Mu armsaimad, hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Pärast seda, kui arstid mind Pamplonas meditsiiniliselt läbi vaatasid ja kui ma seal haigetega kohtusin, otsustasin ma külastada Elevandiluurannikut, et rääkida teie vendade ja õdedega, kes elavad maal, mille eest me viimasel ajal nii palju palvetanud oleme. Palvetagem veelgi selle eest, et sõjahaavad võimalikult kiiresti paraneksid, ilma, et sellest jääks järgi mingi vaen ja vihkamine. Et kõik suudaksid üksteisele andestada, nii, et leiaks aset suur vennastumine, mis on kasuks perekondadele, ühiskonnale ja kogu rahvale. Mingem nende palvesoovidega pühima ja halastavaima Jeesuse Südame juurde, mida me 1. juulil Liturgias austame ja Neitsi Maarja Pühima Südame juurde, mille püha on homme. Palvetagem ka kõigi nende paikade eest, kus
kannatused võimust võtavad.
See Jeesuse püha kutsub meid, lapsemeelsete palvetega selle Jumala südamesse tungima, kes armastusest meie vastu lihaks sai. Ja nagu kirjutas meie Isa jutluses: ”Siis võidame oma palvega Jeesuse südeme: kui me Jumala ära tunneme ja oskame pilgu tema poole suunata, tema, kes meid julgustab, õpetab ja juhatab.”[1] Ka nüüd, juba Taevast, kutsub ta meid uuendama oma soovi, Pühima Kolmainsusega läbikäimises edusamme teha. Seepärast tahaksingi vaadelda mõningaid soovitusi, mida Paavst Johannes Paulus II oma Apostellikus Kirjutises välja toob, rääkides Kiriku suundadest uuel aastatuhandel. Pärast seda, kui ta oli välja toonud peamise eesmärgi, milleks on, äratada kogu jumalarahva südames soovi, püüelda pühaduse poole, kirjutas ta: ”Selle, ”Pühaduse pedagoogika” jaoks on vaja kristlasi, kes eelkõige palvekunstiga silma paistavad.”[2]
Me ei loobu, ega või loobuda tänamast Kristust tema heategude eest, see oli ka meie Asutaja õpetuse sisu, ning me peame kõigile – ka teistele kristlastele-eriti tähelepaneliku, tõsise ja püsiva palveelu kinkima. Toitkem seda innukust, lugedes iga päev Jumalasõna, ihu ja hingega Liturgiast, eriti iga päev Pühast Missast osa võttes -, kuni see saab tõeliseks läbikäimiseks Jumalaga ihus hinges ja elus. Ja kuigi me aastaid tahtejõuga selle nimel pingutame, võime olla kindlad, et peame iga päev ikka ja jälle uuesti alustama.”Me teame nimelt väga hästi”, nagu ütleb Paavst Benediktus XVI, ”et palvet ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat asja: palvetama peab õppima ja seda oskust pidevalt uuendama. Ka neil, kes vaimulikus elus kaugele on jõudnud, on vajadus, Jeesuse õpilasteks saada, et õieti palvetama õppida.[3]
Don Alvaro meenutas sageli seda tahet, mida püha Josemaria näitas, kui ta 70-aastaseks sai: Palvehing olla! Meie Isa käis seda palveteekonda ja jäi neile igapäevastele ja lapselikele vestlustele Jumalaga alati truuks, juba sellest ajast peale, noorusaastatel, kui Issand ennast talle näitama hakkas. Tõsiasi, et ta seda soovi alles aastakümneid hiljem väljendas, annab tunnistust tema sügavast alandlikkusest, mida Benediktus XVI pühakute kogemuseks nimetab.
