Prelaadi kiri (jaanuar 2011)

Opus Dei prelaat toetub selles kirjas Paavsti Uusaasta sõnumile, milles rõhutatakse vabaduse tähtsust, mis on vajalik selleks, et ”Jumalat ja kõiki inimesi armastada”.

13.01.2011

Armsaimad, hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi.

Jõuluööl ja ka sellele järgnevate päevade ajal kõlavad meie huultel Psalmi sõnad: Laulge Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm! Laulge Issandale ja kiitke tema nime, kuulutage päevast päeva tema päästet! Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas[1]

Sellel rõõmuhüüdel on oma põhjus: Jumalapoja sündimine, kes saades inimeseks, ei lakanud olemas Jumal, kes andis meile tõelise vabaduse. ”Kui aga aeg sai täis, saatis Jumal Isa oma ainusündinud Poja, kes sai lihaks Püha Vaimu läbi ja sündis Neitsist Maarjast, et tuua maailma rahu ja inimesed pattudest vabastada, ut adoptionem filiorum reciperemus (Gl 4,5), et me saaksime pojaseisuse ja oleksime võimelised jumalikust elust osa saama. Nii sai see uus inimene, uus jumalalaste sugupõlv võimeliseks, et maailm kaosest vabastada ja kõik luua uueks Kristuses, kes on kõik Jumalaga lepitanud."[2]

Koos arvukate andidega, tõi Lunastaja meile suure vabaduse kingituse, mis teeb meid võimeliseks armastuses Jumalat teenima, Püha Vaimu mõjul, kes tegi meid n.ö. ”poegadeks Pojas”. Me oleme Kristuse müstilise Ihu liikmed ja meist on kaugele heidetud hirm, mis meid orjastab. Püha Paulus kinnitab meile: Teie, vennad olete vabaduses kutsutud.(…)Selleks vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse![4]

Veritas liberabit vos [5], tõde vabastab teid. Mõeldes neile Evangeeliumi sõnadele, kirjutab püha Josemaria: “Milline tõde peab see olema, mis kogu elu ajal avab teed vabadusele ja selle ka lõpule viib? Rõõmu ja teadmisega, mis lähtub Jumala ja tema loodu suhetest, tahan ma öelda: see on teadmine, et Jumal on meid loonud ja et Pühim Kolmainsus meid armastab ning et me oleme üllaima Isa lapsed. Ma palun meie Issandat, et võiksime selle täiesti omaks võtta, seda päevast päeva nautida: siis võime vabade inimestena tegutseda. Ja ärge unustage: see, kes ei tunne ennast Jumala Pojana, ei või mõista oma olemise kogu sisemist tõde ja tal puudub võime, tegutseda samamoodi, nagu need, kes Issandat üle kõige armastavad.”[6] Ma kasutan palju meie Isa mõtteid, sest need on nagu kuldmündid, mida Issand meile kingib; me tahame anda neile samasuguse tähenduse, nagu andis neile see, kes tahtis innustada kõiki inimesi Kristust järgima ning Kirikut ja inimesi teenima. Seepärast soovitan ma: toetugem alati sellele aardele, mis aitab meil Jumala tahtega ühineda.

Vabadus, Jumalat ja tema läbi kõiki inimesi armastada, on Jumala lapseks olemise tähtsaim tagajärg. Seepärast on vaja seda kõigil inimeksistentsi tasanditel kaitsta ja seda taga nõuda. See on ka teemaks Maailma Rahupäeval, mida me täna, 1.jaanuaril tähistame. Oma sõnumiga, mille pealkirjaks on ”Usuvabadus, kui rahu tee”, pöördub Benediktus XVI riigimeeste, vaimulike juhtide ja kõigi meeste ja naiste poole ja kutsub neid seda hüvet hoidma ja kaitsma. See on kõigi nende ülesanne, kes on loodud Jumala näo järgi ja tema sarnaseks. Koos elu hüvedega on see inimõiguste aluseks. ”Tegelikult” – kirjutab Paavst – ”avab see inimestele tõe ja võimaldab teineteisega vastastikuse respektiga suhelda. Seepärast ei pea me usuvabadust mõistma üksnes kui kaitset ahistamise vastu, vaid eelkõige kui võimet, teha otsuseid tõest lähtudes.”[7]

