Püha Josemaria on öelnud, et Opus Dei vaimsus sisaldab imelist tõde: kõik väärikad ja ausad inimtegevused saab muuta jumalikeks.

Paljud inimesed on oma elus kogenud täielikku pööret, kui said seda õpetust tundma, mõnikord lihtsalt pärast väljendi töö pühitsemine kuulmist. Need mehed ja naised, kes seni töötasid vaid kahemõõtmelisel maisel horisondil, täitusid entusiasmiga, saades teada, et nende ametialane töö võib saada ka igavikulise tähenduse.

Siinkohal võime meenutada rõõmu, mida evangeeliumis tundis see inimene, kes leides põllule peidetud aarde läks ja müüs kõik, mis tal oli, et osta see põld! [1]

Püha Vaim aitas Püha Josemarial seda õpetust avastada evangeeliumites, eriti Jeesuse Naatsaretis veedetud pikkades aastates: „Ta elas varjatult, ent meie jaoks on see aeg täis valgust.” [2] „Tema peidetud aastad pole tähtsusetud, samuti pole need pelgalt ettevalmistus aastatele, mis pidid järgnema – tema avaliku elu aastatele. Alates 1928 olen ma selgelt mõistnud, et Jumal tahab, et meie Issanda kogu elu oleks eeskujuks kristlastele. Nägin seda erilise viitega tema varjatud elule, aastatele, mis ta veetis, töötades külg külje kõrval tavaliste inimestega.” [3]

Tänu jumalikule valgustusele õpetas Opus Dei asutaja alati, et ametialast tööd saab pühitseda ja et see töö ise pühitseb. Kiriku magisteerium, eelkõige alates Vatikani 2. Kirikukogust, on rõhutanud seda lihtsat ent olulist tõde. [4] Katoliku Kiriku Katekismus õpetab, et „töö võib olla vahendiks, et pühitseda ning maist tegelikkust Kristuse vaimu läbi elustada.” [5]

„Üleloomuliku intuitsiooniga,” väitis Johannes Paulus II, „kuulutas õnnis Josemaria väsimatult kõikehõlmavat kutset pühadusele ja apostolaadile. Kristus kutsub igaüht pühaks saama igapäevase elu reaalsuses. Seega ka töö on isikliku pühaduse ja apostolaadi üks vahend, kui see on tehtud ühenduses Jeesus Kristusega .”[6]

Jumal valis Püha Josemaria tööriistaks, et levitada seda õpetust, mis avab tohutud perspektiivid isiklikule pühadusele suure hulga kristlaste jaoks ja inimühiskonna pühitsemisele seestpoolt, st ühiskonda kujundavate ametitegevuste päris tuumast.

See seeme kannab vilja, mida Jumal ootab, kui püüame selle üle mõtiskleda Jumala juuresolekul ning seda ellu viia Tema abiga. Töö pühitsemine pole pelgalt idee, millest tuleb aru saada, vaid ideaal, mille poole püüelda ja mida saavutada Jumala armastuse abil ning Tema armu juhtimisel.

Töö tähendus

Pühakirja päris algusest, Moosese 1. raamatust alates näidatakse meile töö tähendust. Jumal, kes tegi kõik asjad headena, „soovis luua maailma, mis on ‘teel’ lõpliku täiuslikkuse poole.” [7] Ja Ta lõi inimese ut operaretur,[8] nii et ta töötades „teatud viisil jätkaks loomise tööd ja saavutaks oma täiuslikkuse.” [9]

Patu tulemusena kaasneb tööga väsimus ja sageli ka kannatus. [10] Ent võttes endale meie loomuse, selleks et meid lunastada, on Kristus, meie Issand, muutnud väsimuse ja kannatuse vahenditeks, et näidata armastust ja kuulekust Jumala tahtele ja lepituseks sõnakuulmatuse patu eest. „Just nii elas Jeesus kolmkümmend aastat, puusepa pojana (Mt 13:55)... Ta oli puusepp, Maarja poeg (Mk 6:3). Ja ta oli Jumal: Ta viis lõpule inimkonna lunastuse ja tõmbas kõik enese juurde (Jh 12:32).” [11]

Nähes Jeesuse varjatud elus inimtöö sügavaima tähenduse ilmutust, tuleb meil ka meeles pidada, et armu abil on meist saanud Jumala lapsed, moodustades Jeesus Kristusega ühe reaalsuse, ühe ihu. Tema üleloomulik Elu on meie elu ning Ta teeb meid oma preestriseisuse jagajateks, nii et me võiks saada koos temaga kaaslunastajateks.