Sageli ja ilmekalt oleme vaadanud neid Evangeeliumi stseene, kus Jeesus on vestluses oma Isa, Jumalaga. Apostlid imestasid Meistri sellise käitumise üle ja ükskord palusid nad teda Domine , doce nos orare [4]: Issand, õpeta meid palvetama. Jeesus andis neile joonitud paberi, jooned, mis kristliku palve all seisid: Meie Isa, kes sa oled Taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maapeal .[5]
Seda teed on võimalik väga erineval moel käia, sest iga hinge suhe Jumalaga on väga isiklik. Issand hoolitseb meie, igaühe eest meist, nagu kalliskivi eest, millel on hindamatu väärtus: liigutav reaalsus on see, et iga hing on ju Kristuse vere eest vabaks ostetud.[6] Ärgem unustagem, mida Issand on meile öelnud: vigilate et orate [7], valvake ja palvetage! See on nagu visadus, tema tütarde ja poegade isa järel kihutamine kiirteel, mis Taevase Isa juurde viib ja kus teeviitadeks on Jeesus Kristus ja Püha Vaim.[8] Kõik me peame, ütleb Paavst Benediktus XVI, Jeesuse koolis käima. Ja oma armsa Isa käest oleme me võinud õppida, kuidas Jumalaga suhelda-lapse siirusega ja teoloogide tarkusega; ennast Jeesuse Kristuse, kui vanema venna kätte usaldada ja Maarja, kui ema kätte ning Joosepi, selle perekonna üleloomuliku isa kätte ja Kiriku kätte ja inglite kätte, kes on meie kaitsjaiks ja saatjaiks igavese elu teel.
Uuendagem iga päev oma indu, isiklikult Jumalaga suhelda. Ma pean siin silmas igapäevaseid mõtiskluspalve hetki; koos Pihi- ja Armulauasakramendiga loovad nad aluse, puhta vee allika, millega me oma töö, apostolaadi, perekondlikud ja ühiskondlikud tegevused läbi immutame –
niisiis, kogu oma eksistentsi, isegi need hetked, kui me magame või puhkame. Ma võin teile kinnitada, et see ei ole üldse raske, isegi mitte siis, kui oleme vaimselt natuke kuivad, või vaimselt ja psüühiliselt väsinud, kui me ainult Pühal Vaimul ja vaimuliku juhendamise nõuannetel ennast juhtida laseme.
”Me peame olema ”kontemplatiivsed hinged”, ütles püha Josemaria 1973. aastal; ”seepärast ei tohi me mõtiskluspalvet unarusse jätta. Ilma palveta, ilma siseeluta teeksime me üksnes kurja (…). Nüüd tundub veel enam, et oleme tõesti kohustatud palvehinged olema, kõik, mis meil on, heldekäeliselt Jumalale ohverdama ja mitte kunagi vestlust temaga unarusse jätma, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ja kui te nii käitute, siis elate te iga päev koos Jumalaga ning te pingutate ennast tõsiselt, et kaks korda pool tundi mõtiskluspalvele pühendada.”[9]
Meie Isa ei palu ainult seda, et me palvehetke hästi peame, vaid seda, et me iga päev palvehetke algusest lõpuni hästi peaksime. See on eesmärk, mis on võimalik saavutada, kui me igal hommikul jälle uuesti alustame, jättes suuremad ja väiksemad madalseisud kõrvale. Ülejäänu – praktiliselt kõik – väljendub Püha Vaimu viljadena meie hinges: Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrustele: meie ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. [10]
Püüdkem niisiis eelkõige olla täpsed nendes vestlustes Jumalaga, mis iga päev meie teed joonistavad. See võib näida ebaolulisena, kuid ma ütlen teile, et sellel püha Josemaria õpetusel on suur tähendus. ”Ärge jätke iialgi mõtiskluspalvet unarusse. Mis on parim viis olla kontemplatiivne? Palve. Kui hing hakkab arvama, et ta ei tea, kuidas palvehetke läbi viia, kui Isa õpetus on talle raske, kui Issand talle midagi ei ütle, kui ta tema häält ei kuule ja kui ta selle asemel suulisi palveid palvetab, ja arvab, et ta on langenud hirmsasse kiusatusse.