Seejuures meenub meile, kui kirglikult kaitses püha Josemaria kogu elu ajal jumalikku vabaduse kingitust. See tuleb väga selgelt esile ühes tema vastuses ajakirjanikele. Meie Asutaja ütles tookord: ”Mis puutub usuvabadusse, siis ei ole Opus Dei selle asutamisest saadik mitte ühtegi inimest diskrimineerinud, sest ta elab ja teeb koostööd kõigiga, sest kõigis isikutes näeb ta nimesi, keda on vaja armastada ja respekteerida. See ei ole lihtsalt sõnakõlks. Opus Dei on esimene katoliiklik organisatsioon, mis Püha Tooli heakskiitmisel ka mittekatoliiklasi ja mittekristlasi oma kaastöötajaks võtab. Ma olen alati kaitsnud mõttevabadust. Vägivalda ma ei mõista. Seda ei suudaks ma mitte mingil tingimusel omaks võtta. Eksimuste vastu tuleb võidelda palvetega, Jumala armuga, asjalike nõuannetega; mitte kunagi vägivallaga, vaid alati armastuses."[8]

Kahjuks on paljudes maades muutunud arusaamine inimõigustest suhetes Jumalaga, oma arvamuste austamiseks ja teenimiseks ja see on tekitanud paljudes maades suuri raskusi. Paavst avaldas suurt kurbust selle üle, et paljudes kohtades peavad ”väikeste gruppidena kogunevad kristlased oma usu pärast tagakiusamist kannatama”[9]; tagakiusamist, mis lõpeb lausa märtrisurmaga, nagu me just hiljuti kogesime. ”Teistes paikades”, jätkab Püha Isa, ”kehtivad väljaütlemata ja rafineeritiud seadused ning vastuseis usklikele ja religioossetele sümbolitele.”[10]

Ja seda kõike maades, kus kristlased oma traditsioonidega on juba sajandeid enamuses olnud. Sellise võimu kuritarvitamise suhtes ei saa keegi ükskõikseks jääda.”Seda kõike ei saa taluda, sest see on Jumala ja inimväärtuste vastu, see loob ebakindlustunnet, hävitab rahu ja takistab inimese arengut.”[11]

Ärge mõelge, et see olukord on midagi uut. Võibolla ilmneb see tänapäeval lihtsalt laiemal kujul ja eri nüanssides, sest teavitamine on kiirem ja lihtsam, ka siis kui avalikkus ei pööra erilist tähelepanu religioossele sallimatusele, mida see tegelikult teenib. Kuid see nähtus inimkonna ajaloos ei ole uus asi. Jeesus ise on öelnud: Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on vihanud mind enne teid.(…)Ei ole teener suurem kui ta isand! Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki; kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. [12]

Sellest olukorrast räägitakse juba Vanas Testamendis. Kuulakem veelkord, mida ütleb püha Josemaria: Mõelgem vaid Psalmi sõnadele: Miks paganad möllavad ja rahvad mõtlevad tühja?Ilmamaa kuningad astuvad esile ja vürstid peavad üheskoos nõu Issanda ja tema võitud mehe vastu (Ps 2,1-2). Näete siis? Ei ole mitte midagi uut: vastuseseis Kristusele oli juba enne tema sündi; vastusesi oli talle ka siis, kui ta läbi Palestiina rändas; tagakiusamised siis ja tagakiusamised tänapäeval, koos rünnakutega tema Müstilise Ihu liikmete vastu. Miks on nii palju vihkamist, miks selline kahjurõõm puhtsüdamliku usalduse vastu, miks igal pool takistatalse mõttevabadust?[13] Selle küsimuse on esitanud inimesed paljude sajandite jooksul. Vastuse leiame Pühakirjast, eriti Ilmutuse Raamatust, mis kirjeldab piltide ja sümbolite abil seda võitlust, mida kirik sajandite jooksul on kogema pidanud ja peab nii kaua, kuni Kristus oma hiilguses taastuleb, et lõpuks oma riiki valitseda.

