Palvekunst

Palve on dialoog Jumalaga südamest südamesse ja meil tuleb panna sellesse kogu oma süda.

„Kui kristlased peavad meie ajal silma paistma eelkõige oma „palvekunsti” poolest, kuidas saaksime siis mitte tunda uuenenud vajadust veeta aega vaimses vestluses, vaikses adoratsioonis, südamlikus armastuses Kristuse ees, kes on kohal pühimas sakramendis? Kui tihti, armsad vennad ja õed, olen ma seda kogenud ning ammutanud sellest jõudu, lohutust ja tuge!” [1] usaldas meile paavst Johannes Paulus II.

Kogu hingest

Me tahame armastada Jumalat, meie Isa, kõigest jõust, pannes palvesse kogu oma hinge koos kõigi selle võimete – mõistuse ja tahte, mälu, kujutlusvõime ja tunnetega. Jumal kasutab neid – ükshaaval või kõiki korraga – kanalitena, et meiega vestlusesse astuda.

Ükski palvehetk ei ole teisega samasugune. Püha Vaim, pideva uudsuse allikas, võtab initsiatiivi, tegutseb ja ootab. Mõnikord ootab Ta meilt vastuvoolu võitlemist, mil tundub nagu meile ei vastataks. Sellistel aegadel oleme me teadlikumad oma selgest ja visast tahtepingutusest usu- ja armastustegude tegemisel ja Temaga rääkimisel. Samuti meie mõistuse ja kujutlusvõime kasutamisel lugedes pühakirja, liturgilisi tekste või vaimulike autorite teoseid. See tähendab – otsides Teda sõnade või lihtsalt kaemuse kaudu. Soov Jumalat otsida on juba iseeneses dialoog, mis meid muudab, isegi kui vahel näib, et see on kuuldamatu.

Teinekord tärkavad ideed ja kiindumused valmilt, muutes meie palve ladusaks ning aidates meil tajuda Jumala kohaolu. Tulgu palve meie jaoks kergelt – täidetud ideede ja tundmustega – või mitte, tähtis on, et me anname end kõigi oma võimetega Püha Vaimu kätte. Me oleme Tema omad ja Ta on öelnud: Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? [2] Mõtisklev palve seisneb Jumalaga südamest südamesse peetavas kahekõnes, kus osaleb terve hing – mõistus ja kujutlusvõime, mälu ja tahe. Mõtisklev palve aitab anda üleloomulikku väärtust meie vaesele inimelule, meie tavalisele igapäevaelule. [3]

Jumal järgib ainult seda reeglit, mille Ta kehtestas meid vabadeks olenditeks luues: Ta ootab, et töötaksime Talle kaasa Tema lastena. Palveks valmistudes käitume me nagu lapsed, kes võitlevad hoidmaks tähelepanu meie Isal, Jumalal, kes tahab meiega rääkida. See, kas meie mõistus töötab palve ajal hästi või mitte, pole meie teha, ega ka see, kas meie süda on tunnetest põlemas. Mis loeb on meie otsustavus jääda dialoogile avatuks, lubamata rutiinil või heitumusel vahele tulla.

Palve ja küpsus

Jumal kõneleb mitmel viisil; palve on ennekõike kuulamine ja vastamine. Ta räägib meiega pühakirja, liturgia, vaimuliku juhendamise ja samuti maailma ning meie endi elu olukordade – töö, igapäevaste heade ja halbade sündmuste ning teiste inimeste – kaudu. Selle jumaliku keele õppimiseks peame me veetma aega Jumalaga kahekesi.

Jumalaga rääkimine tähendab lubada Tal tasapisi kõiges, mis me teeme, juhtimine enda kätte võtta. Kristuse elu üle mediteerimine võimaldab meil mõista meie endi elu selleks, et seda armule avada. Me tahame, et ta tuleks meie ellu ja muudaks selle Tema enda elu tõetruuks peegelduseks. Jumal-Isa, on [meid] ette ära määranud saama tema Poja näo sarnaseks [4] ja Ta soovib, et Kristus võtaks meie sees oma kuju [5], et me võiksime hüüda: nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.[6]

Me mõtiskleme Kristuse elu sündmuste üle eriliselt Uues Testamendis, mis on meie meditatsioonile parim alus. Me elame uuesti läbi Tema sündimise Petlemmas, Tema varjatud elu Naatsaretis, Tema kannatuste ahastuse...Meie samastumine Pojaga on Püha Vaimu töö. Ent see ei ole automaatne protsess, mis toimub lihtsalt seetõttu, et me oleme ristitud kristlased, mis otsekui tähendaks nagu meil poleks vaja teha muud, kui üksnes seista ja pealt vaadata. Me saame Jumala tegevusele lapselikul kombel kaasa aidata, seades valmis oma tahte, kasutades oma kujutlusvõimet ja mõistust ning lubades headel tundmustel esile tulla.

