Armsaimad, hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Euharistlik ohverdus, millele Kristus meid kõiki iga päev kutsub, viib meie mõtted Paasapüha müsteeriumi juurde. Iga kord, kui pühitseme Püha Missat, või osaleme sellel, võtame me osa Jeesuse Kristuse ülimast armastuse aktist, mis sai teoks tema Ristisurma läbi, millele oli suunatud kogu tema elu. Kuid on momente ja olukordi, milles palvetamine ja tänuteod, anumine, mille me ülendame Jumala poole Kristuse läbi Pühas Missas, muutub eriti reljeefseks.
Meie suur rõõm ja tänutunne Jumalale selle suure kingituse eest, mida me peame iga päev uuendama, on seotud nende liturgiliste pühadega, mida me, kas juba pühitsesime või pühitseme nende päevade jooksul, sest need meenutavad meile väga sügavalt Kristuse müsteeriumi erilisi aspekte ja samal ajal seovad meid selle erilise armuga.
Apostlite Teod jutustavad meile, kuidas Kiriku tekkimise ajal Püha Vaim näitas ennast nagu võimas tormituul ja tulekeeled, mis laskusid Apostlite peale, täites nad oma andidega ja kinkides neile selle sama Issanda rahu, mille ta ise lubas: rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile [1]. Nende Püha Vaimu ilmumise märkide põhjal annab Jumal võimaluse ära tunda, kuidas Trööstija nendes hingedes tegutseb, kes ennast temale avavad.
Võimsas tormituules, millest eelnevalt juttu oli, avastame me jumalikku jõudu, mis on võimeline ka suurimad takistusi kõrvaldama ja samuti värsket õhku, mis atmosfääri saastavad mürgipilved laiali ajab. See pilt – selgitab Benediktus XVI – ”äratab meis mõtteid, kui hea ja vajalik on värsket õhku hingata, nii füüsiliselt kopsudega, kui vaimselt südamega, tervet vaimuõhku, mis on armastus”[2]. Tulekeeled räägivad meile sellest põlevast armastusest, millega ta inimeste südamed sütitada tahtis. See leek ” tuli kokkutulnud jüngrite peale, süttis neis ja kinkis neile uue Jumala hiilguse. Nii saab teoks see, mida Jeesus, meie Issand ette kuulutas: ”Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!”( Lk 12,49) Apostlid koos erinevate koguduste usklikega on seda leeki kõige kaugemate maa piirideni kandnud; nii avasid nad inimkonnale tee, valgustatud tee ja nad töötavad koos Jumalaga, kes oma tulega maailma uueks teeb.”[3]
Tänagem Maarjat tema väsimatu sekkumise eest, mille tõttu oleme Püha Vaimu sisenduste suhtes palju tundlikumaks muutunud, nagu juhtus ka Viimsel Õhtusöömaajal Apostlitega. Ma mõtlen eriliselt kõige selle hea peale, mida ta meis maikuus äratas, mil me püüdsime teda tõelise, lapseliku hardusega austada, ja ma mõtlen eriti sellele tihedale ühenduses olemisele Jeesusega, millele ta meid kõiki on osalema kutsunud.
Teiselt poolt oli eelmisele pühapäevale langenud Püha Kolmainsuse Püha nagu kutse, et seoksime oma mõtted ja oma südamed veel rohkem sellega, kus on tõelised rõõmud: Isa, Poja ja Püha Vaimuga, Ainujumalaga, kes kõike täidab, kes armu läbi meie südametes elab ja kes meid lõplikku ühtsusesse Taeva kirkuses juhatada tahab.
Tahaksin jutustada teile ühe väikese loo. Isa kabeli, Püha Risti Ülikoolis Roomas hakati lauset BENEDICTA SIT SANCTA TRINITAS ATQUE INDIVISA UNITAS marmorfassaadile graveerima. Kui püha Josemaria sinna saabus – ja seda tegi ta sageli, kui ehitustööd veel käisid -, ei olnud tema nägemine enam kuigi hea. See tekst oli talle rohkem, kui tuttav, kuid alati, kui ta meid palvetama kutsus, küsis ta: Mis sinna kirjutatud on? Olgu ka kogu meie elu üks kiituselaul Ühele ainsale Kolmainujumalale.