See kristlaste sügav ühtsus Kristusega annab valgust kõigi meie tegevuste, eriti meie töö tähendusele. Püha Josemaria õpetuses on töö pühitsemise vundamendiks Jumala lapseks olemise tajumine, teadvustamine, et „Kristus tahab lihaks saada meie ülesannetes.” [12]

Selle kristliku nägemuse töö tähendusest võtavad kokku Püha Josemaria järgmised sõnad: „Töö on inimese maise elu osa ja saatja. Sellega kaasnevad pingutus, tülpimus, kurnatus, märgid kannatusest ja võitlus, mis saadab inimeksistentsi ja mis osutab patu reaalsusele ja lunastuse vajadusele. Kuid töö pole iseeneses karistus ega needus ega nuhtlus: need, kes sellest nii räägivad, pole Pühakirja õigesti mõistnud...

„Töö, kogu töö, annab tunnistust inimese väärikusest, tema ülemvõimust kõige loodu üle. See on võimalus isiksuse arendamiseks. See on ühtsusside teistega, perekonna toetamise viis, vahend aidata paremaks muuta ühiskonda, kus me elame, ja kogu inimkonna arengut.

„Kristlase jaoks need horisondid avarduvad ja muutuvad laiemaks. Sest töö on osalemine Jumala loomistöös... Ja veelgi enam, kuna Kristus võttis selle enda kätesse, on tööst saanud meie jaoks lunastatud ja lunastav reaalsus. Mitte ainult inimelu tagaplaanil, vaid see on pühaduse vahend ja tee. See on miski, mida tuleb pühitseda, ja miski, mis pühitseb.” [13]

Töö pühitsemine

Tuttav fraas Püha Josemarialt toob meid otse ametitöö tegemise pühaduse ja apostolaadi oivalise panoraami südamesse: „Pühadus tähendab suure enamuse inimeste jaoks oma töö pühitsemist, enda pühitsemist selles ja teiste pühitsemist selle kaudu.” [14]

Need on ühe ja sama reaalsuse kolm eristamatut aspekti. Esimene on pühitseda, teha pühaks teatud ülesanne, töö tegemine. [15] Pühitseda tööd tähendab pühitseda seda konkreetset tegevust, teha pühaks töötava inimese tegu.

Just sellest sõltuvad teised kaks aspekti, sest töö, mida pühitsetakse, pühitseb ka ise: pühitseb seda, kes töötab, ning see on vahend pühitsemaks teisi ning immutamaks ühiskonda kristliku vaimuga. Seetõttu tasub meil teha paus ja mõelda esimesele punktile: mida tähendab teha ametialane töö pühaks?

Iga meie tegu on püha, kui see on armastustegu Kristuse ja teiste heaks, Kristuse nimel. See tähendab, kui see on üleloomuliku armastuse, ligimesearmastuse tegu, mis siinses maailmas eeldab usku ja lootust. Selline tegu on püha, sest ligimesearmastus on osadus lõpmatu ligimesearmastusega, Püha Vaimuga, [16] Isa ja Poja vahel oleva Armastusega. Seetõttu on armastustegu osadus Pühima Kolmainsuse üleloomuliku Eluga, osadus Jumala pühadusega.

Et professionaalne töö, kas põldu harides, teadusuuringus, teenuste osutamisel jne, oleks inimlikult hea ja pühitsetav, peab see rakendama inimlikke voorusi. Kuid sellest ei piisa, et olla püha.

Tööd pühitsetakse tõeliselt, kui seda tehakse armastusest Jumala vastu, Tema auks (ja järelikult, nagu Jumal tahab, täites Tema tahet, mis sisaldab kristlike vooruste praktiseerimist koos armastusega), nii et ohverdada seda Jumalale osaduses Kristusega: „Kristuse läbi, Kristusega ja Kristuses olgu Sulle, Jumal, kõigeväeline Isa, Püha Vaimu ühtsuses kõik au ja kirkus igavesti.” [17]

„Lisa oma tavalisele erialasele tööle üleloomulik eesmärk ja sa oled oma töö pühitsenud.” [18] Need mõned Püha Josemaria sõnad annavad meile võtme töö pühitsemiseks. Inimese töötegemine saab pühitsetud, kui see viiakse ellu üleloomulikul motiivil.

