Minu armsaimad: hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Siis, kui see kiri teieni jõuab, olen ma paariks päevaks Kinshasas, Kongo pealinnas ja enne seda, 7.-12. juulil, olin ma Elevandiluurannikul, nii Abidjanis kui ka Yamoussoukros ja kohtusin seal teie vendade ja õdedega ja paljude teiste inimestega, kes olid Opus Dei tegevusest huvitatud. Igal pool võisin ma rõõmuga kogeda, kuidas oli Prelatuuri tegevus laienenud ja samuti arenenud ühistöö paljude teiste inimestega. Tänagem lakkamatult Jumalat, kes Pühima Neitsi eestkostel meile nii palju armu saadab ja kes pühima Josemaria palveid kuulda võtab, milledele me alati toetume; jah, tema, kes juba siin maapeal meid kõiki oma südames kandis, võib seal Taevas olles meile veelgi rohkem abiks olla.
Samuti pöördun ma armsaima don Alvaro poole, kes oli see, kes otsustas nendes mõlemates maades 1980. aastal tööd alustada. Palvete ja ohverdustega, tagasihoidliku ja püsiva tööga – nagu kõigis teistes paikades -, on Opus Dei ka nendes Aafrika maades juuri ajanud. Kui palju häid asju, Jumala auks ja inimeste teenimiseks, on seal nende kolmekümne aasta jooksul õitsele puhkenud! Tänagem selle eest südamest Pühimat Kolmainsust.
Ma palun, et avaldaksite oma toetust nende maade apostellikule tööle, nagu tegi ka meie Isa, kuni viimase päevani, mil ta siin maapeal viibis; palvetagem nende maade eest, kus Opus Dei apostellik töö juba palju aastaid arenenud on, ning samuti nende eest kes seisavad alles täiesti alguses ja ärgem unustagem ka neid maid, kuhu me tahaksime Kristuse õpetust ja Opus Dei vaimsust vahendada, eelkõige Sri Lankat silmas pidades. Ma küsin teie igaühe käest: Kas sa arvad, et ma võin sinu palvetega arvestada? Milliseid väiksemaid ja suuremaid suretamisi ohverdad sa selle heaks? Mõelgem püha Josemaria sõnadele: ”Ei ole võimalik armastada kogu inimkonda (…) teisiti, kui ainult Risti kaudu”[1]
Usaldagem need apostelliku arenemise soovid – oma maal ja kogu maailmas – armsaima ja puhtaima Neitsi südamele. Nagu igal aastal, alates sellest, kui meie Isa pühitses Opus Dei 15. augustil, 1951, uuendame me seda pühitsust alati Neitsi Maarja Taevasseminemise Pühal. Kuigi, ei piirdu ma ainult palvetega Opus Dei eest ja teie igaühe eest, vaid et te palvetaksite tänupalved nende mõlema kahe reisi eest. Samuti palvetagem selle eest, JMJ (Rahvusvahelised noortepäevad Madridis) kuhu saab kokku lugematul hulgal noori üle kogu maailma, palju vaimulikke vilju kannaksid.
7. augustil kaheksakümmend aastat tagasi, sai meie Isa Jumalalt oma hinge sisenduse, et on hädavajalik intensiivsemalt palvetada selleks, et 2. oktoobril 1928. aastal alustatud teed tuttavamaks teha ja kindlustada. Ja kohe seejärel sai ta veel uue impulsi selleks eriliseks ja pühaks missiooniks Kiriku rüpes. Me teame väga hästi seda teksti, mis räägib tema sisendustest 7. augustil 1931. aastal, ja mille ta on ka väga hästi kirja pannud. Vaatamata sellele ei oleks liigne neid meie Asutaja sõnu uuesti meelde tuletada, sest need suurendavad meie usaldust ja sunnivad meid Jumala plaanidesse Opus Dei suhtes veel suurema truudusega suhtuma. Palugem Püha Vaimu, et ta aitaks meid sellesse sündmusesse püha Josemaria elus veel rohkem süveneda. See on alati aktuaalne ja peaks kajastuma ja avalduma igaühe isiklikus vastuses.