Nüüd valmistume Kristuse Ihu ja Vere ja Jeesuse Pühima Südame pühadeks. Need ei ole üksteise lähedal mitte ainult ajaliselt, vaid loovad ka muidu ühtsuse, sest nad meenutavad meile kahte suurt Jumala heategu inimestele. ” Armastus väljendub Inimesekssaamises, selles Kristuse lunastavas teekonnas maapeal, mis viib teda viimse ohverduseni Ristiohvris. Ristil väljendub armastus uues valguses: vaid üks sõdur torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett (Jh 19,34) Jeesuse vett ja verd" – nii ütles meie Isa – ”mis oli äärmise andumuse tunnistuseks, kuni consummatum est (Jh 19,30), see on lõpetatud, armastusest.”[4]
Just Jeesuse Pühima Südame Pühal, 11.juunil lõpeb Preestrite-aasta. Jätkakem palvetamist preestrikutsumuste eest, preestrite ja kogu ristirahva pühaduse eest ja haarakem kaasa ka teisi inimesi. Ma palun Jumalat, et need hüüded, mida me möödunud kuudel veel tugevamini tema poole suunasime, ei lõpeks meie hinges; Ja et me sunniksime vaikima kõik need, kes preestriks olemise imelist kingitust ründavad.
Hiljuti tegin ma palverännaku Torinosse, et Jeesuse surilina ees palvetada, mis oli välja pandud, et usklikud seda austada saaksid. See on tõesti väga muljetavaldav, kui palju valu pidi Jeesus meie pärast kannatama. Ja nagu ütles Johannes Paulus II, ” Surilina on Evangeeliumi peegeldus. Ja tegelikult, kui me selle püha lina peale mõtleme, jõuame järeldusele, et tema kujutis on nii lähedane sellele, kuidas Evangeelium meile Jeesuse kannatust ja surma kujutab ja et see liigutab sisemiselt igat tunnetega inimest, kui ta seda vaatab.”[5]
Ja nagu alati oma reiside ajal, palusin ma Sindones kõigi teie saatel Jumalat, et ta süütaks meie südametes Püha Vaimu tule. Ja nagu Benediktus XVI mõned nädalad tagasi, tagasiteel Piemonte pealinnast ütles, ”tugevdab ja toidab see lina meie usku ja annab kristlikule vabadusele uue jõu, sest see sunnib meid Kristuse pale poole pööduma, Ristilöödud ja Ülestõusnud Kristust Paasasaladust vaatlema, kes on kristiku sõnumi keskpunkt.”[6]
Jumalat näha, Jeesuse palet vaadelda, igavesti jumalikku suurust vaadeldes õnnelik olla – see on kõigi inimeste sügavaim unistus, isegi kui miljonid sellest soovist ise teadlikud ei ole. Ma mäletan, kuidas meie Isa Jumala palet vaadelda igatses. Ta kirjeldas seda järgmiselt: ” See on reaalne soov. Need, kes üksteist armastavad, tahavad teineteist näha. Armunutel on silmad üksnes oma armastatu jaoks. Kas pole see loogiline? See on inimsüdame vajadus. Ma valetaksin, kui salgaksin, et mind liigutab väga soov, Jeesuse nägu näha. Vultum tuum, Domine, requiram (Ps 27, 8), sinu palet, Issand, tahan ma otsida. Meelsasti suleksin ma silmad,” lisas ta eriti viimastel eluaastatel, ” ja mõtleksin, et kunagi saabub see silmapilk – kui Jumal tahab – et ma võin teda näha, mitte nagu peeglist ja osaliselt….vaid näost näkku (1 Kr 13, 12). Jah mu lapsed, minu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele. Millal võin ma tulla ja sinu palet vaadata? (Ps 42,3)” [7].