Tõeliselt oluline pole seetõttu asjaolu, et töö „tuli hästi välja”, vaid et me töötame armastusest Jumala vastu. Sest Jumal vaatab südamesse .[19] Määravaks on, et inimese tahtes töötada armastusest Jumala vastu ja teiste teenimiseks Jumala heaks oleks üleloomulik motiiv , lõppeesmärk, kavatsuse ausus. „Töö tõstetakse nõnda armu seisusse. See pühitsetakse ja sellest saab Jumala töö, operatio Dei, opus Dei .”[20]

Üleloomulik motiiv

Meie üleloomulik motiiv on siiras, kui see mõjutab meie töötamise viisi tõhusalt ja radikaalselt, juhtides meid oma ülesannet lõpule viima täiuslikult, nagu seda Jumal soovib, vastavalt oma isiklikele võimetele, mida Ta alati arvesse võtab.

Üleloomulik motiiv, mis teeb töö pühaks, pole pelgalt miski, mida lisatakse ametialasele tööle. Pigem on see armastus Jumala vastu ja armastus teiste vastu Jumala heaks, mis radikaalselt mõjutab tegevust ennast. See juhib meid oma tööd hästi tegema, asjatundlikult ja täiuslikult, sest „Me ei saa ohverdada Issandale midagi, mis meie vaeses inimlikus piiratuses poleks täiuslik, puudusteta, mille ka kõige pisemad üksikasjad poleks hoolikalt teostatud: Jumal ei lepi rämpsuga. Ühtegi, kellel on viga küljes, te ei tohi ohverdada , hoiatab meid Pühakiri (3Ms 22:20). Sellepärast peab igaühe töö, ülesanded, mis täidavad meie päevi ja võtavad energiat, olema vääriline ohvriand Loojale, operatio Dei - Jumala töö ja töö Jumalale, ühesõnaga laitmatult täidetud ülesanne.” [21]

„Hea kavatsus”, mille tulemuseks pole hästi tehtud töö, pole hea kavatsus ega armastustegu Jumala jaoks. See on ebatõhus ja tühi kavatsus, nõrk soov, mis ei suuda ületada laiskuse või mugavuse takistust. Tõelist armastust näidatakse oma töö kaudu.

Töötamine üleloomulikul motiivil ei tähenda lihtsalt millegi püha lisamist töö teostamisele. Töö pühitsemiseks ei piisa palvetamisest töötamise ajal, kuigi see on märk, kui seda on võimalik teha, et tööd tehakse armastusest Jumala vastu ja see on vahend, et kasvada selles armastuses.

Selleks, et omada üleloomulikku motiivi ja pühitseda tööd, on oluline otsida, ühel või teisel kombel, Jumala kohalolekut, mõnikord konkreetsete armastustegude või soovide abi. Vahetevahel kaasneb sellega töös või muus sarnases olukorras pausi tegemine ning „inimlike vahendite” kasutamine.

Siiski tasub rõhutada, et sellest iseenesest ei piisa, sest töö pühitsemine pole põhimõtteliselt millegi püha tegemine samal ajal, kui tööd tehakse. Pigem on see töö enda pühaks tegemine, omades üleloomulikku motiivi, mis vormib seda tegevust ning mõjutab seda nii sügavalt, et see muutub usu, lootuse ja armastuse teoks ja muudab meie töö palveks.

Veel üks oluline järeldus faktist, et töö pühitsemise allikas asub üleloomulikus motiivis, on see, et igasugust ametialast tööd saab pühitseda, olgu see inimsilmade jaoks väljapaistev või üsna tagasihoidlik, sest töö pühitsemine sõltub armastusest Jumala vastu, millega seda tehakse. Tuleb vaid mõelda Jeesuse, Maarja ja Joosepi tööle Naatsaretis, kus nad täitsid igapäevaseid kohustusi nagu miljonid teised inimesed, ent tegid seda suurima armastusega.

„Töö väärikus sõltub mitte nii palju sellest, mida tehakse, kuivõrd sellest, kes seda teeb, inimesest, kes on vaimne, intelligentne ja vaba olend.” [22] Töö väärtus sõltub selle headusest tegevusena, mis on vaimne ja vaba, see tähendab, mis tuleneb armastusest, mis saab endale ise eesmärgi valida, mis on vaba teo tunnuseks.