Neil päevil pühitsetakse Madridis Issanda Kirgastumise Püha. Mõned aastad pärast seda, kui ta Madridi kolis, et õigusteaduste doktoritiitlit taotleda kirjutas meie Isa: ”Kui ma pühal Missal oma palved Jumala ette tõin, sai mulle eriti selgeks see mõte, mille Jumal mulle sellel aastal sisendas Madridis… ja ma võin öelda, et see juhtus minuga, ilma, et oleksin selle heaks midagi teinud”[2]
Nii hoiab ta kinni neist muudatustest, mis Jumal tasapisi ja eriti alates 2. oktoobrist 1928. tema hinge sisendas. Ma tahan juhtida teie tähelepanu asjaolule, et meie Asutaja sai sellest kõigest teada Missa ajal, kui ta in persona Christi Ristiohvrit teostas. Ta õpetas meile alati, et püha Missa on ”Kristlaste vaimse elu alus”[3], juur, mis kogu meie elu toidab, mis on keskpunkt, kuhu meie mõtted, sõnad ja teod koonduvad. Missa pühitsemine või sellel suurima tähelepanuga osalemine, on vältimatu tingimus selleks, et Püha Vaim meis tegutseda saaks, et võiksime paremaks ja enam ja enam Kristuse sarnaseks muutuda ja nii headeks tööriistadeks saada.
Püha Josemaria kirjutab, et need Jumala sisendused said mulle osaks ”ilma minu kaasabita”. Me teame, et juba Opus Dei rajamise algusest peale ütles ta, et meil on vaja peame Püha Vaimu tegutsemisele meie hinges kaasa aidata. Alates 2. oktoobrist 1928 oli tema pidevaks palveks – Domine, ut videam! Domina ut sit! – ja see on väga ilmekas näide sellest. Proovigem teha samamoodi ja püha Missa ajal Jumalasõna veel tähelepanelikumalt kuulata, et aru saada, mida Jumal meile nende Lugemiste ja palvetega öelda tahab. Kas me kasutame neid tekste ka oma isikliku mõtiskluspalve jaoks Jumala ligiolekul, mille kaudu tahab Jumal meis oma armastust süüdata? Kas me hoolitseme selle eest, et Kiriku Liturgia oleks ka meie ja meie vaimuliku elu aluseks?
”Mulle tundub, et olen uuendanud kavatsust, oma elus alati Jumala tahtmist täita, mis tähendab ennast Jumala Tööle pühendada.” jätkab meie Isa. Ja ta lisas sulgudes: ”Ja nüüd, kui ma olen need sõnad kirja pannud, olen ma seda kavatsust jälle uuendanud”[4] Tehkem niisamuti, äratagem sageli endas siirast soovi, Jumalale ja Kirikule truu olla, eriti siis, kui peame elama väga karmides tingimustes, näiteks haiguse puhul või materiaalsete vahendite puudumise korral. Keerulistes olukordades, kui oleme sisemiselt kuivad või muidu raskustes… Kuid kui me nii käitume, kingib Jumal meile seda valgust ja jõudu, mida me vajame selleks, et igal hetkel tema armastusväärset tahet täita.
Kui meie Asutaja kord Muutmise ajal pühitsetud Armulaualeiva inimestele kummardamiseks üles tõstis, tulid talle järsku meelde ja tungisid tugevasti tema südamesse järgmised Pühakirja sõnad: si exaltus fuero a terra, omnia traham ad meipsum [5]; Ja kui mind maapealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde. Püha Josemaria kirjutas hiljem, et see jumalik sisendus ilma kuuldavate sõnadeta tekitas temas algul hirmu. Selline reaksioon on omane hingele, kes tajub Kolmekordselt Püha Jumala imelist lähedust, ning see tekitab temas suure segaduse, sest ta on teadlik oma isiklikest nõrkustest, kuid samal ajal sisendab temasse suure sisemise rahu. Meie Asutaja väljendas seda järgmiselt: „Tavaliselt tundsin ma üleloomulike asjade ees hirmu. Ja ometi ilmusid sõnad: Ära karda! See olen mina! Ja ma sain aru, et need, kes Kristuse Risti ja tema õpetuse kõrgele, kõigi inimlike tegevuste tippu tõstavad, on Jumala mehed ja naised… Ja ma nägin, et Kristus võidab ja tõmbab kõik enda poole.”[6]
Selle üleloomuliku kogemuse juures, mis Jumal püha Josemariale võimaldas, et teda valgustada ja tugevdada, olime me kõik kohalolevad, sina ja mina, igaüks meist, kes me aastate jooksul Opus Deile oleme lähenenud. Suurem osa meist ei olnud siis veel isegi sündinud, kuid tal oli juba kindel koht meie armsaima Isa südames, ilma, et ta isegi oleks meid tundnud. Ta palvetas meie eest ja arvestas sellega, et oleme kord kutsutud Opus Deis olema ja seda 21. sajandil ellu viima. Seepärast on meil kohustus, püha Josemariaga ikka tihedamini ja tihedamini ühendatud olla, tema elu järgida, sest meie olime alati tema eksisteerimise põhjuseks, nagu ta seda ise öelda tavatses.
