Valgust, et näha, tugevust, et tahta

Monsenjöör Fernando Ocárizi artikkel äsja alanud piiskoppide sinodi teemal.

Opus Dei - Valgust, et näha, tugevust, et tahta

Ära karda; nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” Nende sõnadega muudab Kristus Peetruse elu ja too Galileast pärit kalamees teab nüüd, milleks ta elab. Nagu Peetrus, nii seisab iga inimene varem või hiljem sellesama küsimuse ees: mis on minu elu missioon?

Sel nädalal arutleb piiskoppide sinod Roomas teemal “Noored, usk ja kutsumuse äratundmine”. Peale selle, et palume Pühal Vaimul sinodil osalejaid valgustada, kasutagem ka ise võimalust ja mõtisklegem omaenese tee üle, sest me kõik oleme saanud Jumalalt kutsumuse: olla Temaga ühendatud.

Usk on võimas valgus, mis on võimeline valgustama inimese tulevikku ning võib läita soove elada elu selle täiuses. Kui elus saabub hetk, mil turvaline lapsepõlv äkitselt otsa saab ja näib, et ka usu valgus võib nõrgeneda, peab igaüks enesele meelde tuletama sügavaimat tõde inimese kohta: et me oleme Jumala lapsed, kes on loodud armastuse pärast. Jumal esitab kõige radikaalsema kutse. Ta kutsub igaüht meist olema täiuslikult õnnelikud ühes Temaga. Looja ei saada meid ellu, et meid seejärel unustada. Meid luues armastab ja kustub Ta meid. Seega peab meid oma tee äratundmisel valgustama usk armastusse, mis on Jumalal meist igaühe vastu.

“Ära karda!” ütles Jeesus Peetrusele. “Ärge kartke kuulata Püha Vaimu, kes seab teid julgete valikute ette!” kirjutab paavst kirjas noortele, mis alanud Sinodi välja kuulutas. Iga inimese isiklik otsing võib “peadpööritavat” vabadust kogedes teatud rahutust tekitada. Kas ma saan õnnelikuks? Kas mul jätkub tugevust? Kas selline pühendumine on seda väärt? Kuid Jumal ei jäta meid ühelgi neist hetkedest üksi. Ta inspireerib meid, kui oleme valmis Teda kuulama. Ta teeb seda iga kord, kui lausume selle kõige ilusama palve: “Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maa peal.” Sündigu Sinu tahtmine minus, sinus ja meis kõigis.

Mõeldes paljudele noortele, kes tahaksid Jumala plaane järgida, palume, et neile saaks osaks mitte üksnes valgus, et näha oma teed, vaid ka tugevus, et tahta end jumaliku tahtega ühendada. Meid võib aidata arusaamine, et kui Jumal meilt midagi palub, siis tegelikult teeb Ta meile kingituse. Meie ei tee Temale teenet. Jumal on see, kes meie elu valgustab ja selle tähendusega täidab.

Saagu nii noored kui täiskasvanud aru, et pühadus ei ole kaugeltki mitte takistus unistuste täideviimisel, vaid nende täitumine. Kõik meie soovid ja ettevõtmised; kõik, mida me armastame võib olla osa Jumala plaanist. Nagu püha Josemaría meile meelde tuletab: “Hästi armastada – see juba ongi pühadus.”

Kristlik elu ei tähenda enese samastamist mingi ideega, vaid pigem ühe isikuga: Jeesus Kristusega. Selleks, et usk võiks meie elusamme valgustada, ärgem piirdugem küsimusega “Kes on Kristus minu jaoks?”, vaid küsigem ka “Kes olen mina Kristuse jaoks?” Nõnda avastame, et Jumalalt meile antud annid on otseselt seotud meie isikliku missiooniga ja tasapisi avame end sisemiselt üha enam teiste inimeste vajadustele. Me teame, kuidas anda end teiste teenistusse ja näeme selgemalt, millise koha on Jumal meile maailmas usaldanud.

Ühiskonnas, mis mõtleb liiga palju heaolule, võib usk aidata meil oma silmad kõrgema reaalsuse poole tõsta ning avastada meie eksistentsi tõeline dimensioon. Maa peal veedetud aeg on viljakas, kui oleme Evangeeliumi kandjad. Ja kahtlemata on kogu ühiskonnale kasulik niisuguste noorte põlvkond, kes küsivad eneselt Jumala armastusse uskudes: Mis on selles elus minu missioon? Millise jälje jätan endast maha mina?