Seda tegi püha Josemaría, kui ta mõistis Kristuse agoonia üle mõtiskledes iseenda kannatusi. Ka mina tahan täita Jumala pühimat tahet Meistri järgijana. Milleks siis kaevelda, kui mind sel teel kannatus saadab? See saab olema kindel märk minu lapseseisusest, sest Jumal kohtleb mind nii nagu Ta kohtles oma jumalikku Poega. Ja just nagu Tema, nii saan ka mina üksi oma Ketsemanis ägada ja nutta; kuid kui ma leban oma tühisust mõistes kurnatult maas, tõuseb minu hinge sügavusest karje Issanda poole: Pater mi, Abba, Pater...fiat! Mu Isa, Abba, Isa...sündigu Sinu tahtmine! [7]

See on Jumal, kellega me palves kõneleme ja Tema on see, keda me pühakirja jumalikke sõnu lugedes kuulame. [8] „Pühakirja lugemist peab saatma palve, sest nii kujuneb sellest kahekõne Jumala ja inimese vahel” [9] – dialoog, milles räägib Jumal-Isa meiega oma Pojast nii, et meist võivad saada teised Kristused, Kristus ise.

Evangeeliumiga palvetades on kõigi meie võimete mängupanek tõepoolest pingutust väärt. Kõigepealt kujuta ette lugu või müsteeriumi – see aitab sul keskenduda ja mõtiskleda. Siis kasuta oma mõistmisvõimet, et arutleda selle juhtumi üle Issanda elus – tema õrna südame, tema alandlikkuse, puhtuse, Isa tahte täitmise üle. Seejärel räägi talle, kuidas sinul tavaliselt neis asjus läheb, mis sinuga toimub, mis on teoksil. Püsi valvas, sest võib-olla tahab ta sulle midagi näidata – ja su sisemuses hakkab midagi liikuma, sa hakkad mõistma, tegema endale etteheiteid. [10]

Lühidalt, selleks, et elada nagu Jumal seda soovib, peab meie palve lähtuma meie elust. See on eriti oluline nende inimeste jaoks, kes püüdlevad pühaduse poole oma töö kaudu. Mis töö see on, kui sa pole selle üle Jumala ligiolekul mõtisklenud ja selles korda seadnud? Kuidas saad sa Jumalaga vestlemata oma päevatööd laitmatult lõpetada? [11]

Kui me mõtiskleme Jeesuse elu müsteeriumite ja meie endi elu sündmuste üle, õpime me palvetama nagu Kristus, kelle „palve sisaldub Tema inimsüdame armastavas jaatuses Isa „tahtmise saladuse„ suhtes (Ef 1:9).” [12] Me õpime palvetama nagu Jumala laps, järgides püha Josemaría eeskuju: Minu palve on olnud kõikides olukordades sama, kuigi erinevate toonidega. Olen talle öelnud: Issand, sina oled mind siia pannud, sina oled usaldanud mulle selle või tolle ja mina usaldan sind. Ma tean, et sa oled mu Isa ja ma olen alati näinud, et väikesed lapsed on oma isades täiesti kindlad. Minu preestrikogemus on kinnitanud, et kui hinged loovutavad end Jumala kätte, siis innustab see neid saavutama tugevat, sügavat ja rahulikku vagadust ning ajendab töötama pidevalt õigetel eesmärkidel. [13]

Palve on otsetee küpsuseni. See on hädavajalik element protsessis, milles inimese gravitatsioonikese liigub enesearmastuselt armastusele Jumala ja kaasinimeste vastu, Tema pärast. Küps iseloom tähendab, et see on sügav, püsiv ja järjepidev – hästi kujundatud omadused, mis võimaldavad inimesel, igaühel omal moel, Kristust peegeldada.