Kas ka meie igatseme Jeesust näha, kas me otsime teda Tabernaaklis, kus ta tõeliselt viibib, ja meie hinges, armu seisus.Kas tahame kohata tema müstilise ihu liikmeid, eriti abivajajaid, haigeid, vaeseid, neid, keda religioossete veendumuste pärast taga kiusatakse ja neid, kes kogu maailmast erinevas vormis ebaõigluse all kannatavad. Keegi ei võiks ükskõikne olla, kõik me oleme kutsutud olema Kristuse Ihu liikmed, kes on üles tõusnud ja ajaloos edasi tegutseb: ”Elavad liikmed, igaüks oma rollile vastavalt, see tähendab ülesandele, mille Jeesus meile usaldas”[8], mis sai meile osaks ristimise kaudu.
Meie kristlaseks olemine on sügavalt selles armastusväärses sakramendis juurdunud. Meie kutse pühadusele ja apostolaadile võtab nii konkreetse kuju, sest me teame, et Jeesuses Kristuses oleme me osalised maailma lunastamises. Kui selged on järgmised püha Josemaria sõnad: ”Apostel on see kristlane, kes ristimise läbi Kristusega üheks muutub ja enesele teadvustab, et ta on Kristusega üks; kes Kinnitamise läbi ennast võitluseks Kristuse eest relvastab, kes on kutsutud maailmas Jumalat teenima, kõigi usklike üleüldises preesterluses – samalajal preestritest täiesti erineval viisil – ja annab meile võimaluse Kristuse preesterluses osaleda, kirikukultusest osa võtta ja inimesi Jumala juurde juhatada, sõnaga, eeskujuga, palve ja meeleparandusega.”[9]
Tundkem nüüd, Preestrite-aasta lõpul rõõmu neist mõtetest ja püüdkem isiklikud järeldused teha. Ja jälle püha Josemaria sõnad, raamatust ”Sepikoda” võivad meile abiks olla: ” Mõtle, et Kristus, hea külvaja, kes igaühte meist, nagu nisutera, oma haavatud kätte surub. Tema veri imbub meisse. Ta valgustab ja puhastab meid, ta joovastab meid armastusega! Siis paiskab ta meid maailma laiali. Aga ühekaupa – sest nisu ei lõigata kottidekaupa, vaid tera, tera järel.”[10]
Eelkõige ”immutab ta meid oma verega” Sakramentide kaudu, ja nii ” valgustab ja puhastab ta meid, joovastab meid oma armastusega”, s,t. ta juhatab meid pühadusele. Aga ainult siis, kui me seda tahame, kui me laseme Trööstijal tegutseda, kelle tööks on, meid Jeesusega sarnaseks vormida.
Otsigem Issanda püha inimkonna puudutust Pihisakramendis ja Euharistias. Võtkem vastu tema õpetus, mitte ainult Pühakirja lugedes ja vaimuliku hariduse omandamises ja parandamises, vaid pidevas, siiras dialoogis temaga palves. Palugem teda, et tema sõna võiks tungida kõige sügavamale vaese ”minu” hinge ja et süda ja hing sellest läbi imbuks. Me peaksime kogu südamest soovima, et võiksime tema juhendamisel tema jälgedes käia, tema voorustest õppida, tema kombel tunda, mõista ja armastada.
Kui siis Püha Vaim neid tegevusi meis levitas – õigemini, samal ajal – ”püüab ta meid kogu maaima laiali laotada”, nagu külvaja nisuteri künnivagudesse puistab, et nad vilja kannaksid: sealjuures oleme me ise – tänu meie preestrihingele – ühenduseks Jumala ja inimeste vahel. Peale selle on preestritel Preestrikspühitsemise Sakramendi kaudu võime, et nad tegutsevad in persona Christi Capitis, nii, et Kristus on liturgilistel pühitsemistel Kiriku peana tõeliselt kohalolev.