Aga paljudele, kes püsivad ebaõigluses, tahaksid sa vastu hakata. Jah, ”kirjutab püha Josemaria, ”ometi rõõmustab Issand meid sõnaselgelt: Küsi minult ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks. Sa peksad nad puruks raudkepiga, sa lööd nad katki nagu potissepa tehtud astjad (Ps 2, 8-9). Need on karmid tõotused ja tulenevad otse Jumalalt: me ei saa neid kõrvust mööda lasta. Kristus ei ole ilmaasjata maailma lunastaja ning ta istub auhiilguses Isa paremal käel”[14] Nii kutsub ka Paavst oma sõnumis meid eelkõige palvetama. ”Ma kutsun kõiki katoliiklasi üles, palvetama oma õdede ja vendade eest, kes vägivalla ja sallimatuse all kannatavad, ning nendega solidaarne olema.”[15] Palugem Jumalat iga päev usu ja usaldusega kõigi nende eest, keda nende religioossete tõekspidamiste eest kas avalikult või varjatult taga kiusatakse. Seepärast kutsun ma teid palvetama nende Kristuse sõnadega, mida meie Isa väga sageli kordas ja mida ka meie Opus Deis iga päev lausume: ut omnes unum sint! [16] Et kõik saaksid üheks, Jumala armastuses ja Jumala peegeldustest lugu pidades.Nii valmistume me ”üles ehitama maailma, kus kõik võivad vabalt oma usku või religiooni tunnistada ja oma jumalaarmastust kogu südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega elada”[17]

Ja et see piiramatu vennalikkuse soov ei jääks ilma mõjuta, on vaja kõigisse katoliiklastesse, igaühesse neist mõistvalt ja peenetundeliselt suhtuda ja kõikvõimalikke teid kaitsta, mis Kiriku rüpes Jumala juurde viivad. Tuletagem meelde seda Evangeeliumi lõiku, kus kirjeldatakse, kuidas mõned Apostlid, kellel ei olnud veel Püha Vaimu valgust, halvasti suhtusid. Nad kaebasid teiste peale; ”Õpetaja, me nägime üht meest sinu nimel kurje vaime välja ajamas ja me püüdsime teda keelata, sest ta ei käi koos meiega. Aga Jeesus ütles:” Ärge keelake teda, sest ükski, kes teeb minu nimel vägeva teo, ei saa järgmisel hetkel rääkida minust halvasti, sest kes ei ole meie vastu on meie poolt.[18] Püha Josemaria kommenteeris seda lõiku järgmiselt: ”Mu lapsed, nende töö, kes Kristuse heaks töötavad, ei saa kunagi olla teel takistuseks.(…) Meid ei saa mitte keegi segada. Me ainult rõõmustame selle peale, kui kõik kaasa löövad, sest hingede maailm on nagu lõputu meri. Armastagem teiste panust! Mitte keegi ei ole meile koormaks.”[19]