Minu tütred ja pojad, need ei ole lihtsalt hardad vaatlused, mida ma toon näiteks siis, kui tahan öelda, et Opus Dei on meie eneste kätes, mõelgem iga päev selle peale, et see, mida Jumal tahtis teoks saavat on teoks saanud ning me peame sellesama vaimu ja pühendumisega jätkama. Ja Jumala abist ei tule meil kunagi puudus. Siia konteksti sobivad väga hästi järgmised Aquino Toomase sõnad: ”Need inimesed, keda Jumal teatud missiooni jaoks vajab, valmistab ta selleks ette nii, et nad on võimelised seda teostama, vastavalt 2Kr 3, 6, kus öeldakse: ”kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut”.[7]
On olemas veel palju meie Isa märkmeid sellest, kuidas ta vaimulikke aardeid, mida Jumal talle usaldas, sisse voolata laskis. Ta kirjutas oma isiklikes märkmetes: ”Olen oma puudustest, voorustest ja teadmistest teadlik, kuid vaatamata sellele tahan ma mõned raamatud kirjutada, mis nagu elav tuli kogu maailmas leviks, mis kõigile inimestele valgust ja soojust tooksid ja nende vaesed südamed põlema süütaksid, ning et nad selles kuumuses muutuksid rubiiniks, et seda oma Kuninga krooni jaoks pakkuda![8] Tema soov on teoks saanud, sest miljonid inimesed kogu maailmas saavad hingetoitu tekstidest, mis on pärinevad tema jutlustest või tema sulest. Nendest on saanud kõrgeklassilised apostolaadi tööriistad, kui me nendesse süveneme ja neid kõige erinevamates keeltes levitame. Nii jõuab püha Josemaria sõnum ja Opus Dei apostolaat hingede heaks igale poole, kuni see laineteks muutub, mis vastu kaljusid lööb [9], ja võib nii täiesti etteaimamatute kallasteni jõuda.
Oma sõnumis 26.-ndatele Ülemaailmsetele Noorte Päevadele – kuhu mind on aktiivseks osavõtjaks kutsutud – kommenteerib Paavst järgmist motot: ”Kristus on usu kindel alus ja juur”[10]. Paljude jaoks on osavõtt nendest päevadest eriline kohtumine Kristusega, mis süvendab nende sõprust temaga. Me tahame selleks kaasa aidata, et see ei oleks nagu põhuhunnik, mis natuke aega põleb ja siis kustub. On eriti tähtis, et kõik – ka meie – nende päevade vaimulikust kogemusest tuleviku jaoks energiat ammutaksime. Tehkem kõik, mis on meie võimuses, et need osavõtjad praktilisi järeldusi teeksid ja et neil tekiksid kindlad kavatsused, mis nende kristlikku elu rikastaksid ja kindlustaksid. ”See on kohtumine Jumalapojaga, kes annab kogu elule uue värviskaala.”[11], kinnitab Püha Isa. Armu viljadena võivad paljud küsimused vastuse leida ja selgeks saada, kus suunas on vaja liikuda. Selliste küsimuste ees seisavad noored inimesed varem või hiljem ja võibolla alati ei tee nad endale selgeks, mis on nende asjade sügavaim tähendus. Sest küsimuse taga, mis saab tulevikus, mõtlevad nad sageli ainult elukutse valikut, tööelusse sisseelamist või perekonna loomist ja selles on varjatud sügav rahutus: Mis on minu elu mõte? Kuidas saan ma seda täiuslikult ellu viia?
