Prelaadi sõnum (1. november 2017)

Jah, on võimalik olla õnnelik keset ebakindlust, probleeme, muresid. Jumal annab meile oma rõõmu, et me võiksime seda jagada kõigile.

Kõikide pühakute päev on tasase ja lihtsa pühaduse päev. Pühadus inimliku särata, mis ei paista jätvat ajalukku ühtki jälge, kuid särab Issanda ees, jättes endast maailmasse maha armastuse seemne, millest midagi ei kao. Mõeldes paljudele meestele-naistele, kes on juba sammunud seda rada pidi ja naudivad Jumalaga koos olemist, meenusid mulle püha Josemaria palvesõnad: „Ma küsin endalt iga päev korduvalt: mis juhtuks kui kogu ilu, kogu headus, kogu Jumala lõpmatu ime oleks valatud sellesse armetusse savinõusse, mis ma olen, mis me kõik oleme? … Ja siis ma mõistan, mida Apostel ütles: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud…” (1Kor 2:9). See on seda väärt, mu lapsed, see on seda väärt.”

Me oleme armetud savinõud: haprad, kergesti purunevad. Kuid Jumal on meid loonud selleks, et meid täita oma rõõmuga, igaveseks. Ja nüüd siin, maa peal, annab Ta meile oma rõõmu, et me võiksime seda jagada kõigile. Jah, on võimalik olla õnnelik keset ebakindlust, probleeme, muresid. Ema Teresa Kalkuttast ütles: „Tõeline armastus on armastus, mis põhjustab meile valu, mis teeb haiget, kuid mis siiski viib meid rõõmule.” Saatkem oma elu ja palvega ka lahkunuid, kes olenemata sellest, et kannatavad, kuna nende „savinõu” pole veel valmis vastu võtma kogu Jumala ilu, on neil juba rõõm teadmisest, et Ta ootab neid taevas.

Roomas,

1. novembril 2017