Küpsed inimesed on nagu hääles klaverid. Hea klaver ei soovi väljendada oma „briljantsust” ega teha kuuldavaks ebatavalisi või üllatavaid helisid. Üllatavaks osutub see, et see toob alati kuuldavale õige noodi ja selle briljantsus seisneb selles, et seda saab kasutada hea muusika mängimiseks. See on usaldusväärne; see vastab talle seatud ootustele ning see teebki sellest hea instrumendi. Küpsusele omase usaldusväärsuse saavutamine on omaette väljakutse.

Parim viis selle küpsuse saavutamiseks on mõtiskleda meie Issanda inimsuse üle. Ta aitab meil avastada ja parandada võtmeid, mis ei tööta korralikult. Mõne inimese puhul on nende endi tahe see, mis takistab neil tegemast seda, mida Jumal neilt ootab. Ühed võivad mõista, et neil puudub inimlik soojus, mis on nii vajalik pereelus ja apostolaadis. Teised on küll väga energilised, kuid neil võib olla kalduvus rutakusele ja korratusele ning neid valitsevad nende emotsioonid.

See on lõputu töö. See tähendab tabada alandlikult mistahes vigased reaktsioonid, ükskõik millised valed noodid olles otsustanud end parandada, kuid ilma igasuguse kannatamatuse või heitumuseta, sest me teame, et Jumal vaatab meie peale piiritu armastuse ja mõistmisega. Kui oluline on õppida nägema oma elu Jumala silme läbi! Temaga kõnelemine äratab meis kire tõe vastu, sest me oleme kontaktis Tõe endaga. Siis kaob meist kogu hirm teadmise ees, kes me tegelikult oleme, ja me tahame näha iseennast ilma kujutlusvõime ja tõemoonutuste pakutud põgenemisteedeta, mille on tekitanud meie uhkus.

Kui me vaatleme reaalsust kõneluses Jumalaga, õpime me lugema inimesi ja sündmusi objektiivselt, ilma tunnete ja utilitaarsuse moonutavate teguriteta. Mõtiskledes paljude müsteeriumite üle, õpime me armastama Jumala ülevust, kes armastab meie väiksust.

Tõeline palve

See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. [14] Nõnda kurdab pühakirjas Jumal, kes teab, et kõik mehed ja naised peavad õnne saavutamiseks oma südamed Temale kinnitama. See on põhjus, miks kasutame me palves oma võimeid kõige tõhusamalt siis, kui meil on tahe avastada, mida Jumal tahab ning oleme valmis seda armastama ja ellu viima. „Hinge väärtus ei seisne mitte rohkes mõtlemises, vaid rohkes armastamises.” [15]

Sageli nõuab armastavast tahtest lähtuv palve pingutust, mis tuleb meil tihti teha ilma, et leiaksime selles vähimatki lohutust või nähtavaid vilju. Palve ei ole tunnete ja sõnade, vaid armastuse küsimus. Ja sa armastad, kui sa pingutad kõvasti, et Jumalale midagi öelda, isegi kui sa tegelikult midagi ei ütle. [16]

Jumala lastena usaldame me oma Isa, et Ta annab igaühele meist need annid, mida me kõige enam vajame just siis, kui meil neid kõige rohkem vaja on. Palve – pea meeles – ei koosne ilusate kõnede esitamisest ega kõlavatest või lohutavatest fraasidest...Palve võib mõnikord olla pilk Issanda või Tema Ema pildile; mõnikord avaldus, mis on väljendatud sõnades; või heade tegude ja ustavuse viljade pakkumine ohvriannina...Meil tuleb olla nagu tunnimees, kes on valves Jumala, meie Issanda väravas: just selline on palve. Või nagu väike koer, kes lamab oma isanda jalge ees. Ära pea liiaks öelda Talle: „Issand, siin ma olen nagu truu koer; või veel parem, nagu väike eesel, kes ei löö inimest, kes teda armastab.” [17]

See sama juhtub ka inimlikus sõpruses. Teiste inimestega koos olles ei tea me mõnikord, mida öelda; meie pingutustele vaatamata ei tule meile midagi pähe. Siis me püüame ära hoida igasugust märki jahedusest: lahke pilk, tähelepanelik tegu, hoolikas kuulamine, mõni märk sellest, et oleme teiste muredest huvitatud. Kõik tõeliselt inimlikud kogemused võivad näidata meile võimalusi, kuidas rääkida Jeesusega, tõelise Jumala ja tõelise inimesega.

