Prelaadi sõnum (14. veebruar)

Mons. Fernando Ocáriz rõhutab, et ühtsus, mis on armastuse tagajärg, pole ühetaolisus, vaid osadus

Pastoraalkirjad ja sõnumid
Opus Dei - Prelaadi sõnum (14. veebruar)

Mu armsad: hoidku Jumal mu poegi ja tütreid!

Minu viimasel reisil Kesk-Ameerika riikidesse oli mul taaskord võimalus kogeda Opus Dei õnnistatud ühtsust. Ärgem lakakem eales üllatumast selle Jumalast tuleneva halastuse üle. Meie Isa ütles kord 1930. aasta 14. veebruarile ja 1943. aasta 14. veebruarile viidates: „See polnud tühja, et Jumal lasi oma kahel headuse tunnistusel langeda samale kuupäevale. (…) Palu Jumalat, et ta õpetaks teidarmastama Opus Dei ühtsust just sellisena, nagu tema seda soovis, esimesest hetkest alates“ (14. veebrauar 1958).

Viimsel Õhtusöömaajal palus Issand nende ühtsuse eest, kellest pidid saama tema jüngrid: „Ut omnes unum sint“ (Jh17:21); et kõik oleksimeüks. See pole pelgalt inimlikult hästi struktureeritud organisatsiooni ühtsus, vaid Armastuse antud ühtsus: „Nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus“ (Ibid). Esimesed kristlased andsid sellest selget eeskuju: „Usklike kogul oli üks süda ja üks hing“ (Ap4:32).

Just seepärast, on see armastuse tagajärg, see ühtsus pole ühetaolisus, vaid osadus. See on ühtsus erisuses, mis väljendub koos elamise rõõmus ühes erinevustega, õppides olema rikastunud teistest, toites me ümber armastavat keskkonda. Jeesus rõhutas, et see ühtsus on eduka Evangeeliumi kuulutamise tingimuseks: „Et maailm usuks“ (Jh17:21). Seega ei tee see ühtsus meist suletud gruppi, vaid avab meid kui osa Kirikust, et võiksime sellel imelisel evangeliseerimis missioonil pakkuda oma sõprust kõigile.

Uuendagem pingutust elada ja praktiseerida ühtsust, alustades neist, kes on meile kõige lähemal. Ja siis ületame me Jumala armuga – mis on selle ühtsuse allikaks – takistused, mis võivad me teel ette tulla.

Teid armastusega õnnistades,

teie Isa

Rooma, 14. veebruar 2019