Opus Deis on Jumal meile erilisest kutsumusest üldise kristliku kutsumuse seas, teada andnud. Ta tahab, et teeniksime teda selles vaimus, mille püha Josemaria alates 1928.aastast kehastas. Ristimise vundamendile tuginedes sunnib eriline kutsumuse arm meid, Kristust igal hetkel hingede päästmises aidata, kuid mitte sellepärast, et me teistest paremad oleksime. Jeesus on ainuke vahendaja inimeste ja Jumala vahel [11], aga ta tahtis, et me selles temaga koostööd teeksime.
Esiteks, peame me hardalt Kristuse Ohvriga pühas Missas ühinema. Selle ühinemisega Euharistias muutub kogu elu palve, tänu ja lunastusohvriks; meie isik ja meie teod muutuvad täielikult ja me anname end Kristuse tööriistaks maailmas. Kui me oma päeva Missaks muudame – nagu meie Isa seda väljendas - , siis oleme me tõeliselt euharistlikud hinged, mehed ja naised, kes püüavad oma käitumisega jumalikku Õpetajat jäljendada ja peegeldada.
Siis oleme me võimelised kaasa aitama, et kõik inimesed lunastamise viljadest osa saaksid; meist saavad Kristuse tööriistad, kes teistele inimestele tema õpetust vahendavad, neid tema Sakramentide armuallikate ja igavese elu juurde juhatavad ja et ka meie ise oma igapäevasel teel needsamad etapid ette võtaksime. Püha Vaimu juhtimisel käime me Kristuse jalajälgedes ja meis teostub püha Josemaria soov: ”Anda oma elu teiste eest. Ainult siis elame me Kristuse elu ja saame temaga üheks.”[12]
Veel üks aastapäev, meie Isa pöördumine taevalisele kodumaale, seisab meie ees. Palugem usaldusega tema eestkostet kogu nädala jooksul enne 26.juunit. Kui me truult tema eeskujule ja sõnumile järgneme, suudame me oma elu Kristuse eluga sarnaseks muuta, kuni me lõpuks temaga üheks saame.
Selle päeva eelõhtul mõtleme me kolme esimese Opus Dei preestri pühitsemisele, kes jätsid sügava truuduse jälje. Nad olid alati ” Jumala asjades” ja tegid kõike, mida meie Isa palus, et truult Opus Deid kiriku teenistuses ellu viia. Nendest räägiti suhetes meie Asutajaga: Ta pühitses nad preestriks ja nüüd ”tapab ta nad tööga”. Vaadakem – preestrid ja ilmikud – igaühelt neist on meil õppida, ja see ei ole kunagi piisav, et arendada oma preesterlikku hinge.
Olgem tihedalt minu palvete ja palvesoovidega ühenduses. Ma mõtlen eriliselt haigete peale, kellest ka Opus Deis puudu ei ole, või kes kuidagi teisiti kannatavad. Kui nad oma kannatused Kristuse Ristiga ühendavad ja rõõmuga oma valud ja hädad ohverdavad, võivad neist saada vaatamata nende nõrkusele tugisambad, mis teisi toetavad.
Ma õnnistan teid kogu armastusega.
Teie Isa
+Javier Echevarria
-------------------------------------------------------------
[1] Jh 14,27
[2] Benediktus XVI, Jutlus Nelipühadel, 31.5.2009
[3] Benediktus XVI, Jutlus Nelipühadel, 23.5.2010
[4] Püha Josemaria, Kristus möödub, Nr.162
[5] Johannes Paulus II, Jutlus Torinos, 24.5.1998
[6] Benediktus XVI, Jutlus üldaudientsil, 5.5.2010
[7] Püha Josemaria, Ühe vaatluse märkmed, 25.12.1973
[8] Benediktus XVI, Jutlus üldaudientsil, 5.5.2010
[9] Püha Josemaria, Kristus möödub, Nr.120
[10] Püha Josemaria, Sepikoda, Nr.894
[11]Tm.2,5
[12] Püha Josemaria, Ristitee, 14.peatus