Ei, mu lapsed! Olgu teil püsivust mõtiskluspalves! Jutusta see kõik mõtiskluspalve ajal Issandale ja kui on vaja, korda palju kordi ühte ja sama lühipalvet: Jeesus, ma armastan sind! Jeesus, õpeta mind palvetama! Õpeta mind teisi armastama sinu armastusega…tee seda püsivalt, päev päeva järel, kuid, aastaid ja lõpuks näed, kuidas Issand ütleb sulle: Rumaluke, ma olin ju sinu juures, sinu kõrval algusest peale!”[11]
Kindlasti tuleb vastu raskusi, kiusatusi, et poolt tundi mõtiskluspalvet lühemaks teha või hoopis ära jätta. Seepärast peame olema täpsed ja täpselt aega arvestama, olgu siis tegemist intensiivse tööga, või väsimusehetkega. Ja nagu märgib meie Paavst: ”Palve ei ole seotud teatud kontekstiga, vaid see on iga inimese südamesse sisse kirjutatud”[12] Alati on võimalik jumaliku hingekülalisega rääkida; alati ja igal pool on võimalik teda kohata, kuigi võimaluse korral on hea minna Tabernaakli juurde, kus Jeesus tõeliselt substantiivselt kohal on, oma ihu ja verega, oma hingega ja oma jumalusega.Me peaksime niisiis kõik kõrvale jätma, mis meid sellest eemaldada võib. ”Me keskendume”, ütles püha Josemaria ühes katehheesis ”ja palvetame Jumala poole, et ta meid kuulda võtaks ja hakkame temaga rääkima, loomulikkkusega, lihtsalt nii, nagu me räägiksime oma vennaga, isaga, emaga, või hea naabriga. Kui te räägite armastuse ja usaldusega, siis näete te varsti, kui hästi teil läheb. Teil saab olema siseelu.”[13]
Veelkord: vahel ei tea me, mida peaksime talle ütlema, meil puuduvad sõnad; kuid ärgem unustagem siis, et palve ”ei ole ainult rida lauseid, vaid eelkõige sisemine hoiak, mitte mingi kultuse läbiviimine või sõnade lausumine, vaid eelkõige Jumala ees olemine”[14] On ka väga oluline, et me stressi ja vaimse kuivuse ajal palvehetkest väga täpselt kinni peame. Loomulikult on neil momentidel see vahend eriti hädavajalik. Kindlasti ei õnnestu meil alati kogu palvehetke ajal seda lapselikku vestlust hoida; kuid juba see, kui me nende minutite jooksul tema seltsi otsime, on kindel tõend sellest, et me Jumalat armastame, et me tahame temaga üks olla, iseennast unustada. ”Selles pilgus, mis on teistele suunatud, selles andumuses, kus me iseendast võitu saame seisneb palve olemus, kui kogemus, mis ületub kaugemale sellest, mida me mõistusega mõelda suudame."[15]
Ei ole midagi trööstivamat, kui kindlustunne: Et me Jumalat armastame ja temaga suhelda võime, on väga liigutav teada, et tema on meid enne armastanud [16]. Seda kinnitab ka Katoliku Kiriku Katekismus, öeldes: ” Palvetamise puhul lähtub Jumala truu armastuse meeleliigutus kõigepealt temast enesest; inimese meeleliigutus on alati vastus sellele.”[17] Iga päev uuendatud kavatsus, ennast palvehetkedel kokku võtta, kohustab niisiis Jumalat – kuin nii võib öelda – meile oma armu sama rikkalikult saatma. Kas sa muide mõtled sageli selle peale, et palve oli ja on alati Opus Dei relv? Kuidas kaitsed sa selle relvaga Opus Dei tööd Kirikus? Kindlasti hakkame me seda meie Isa poolt saadud vaimsust seda enam armastama ja kaitsma, mida enam me oleme palvehinged.