Teades, et ustavus ja püsivus on armastuse teised nimed, leiame me võimalusi palvetamiseks ka siis, kui meie mõistus, tahe, kujutlusvõime või tunded meie kontrolli alt väljuvad. Armastus leiab sellistel hetkedel teised väljendusvahendid. Sinu mõistus on nüri, loid, teed asjatuid pingutusi, et koguda mõtteid Issanda ees – täielik peataolek! Ära pinguta ega muretse! Kuula mind hästi: see on südame aeg. [18]

Jumalaga rääkides, ka siis, kui meie mõte ei tööta, ei tohiks meie vestlus häiritud saada. Kui me ka märkame, et vaatamata meie siirale pingutusele oleme me olnud tuimad ja hajevil, võime olla kindlad, et oleme oma heasoovlikkusega Jumalale meele järgi olnud ning, et Ta vaatab meie pingutustele armastusega.

Palve ja teod

Julgen eksimist kartmata kinnitada, et palvetamiseks on palju, lõpmatul hulgal viise. Kuid mina tahaksin, et meie kõikide palve oleks ehtne, Jumala laste kohane, mitte loba, mida ajavad silmakirjalikud, kes peavad Jeesuselt kuulma: Mitte igaüks, kes mulle ütleb: „Issand, Issand!” ei saa taevariiki.” /…/Kaasnegu meie hüüdega „Issand! tõhus iha viia ellu need sisemised liikumised, mille Püha Vaim meie hinges äratab. [19]

Nende inspiratsioonide praktiliseks teostamiseks tuleb meil tihti otsuseid vastu võtta. Põhjus Jumala käskude reflekteerimiseks seisneb tegutsemises, mitte üksnes oma pea täitmises vagade mõtetega. Me tahame kuulata Issanda häält ja teha Tema tahtmist. Sinu palve ei saa lõppeda ainult sõnadega: see peab viima tegude ja reaalsete tagajärgedeni. [20]

Jumala laste palvel peavad olema apostellikud tulemused. Apostolaat näitab meile palves uut armastuse aspekti. Me tahame õppida taas palvetama nõnda, et võiksime aidata ka teisi. Palves leiame me jõudu juhtimaks paljusid inimesi nende dialoogis Jumalaga.

Me ei palveta üksi, sest me ei ela üksi ega soovigi seda. Kui me paneme oma elud Jumala ette, räägime me Temaga tingimata sellest, mis on meile kõige olulisem: meie kaas-katoliiklastest, meie perekondadest, sõpradest ja tuttavatest; nendest, kes meid aitavad või neist teistest, kes meid ei mõista või meile kannatusi põhjustavad. Kui meie tahe on õigesti seatud ja me ei karda oma elu keerulisemaks muuta, võime me palves kuulda Jumala sisendusi: uusi silmapiire apostolaadis ja loomingulisi võimalusi teiste aitamiseks.

Jumal aitab meil meie hingesügavusest teistest aru saada, seada neile õigeid nõudmisi, neid Tema poole juhtida. Ta valgustab meie mõistust nii, et me suudame inimhingi lugeda; Ta puhastab meie tundmusi; Ta aitab meil armastada puhtama ja tugevama armastusega. Meie elu apostlitena on nõnda väärtuslik kui palju on väärt meie palve.


[1] Johannes Paulus II, Ecclesia de Eucharistia, 17. aprill 2004, 25

[2] Mt 20: 15

[3] Püha Josemaría. Kui Kristus on möödumas, 119

[4] Rm 8: 29

[5] Gl 4: 19

[6] Gl 2: 20

[7] Püha Josemaría. Ristitee, I. 1

[8] Püha Ambrosius. De Officiis Ministrorum, I, 20, 88

[9] Teine Vatikani kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Verbum

[10] Püha Josemaría. Jumala sõbrad, 253

[11] Püha Josemaría. Vagu, 448

[12] Katoliku Kiriku katekismus, 2603

[13] Püha Josemaría. Jumala sõbrad, 143

[14] Mt 15:8

[15] Avila püha Teresa. Foundations. 5. ptk, nr 2

[16] Püha Josemaría. Vagu, 464

[17] Püha Josemaría. Sepikoda, 73

[18] Püha Josemaría. Tee, 102

[19] Püha Josemaría. Jumala sõbrad, 243

[20] Vagu, 75