„Hea on meeles pidada, et töö väärikus põhineb Armastusel. Inimese suureks privileegiks on suuta armastada ja muuta seda, mis on põgus ja üürike. Ta võib armastada teisi olendeid, öelda „mina” ja „sina” koos tähendusega. Ja ta saab armastada Jumalat, kes avab meile taevaväravad, teeb meid oma pereliikmeteks ja laseb meil temaga rääkida sõpruses, näost näkku. Seetõttu ei peaks inimene piirduma pelgalt materiaalse tootmisega. Töö sünnib armastusest: see on armastuse ilming ja on suunatud armastuse poole.” [23]

Armastus Jumala vastu teeb väiksed asjad suureks: korra väiksed detailid, täpsus, teenimine ja meeldivus, mis teevad töö täiuslikuks. „Tehke kõike armastusest. Siis ei ole pisiasju - kõik on suured. Armastusele rajanev järjekindlus väikestes asjades ongi kangelaslikkus.” [24]

Inimene, kes mõistab, et töö pühitsemise väärtus sõltub sisuliselt armastusest Jumala vastu, millega seda tehakse, ja mitte töö ühiskondlikust või inimlikust prominentsusest, pöörab tähelepanu väikestele asjadele, eriti nendele, mida teised tähele ei pane ja mida näeb ainult Jumal.

Seevastu töötamine isekatel motiividel, otsides edevusest enesekehtestamist või prestiiži, ajades taga oma isiklikke eesmärke ja sümpaatiaid või muutes võimu või raha enda ülimaks sihiks, takistab radikaalselt töö pühitsemist, kuna see tähendab töö ohverdamist oma enesearmastuse ebajumalale.

Sellised motiivid näitavad end harva „puhtal kujul”, sageli on need segunenud üllaste kavatsustega ja isegi üleloomulikega, jäädes pikka aega varjatuks nagu mudatükid selge vee sügavuses. Nende ignoreerimine pole arukas, sest need võivad igal ajal – tõenäoliselt alanduse või ametialase ebaõnnestumise hetkel – pinnale tõusta ja inimese kogu käitumist varjutada. Oluline on need isekad motiivid kindlaks teha, et neid ausalt teadvustada ja nendega võidelda, puhastades oma kavatsust palve, ohverduse, alandlikkuse, teiste lahke teenimise ja väikeste asjade eest hoolitsemisega.

Pöörakem sagedasti oma silmad Jeesuse tööle tema varjatud elu aastatel, et õppida pühitsema oma igapäevast tööd. „Issand, anna meile oma armu. Ava meile Naatsareti töökoja uks, et õpiksime sind vaatlema, koos sinu Ema, püha Maarja ja püha Joosepiga – keda ma nii palju armastan ja austan -, kui te kolmekesi olete pühendunud pühale tööelule. Meie vaesed südamed on liigutatud, me otsime sind ja leiame su igapäevasest tööst, mida sina soovid, et me muudaksime Jumala tööks, armastuse tööks.” [25]

F. J. López Daz

[1] Vrd Mt 13:44

[2] Püha Josemaría. Kui K ristus on möödumas, 14

[3] Püha Josemaría. Kui K ristus on möödumas, 20

[4] Lumen Gentium, 31-36; Gaudium et Spes, 33-39; Apostolicam actuositatem, 1-3, 7.

[5] Katoliku Kiriku Katekismus, 2427

[6] Püha Johannes Paulus II. Jutlus 17. mail 1992. Vrd diskursus, 19. märts 1979; diskurus, 12. jaanuar 2001, 2.

[7] Katoliku Kiriku Katekismus, 310

[8] 1Ms 2:15, vrd 1Ms 1:28

[9] Vrd Katoliku Kiriku Katekismus , 2427; Vatikani II kirikukogu. Pastoraalne konstitutsioon Gaudium et Spes, 34-35

[10] Vrd 1Ms 3:18-19

[11] Püha Josemaría. Kui K ristus on möödumas, 14

[12] Ibid., 174

[13] Ibid., 47

[14] Püha Josemaría. Vestlused, 55; vrd Kristus on möödumas, 45 ning Jumala sõbrad, 120

[15] Vrd püha Johannes Paulus II. Entsüklika Labotem exercens, 14. september 1981, 6

[16] Vrd Aquino püha Thomas, Summa Theologiae II-II, q. 24, a.7 c

[17] Püha Missa Kord, missakaanon

[18] Püha Josemaría. Tee, 359

[19] 1Kn 16:7

[20] Püha Josemaría. Vestlused, 10

[21] Püha Josemaría. Jumala sõbrad , 55

[22] Püha Johannes Paulus II. Diskursus, 3. juuli 1986, 3

[23] Püha Josemaría. Kui K ristus on möödumas, 48

[24] Püha Josemaría. Tee, 813

[25] Püha Josemaría. Jumala sõbrad , 72