Meie Isa õpetused palve kohta on väga rikkalikud ja väga kasulikud. Kes meist ei oleks näinud neid iseloomustavaid sõnu tema jutlusest? ”Aastate jooksul on paljud inimesed väga murelikult minu juurde tulnud ja öelnud: Isa, ma ei tea, mis minuga lahti on, ma olen loid ja külm. Varem oli minu vagadus nii kindel ja iseenesestmõistetav, kuid nüüd on see minu jaoks üks suur komöödia…Neile, kes sellises olukorras on, ja teile kõigile ütlen ma: komöödia? Suurepärane! Issand mängib meiega, nagu oma lastega."
Pühakirjas öeldakse selle kohta: ludens in orbe terrarum (Õp 8,31),mängisin tema maailma maa peal. Jumal mängib, kuid ei jäta meid, sest kohe pärast seda tsitaati võime lugeda: deliciae meae esse cum filiis hominum ja tundsin rõõmu inimlastest (sama), see on minu rõõm, olla inimlaste keskel.Issand mängib meiega. Kõik meie tegemised võivad meile mõnikord komöödiana tunduda, me tunneme, et oleme külmad ja ükskõiksed, ülemeelikud ja tahtejõuetud, meie kohustused tunduvad meile hirmus rasketena ja vaimulikud eesmärgid liiga kõrgetena. Siis on õige aeg mõelda, et Jumal tõesti mängib meiega ja tahab olla selles komöödias hea kaasmängija.”[18]
Ma ei tahaks lõpetada neid ridu enne, kui olen selle kuu tähtsaimad päevad meelde tuletanud. 7. juulil on Don Alvaro rohkem esil, sest siis on aastapäev, mil ta palus end Opus Deisse võtta. 16.ndal on Karmeli Neitsi Maarja päev; loomulikult mõtleme siis eriliselt tädi Carmeni, meie Isa õe peale, kes nii palju kaasa aitas, Opus Dei keskustes perekondlikku õhkkonda tugevdada. Peale selle palvetame sel päeval õnnetute hingede eest, kes on puhastustules ja usaldame nad oma taevalise Ema eestkostele.
Ma palun teid tungivalt, olgem ühenduses palves; palvetagem üksteise eest, apostelliku töö eest kogu maailmas, Püha Isa palvesoovide eest. Toogem mõtiskluspalve ajal Tabernaakli ees Issanda ette innukus, mis meid tiivustab ja kasutagem sealjuures Jumalaema, püha Joosepi ja püha Josemaria, meie armastatud Isa eestkostet.
Mul on rõõm teile kirjutada, et eelmise kuu 18.ndal olin ma Cagliaris, Sardiinia saarel, kus mul oli võimalus meie armsa Bonaria Neitsi ees palvetada. Ma tean kindlasti, et püha Josemaria palvetas selle maa eest ja et paljud selle maa inimesed just nende palvete pärast Jumala kutsele heldelt järgnevad.Aidakem neid, sest sealt aidatakse ka meid avasüli.
Ma õnnistan teid oma armastusega!
Teie Isa
+Javier
---------------------------------------------------------------------------------
[1] Püha Josemaria, Kristus möödub, 64.
[2] Õnnis Johannes Paulus II., Novo Millenio Ineunte 6.1.2001, 32.
[3] Benediktus XVI., Üldaudients, 4.5.2011.
[4] Lk 11,1
[5] Mt 6, 9-10
[6] 1 Pt 1,18-19
[7] Mt 26,41
[8] Usuõpetuse Kongregatsioon, Kirjutis kristliku meditatsiooni aspektidest, 15.10.1989, 29
[9] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, september 1973.
[10] Rm 8,26
[11] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, september 1973.
[12] Benediktus XVI., Üldaudients, 11.5.2011
[13] Püha Josemaria, Ühe perekondliku kohtumise märkmed, 1972
[14] Benediktus XVI., Üldaudients, 11.5.2011
[15] Usuõpetuse Kongregatsioon, Kirjutis kristliku meditatsiooni aspektidest, 15.10.1989, 30
[16] 1 Jh 4,19
[17] Katoliku Kiriku Katekismus , 2567
[18] Püha Josemaria, Jumala sõbrad, 152