Tänapäeval ja alati on väga tähtsaks ülesandeks kõigile, eriti järeltulevatele põlvkondadele seda käitumisviisi õpetada. Millist suurepärast tööd saavad selles mõttes teha perekonnas ema ja isa, oma eeskujuga ja õigel momendil lausutud sõnadega. Ja õpetajad, kes käituvad koolis kristlike tõekspidamiste järgi. Ja sõber oma sõpradega sõpruse apostolaadi ja usalduslike vestluste kaudu, nagu õpetas püha Josemaria. See toimimisviis on väga tõhus vahend, et religioosse fundamentalismi ja laitsismi vastu võidelda, mis Paavsti sõnade järgi on "ekstreemsed õiguspärased pluralismi ja laitsismi printsiipide vastu võitlemise vormid”[20]. Isegi siis, kui selle peene töö vilju ei ole võimalik näha, tuletab see lõppkokkuvõttes meelde nagu vette kukkunud kivi, mis enda ümber uusi ja uusi ringe tekitab[21]. Kas sa lükkad tagasi igasuguse klatshi, mis on kahjuks nii üldlevinud? Kas püüad õppida mõistlik olema ja kas teed ka vennalikku manitsust, kui vaja? Kas sa arvestad teistega, ega ahista neid?

Peale selle peaks igaüks proovima, oma vennalikku vabadust ära kasutades ühiskonna kombeid ja seadusi mõjutada. Ta peaks teistele inimestele mõju avaldama, ka neile, kes isegi ei ole usklikud, kuid kes on hea tahtega inimesed, ja eeskujuks olema, et ka nemad teeksid endale ülesandeks, panna teised sellest aru saama. Sest ”usuvabadus ei ole ainult usklike suletud pärand, vaid see kuulub kogu maailma rahvaste perele. See on õigusriigi oluline element; kui see maha vaikitakse, siis kahjustatakse sellega kohe põhiõigusi ja vabadusi, sest see on nende kokkuvõte ja tipp”[22]

Ja jälle läheneb meie Isa sünniaastapäev. Sel puhul võiksime talle kingituse teha, olles truud tema sõnumile ja tutvustades seda teistele, nii, et järjest rohkem inimesi võiks tema isikut ja tema kirjutisi tundma õppida. Meie, kes oleme tema kõrval elanud ja temaga suhelnud, võime olla nende tema sõnade tunnistajateks: ”Kogu elu olen ma rääkinud isiklikust vabadusest ja isiklikust vastutusest. Ma olen seda kõikjalt otsinud ja otsin alati ka edaspidi, nii, nagu Diogenes inimest otsis. Ma armastan seda ülekõige; see on hindamatu aare. Selle Jumalasse ja temast tulenevasse vabadusse armunud preestri elus ja õpetuses võime me leida hulgaliselt pidepunkte, mis aitavad meid vestluses paljude sõprade ja tuttavatega, kes otsivad headust ja õnne, aga kumbagi ei leia, sest keegi ei näita neile, kust neid leida võib.”[23]

Ja enne kui ma lõpetan, tahan jagada teiega oma rõõmu, sest ma sain enne Jõulupühi Rumeenias, Bukarestis käia. Sealsed Opus Dei liikmed töötavad rõõmsalt ja heameelega kitsastes tingimustes, minimaalsete mugavustega, nagu ka meie Isa, vastavalt Akviino Toomase õpetusele ette nägi. Selline olukord kannab palju vaimseid vilju. Ma olin seal ainult kaks intensiivset päeva, kuid nägin väga selgesti, kuidas Opus Dei vaimsus erinevate kultuuride ja traditsioonide keskel juurdub. Aidake mul Jumalat tänada ning paluge ka edaspidi Kiriku ja Paavsti eest, ühenduses minu paljude, paljude palvesoovidega!

Armastuses õnnistab teid ja soovib teile vaimulikult viljakat aastat 2011

teie Isa

+ Javier

_______________________________________________________________

[1] Ps 96, 1-3

[2] Püha Josemaria, Kristus möödub, Nr 183

[3] Vatikani II Kirikukogu, Konst. Gaudium et spes, Nr.22

[4] Gl 5, 13 ja 1

[5] Jh 8, 32

[6] Josemaria Escrivá, Jumala sõbrad, Nr.26

[7] Benediktus XVI., Sõnum Maailma Rahupäevaks 2011, 8.12.2010, Nr.3

[8] Püha Josemaria, Vestlused, Nr.44