Kui mõelda, et need päevad toimuvad linnas, milles Jumalik ettehooldus Opus Deid alustada tahtis, tuleb mulle meelde üks püha Josemaria kommentaar, mida ma sageli kuulsin. Ta mõtles seejuures – tänutundes Jumala vastu – Sauluse episoodi kutsumusest apostolaadile. ”Nii, nagu Paulusele Damaskuses, langesid ka minule Madriidis – kuigi väiksemas mastaabis – nagu klapid silmade ette ja seal, Madriidis leidsin ma oma kutsumuse.”[12], kirjutas ta 1965. aastal. Ma palun Jumalat, et paljud noored Paavstiga kohtudes oma Damaskuse läbi elaksid, et nende silmad avaneksid Jumala valgusele, et nad tunneksid ära selle, millele Jeesus on neid kutsunud ja et nad teeksid kindlad otsused, talle järgneda. See oleks parim viis Kiriku ootustele vastata ja reageerida, mida vajavad nii paljud mehed ja naised, kes ennast Issanda kätte annavad. ”Kristusele tugineda”, selgitab Benediktus XVI, ”tähendab konkreetselt Jumala kutsele vastata,teda usaldada ja tema sõna tegudes ellu viia”[13] Ja ta lõpetab sõnadega, mis on suunatud noortele, kuid mis kehtivad kõigile: ”Ehitage oma maja kaljule, nagu tegi mees, kes kaevas ja süvendas (Lk 6,47) Püüdkem iga päev Kristuse sõnu omaks võtta. Kuulakem teda nagu tõelist sõpra, kellega koos võib oma eluteed käia”[14]
Tulen nüüd ühe varasema mõtte juurde tagasi: see on uue horisondi hädavajalikkus, mida paljud teie sõbrad kindlasti nende päevade jooksul Jumala Armu abil avastavad, et oma igapäevaelu viljakamaks muuta. Püha Isa on meile teejuhiks, kui ta kirjutab: ”Looge ja pidage isiklikku dialoogi usus Jeesuse Kristusega. Õppige teda tundma, lugedes Evangeeliumit ja Katoliku Kiriku Katekismust; vestelge temaga palves, kinkige talle oma usaldus.”[15] Juhtigem isiklikes vestlustes ka tähelepanu Sakramentide vajalikkusele – eriti Pihtimine ja Armulaud – mis on Jumala laste üleloomuliku elu allikateks. Sama tähtis on see, et te õpiksite oma õpinguid ja tööd pühitsema ja apostellikult enda ja teiste eest hoolitsema, teisi Kristuse juurde viima, sest see on parim viis Kristusele oma truudust kinnitada. Öelgem talle Paavsti sõnadega, et ”Kristus ei ole ainult selline Hea, mis on meie eneste jaoks antud, vaid et ta on selline väärtuslik Hea, mis meil on selleks, et võiksime seda teistega jagada.”[16]
Lõpetuseks kutsun ma teid Neitsi Maarja Taevasseminemise Pühal pilku heitma Püha Josemaria sõnadele, millega ta lõpetas kunagi oma jutluse sellel Jumalaema pühal: Cor Mariae dulcissimum, iter para tutum; armuline Maarja süda, anna meile jõudu ja kindlust meie maisel teel; ole ise meie tee, sest sina tunned seda rada ja lühimat teed, mis sinu armastuse kaudu Jeesuse juurde viib.”[17] Sellele lühipalvele võiksime väga hästi veel Don Alvaro sõnad lisada: Iter para et serva tutum!
Kogu armastusega ma õnnistan teid!
Teie Isa
+Javier
Kinshasas 1. augustil 2011
--------------------------------------------------------------------------------------
[1] Püha Josemaria, Ühe meditatsiooni märkmed, 2.X 1971.
[2] Püha Josemaria Apuntes íntimos , n. 217 (7-VIII-1931). Cfr. A. Vázquez de Prada, "El Fundador del Opus Dei", vol. I, pp. 380-381.
[3] Püha Josemaria, Kristus möödub, nr.87
[4] Püha Josemaria, Apuntes íntimos, n. 217 (7-VIII-1931). Cfr. A. Vázquez de Prada, ibid . [ 5] Jh 12, 32
[6] Püha Josemaria, Apuntes íntimos, n. 217 (7-VIII-1931). Cfr. A. Vázquez de Prada, "El Fundador del Opus Dei", vol. I, p. 381.
[7] Püha Akviino Toomas, Suma Teológica III, q. 27, a. 4.
[8] Püha Josemaria, Apuntes íntimos , n. 218 (7-VIII-1931). Cfr. A. Vázquez de Prada, ibid .
[9] Püha Josemaria, Tee, nr.831
[10] Kl 2, 7
[11] Benediktus XVI, Sõnum XXVI.ndateks Rahvusvahelisteks Noorte Päevadeks 2011, 6-VIII-2010
[12] Püha Josemaria, Kiri 2.X.1965
[13] Benediktus XVI, Sõnum XXVI. Rahvusvahelisteks Noorte Päevadeks 2011, 6-VII-2010
[14] Sama
[15] Sama
[16] Sama
[17] Püha Josemaria, Kristus möödub, nr.178.
