinu poole on tungivad ja me kasutame sinu ema eestkostet teadmises, et sa meid kuulda võtad.
Iterum dico vobis – ütleb meile Matteus – quia, si duo ex consenserint super terram, de omni re quamcumque petierint fiet illis a patre meo qui in caelis est (Mt 18, 19) Me toome sinu ette oma palved, ühenduses inimestega, kes siin viibivad, preestriga, kes missat pühitseb, kultusega, millega sinu ema austatakse. Me ütleme seda sulle ja nemad ütlevad, täis usku ja lootuses, et sa meid kõigil maailma teedel kuuled. See on kõigist ühiskonnaklassidest, rassidest ja keeltest pärit inimeste katkematu palve. Nende palve on meie palve ja sinu poole, Issand suuname me sinu Ema kaudu oma lakkamatu palve.
Nende sõnadega äratan ma teis seda vastutustunnet, palves mitte järeleandmisi teha, isegi siis, kui hing on kuiv ja raskustes, vaid jätkata seda dialoogi Jumalaga. Vaatamata meie nõrkustele ja isegi siis, kui me ei tea midagi, mida me ütlema peaksime, piisab sellest, kui me tahame temaga rääkida, kui me saame seda, mida me tahame ja see saab teoks.”[7]
Hoolitsegem selle eest, minu tütred ja pojad, et me jätkaksime nüüd ja alati seda meie Isa, püha Josemaria palvet olles seejuures ühenduses tema palvetega kogu Kiriku eest ja Opus Dei eest, mis on saanud taevas kestvaks litaaniaks. Ei ole tähtsust, kui tunneme ennast mõnikord kuivana – nagu kõrvetatuna – ja tundub, et süda ei taha osaleda, kui teeme mõtiskluspalvet või palvetame suulisi palveid.Püha Josemaria õpetas meid: Tahte puudumine ja raskused ei tohe meile muret valmistada, ma ütlen seda veelkord. Oleme lihtsalt kohal, nagu vahisoldatid, kes oma kohustust täidavad; aga ka laste usuga. Tuletame talle meelde, et isegi kui see on ainult sõnades, et ta oma sõna täitma peab, et me teda palume, et ta meid kuulda võtaks. See on nõudmine, aga lapselik nõudmine, mille me Isale esitame, millega me tema Poja lubaduse poole pöördume. Ja loomulikult otsime me abi oma Emalt, tema kõikvõimsat eestkostet. Ema, kuule meid![8]
Ma arvan, et igaüks meist tahaks selle andunud usaldusega palvetada, või palvetama õppida, meie taevalise Ema poole. Praegusel ajal, seda olen ma teile sageli öelnud, peame me palved Kiriku, Paavsti, piiskoppide preestrite ja kogu jumalarahva eest uuesti elavamaks muutma. Proovigem maikuu palverännakute ajal need palvesoovid eritlise innukusega Maarja ette tuua. Kas sa usud, et kui inimesed, kes on sinu ümber,teada saavad, et armastad Maarjat, ennast ka kutsutuna tunnevad, teda armastada ja temalt varjupaika otsima?
Peame palvetama täie usaldusega, usuga, mis mägesid liigutada võib, nagu Kristus ütleb. Kuulakem veelkord meie Isa, kui ta esimeses palves kõva häälega Jumalaema poole pöördus: ” Omnia quaecumque orantes petitis, credite quia accipietis, et evenient vobis (Mk 11,24) Kõik, mida te palves palute, uskuge ainult, et te saate seda ja see antakse teile! Need sõnad annavad meile tohutu kindluse. Tema poeg on need lausunud ja tema poeg ei valeta! Meie poolt nõuab ta usku
Usku, mis meil juba on, sellepärast tuleme me paluma, kuid samaaegselt ütleme talle selle palvega: adauge nobis fidem! (Lk 17,5). Peab olema visa ja ikka ja jälle samade asjade juurde tagasi pöörduma, nagu väikesed lapsed oma emaga teevad. Just nii! Ja siin palume me, kes me siin kohal oleme, kõigile ja kõikide nimel, ka siis, kui oleme ise natuke kuivad, kui meil on raske rääkida ja sulle öelda, mida me tahame.
Omnis enim qui petit accipit, et qui quaerit invenit, et pulsanti aperietur (Lk 11, 10). Teisitiöeldes, püha Luukase järgi, on see, kes räägib, Jeesus Kristus. Ta ütles meile nii selgelt, et me ei unustaks: kes palub, sellele antakse. Seepärast peame jätkama palvetamist ja me peame julgema tungivalt ja usaldusega paluda. Sellepärast oleme me siia tulnud ja sellepärast peame hoolitsema, et meie palve oleks järjekindel ja samalajal sisukas. Meie ema, ole meie eestkostja ja aita meid, et võiksime ikka rohkem ja rohkem palvetada.”[9]
Siin peatun ma, minu tütred ja pojad, kuigi meie Isa veel kaua oma palvet jätkas. Aga ma pean teile veel seda meelde tuletama, et kuu teises pooles pühitseme me veel kahte väga tähtsat püha: Jeesuse Taevasseminemist ja Neilipühi ning samuti Pühima Kolmainsuse püha. Ja kui me tema poole pöördume, innustab Maarja meid nendeks pühadeks hästi valmistuma ja neid hästi ära kasutama, nagu ta tegi ka Jeesuse esimeste jüngritega. Mulle on täiesti selge, et Jeesus soovis, et ta Kiriku tekkimise juures Õhtusöömaajal viibis, pärast tema vaikuses ja tagasihoidlikkuses möödunud elu.Nii pidid Apostlid tunda saama, kuidas on vaja Jeesust ja Pühimat Kolmainsust armastada.
Kuu viimased päevad võivad meid kannustada, Nelipühi kõiges sügavuses nautima. Olgem lähedal sellele, kes on Kiriku Ema ja Püha Vaimu tempel, see on alati parim viis, trööstija ande ja vilju saada. Ja alati ma palun teid, et te minu palvesoovid, mis puudutavad teid kõiki – Maarja, paluva eestkostja ja kõigeväelise ette tooksite, et võiksime veel rohkem Jumal Isa, Jumal Poja ja Jumal Püha Vaimuga ühenduses olla.
Ma õnnistan teid kogu oma armastusega.
Teie Isa
+ Javier
-----------------------------------------------------
[1] Johannes Paulus II, Maarjalik Katehhees üldaudientsil, 1.10.1997
[2] Tunnipalve, Maarjalik Antifoon
[3] Püha Josemaria, artikkel ” Pilari Jumalaema, avaldatud posth., köites ”Libro de Aragón", Saragosas, 1976
[4] Benediktus XVI, Jutlus aastavahetusel, 31.12.2009
[5] Sama
[6] Püha Josemaria, oktoober1970
[7] Püha Josemaria, palvemärkmed Villa de Guadalupes, 17.5.1970
[8] Sama
[9] Sama