Paavst Franciscuse kiri Jumala rahvale

„Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed“ (1Kr 12:26).

Opus Dei - Paavst Franciscuse kiri Jumala rahvale

„Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed“ (1Kr 12:26). Need Püha Pauluse sõnad kajavad jõuliselt minu südames, kui tunnistan veel kord paljude alaealiste kannatusi seksuaalse kuritarvitamise, võimu kuritarvitamise ja südametunnistuse kuritarvitamise tõttu, mida on toime pannud märkimisväärne hulk vaimulikke ja pühitsetud inimesi. Kuriteod, mis põhjustavad sügavaid valu ja võimetuse haavu, peamiselt ohvrite hulgas, aga ka nende pereliikmetes ja laiemas, ühteviisi nii usklike kui ka uskmatute kogukonnas. Vaadates tagasi minevikku, pole ükski jõupingutus piisav vabandamiseks ja kahju hüvitamiseks. Tulevikku vaadates tuleb teha kõik, et luua kultuur, mis suudab takistada selliste olukordade tekkimist ning ka vältida nende varjamise ja püsimise võimalust. Ohvrite ja nende perekondade valu on ka meie valu ja seetõttu on hädavajalik, et me kinnitame veel kord oma kohustust tagada alaealiste ja haavatavate täiskasvanute kaitse.

1. Kui üks liige kannatab...

Viimastel päevadel avalikustati aruanne, milles kirjeldati vähemalt tuhande seksuaalse kuritarvitamise, võimu ja südametunnistuse kuritarvitamise ohvri läbielatud kogemusi preestrite poolt umbes seitsekümmend aasta jooksul. Kuigi võib öelda, et enamik neist juhtumitest kuuluvad minevikku, oleme aja möödudes sellest hoolimata saanud teada paljude ohvrite valust. Me oleme mõistnud, et need haavad ei kao kunagi ja vajavad meie jõulist hukkamõistu selliste jõleduste suhtes ja jõudude ühendamist surmakultuuri väljajuurimiseks; need haavad ei lähe kunagi ära. Ohvrite südantlõhestavat valu, mis karjub taeva poole, ignoreeriti pikka aega, sellest vaikiti või see summutati. Kuid nende protestikarje oli võimsam kui kõik meetmed selle summutamiseks või isegi lõpetamiseks otsuste abil, mis suurendasid selle tõsidust, muutudes kaassüüks. Issand kuulis seda karjet ja näitas meile jälle, millisel poolel ta seisab. Maarja laul ei ole ekslik ja jätkub vaikselt, et kajada läbi kogu ajaloo. Sest Issand mäletab meie vanematele antud tõotust: „ta on pillutanud need, kes on ülbed oma südame meelelt. Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt“ (Lk 1:51-53). Me tunneme häbi, kui mõistame, et meie eluviis on eitanud ja jätkuvalt eitab sõnu, mida me räägime.

Häbi ja kahetsusega tunnistame kirikliku kogukonnana, et me ei olnud seal, kus oleksime pidanud olema, et me ei tegutsenud õigeaegselt, saades aru nii paljudele eludele tekitatud kahju suurusest ja tõsidusest. Me ei hoolitsenud väikeste eest; me hülgasime nad. Ma panen enda suhu endise kardinal Ratzingeri sõnad, kui ta 2005. aasta Suureks Reedeks koostatud Ristitee ajal, tundes nii paljude ohvrite valu, hüüdis: „Kui palju mustust on Kirikus ja isegi nende seas, kes preestritena peaksid täielikult kuuluma [Kristusele]! Kui palju uhkust, kui palju enesega rahulolu! Kristuse reetmine tema jüngrite poolt, tema ihu ja vere vääritu vastuvõtmine nende poolt on kindlasti Lunastaja suurim kantud kannatus; see läbistab tema südame. Me võime vaid hüüda tema poole oma südame põhjast: Kyrie eleison – Issand, päästa meid! (vrd Mt 8:25)” (Üheksas peatus).

2....siis kannatavad koos temaga kõik liikmed

Kogu juhtunu ulatus ja tõsidus nõuab selle reaalsusega toimetulekut terviklikul ja kogukondlikul viisil. Kuigi igal pöördumisteekonnal on oluline ja vajalik tunnistada juhtunu tõde, ei piisa sellest iseenesest. Täna on meil Jumala rahvana väljakutse võtta enda peale oma ihus ja vaimus haavatud vendade ja õdede valu. Kui minevikus oli vastuseks tegevusetus, siis täna soovime solidaarsust sügavaimas ja kõige keerulisemas mõttes, et sepistada praegust ja tulevast ajalugu meie järgi. Ja seda keskkonnas, kus konfliktid, pinged ja ennekõike igasuguse kuritarvitamise ohvrid võivad kohata väljasirutatud kätt, mis neid kaitseb ja päästab valu eest (vt Evangelii Gaudium, 228). Selline solidaarsus nõuab, et me omakorda mõistaksime hukka kõik, mis ohustab iga isiku puutumatust. Solidaarsus, mis kutsub meid võitlema igasuguse korruptsiooniga, eriti vaimse korruptsiooniga. Viimane on „mugav ja enesega rahulolev pimeduse vorm. Siis tundub kõik olevat vastuvõetav: pettus, laim, egoism ja teised varjatumad enesekesksuse vormid, sest 'isegi saatan varjab end valguse inglina' (2Kr 11:14)“ (Gaudete et Exsultate, 165). Püha Pauluse nõuanne kannatada koos kannatajatega on parim vastumürk kõigile meie katsetele korrata Kaini sõnu: „Kas ma olen oma venna hoidja?“ (1Ms 4:9).

Ma olen teadlik maailma eri osades tehtud jõupingutustest ja tööst vajalike vahendite leidmiseks, et tagada laste ja haavatavate täiskasvanute isikupuutumatuse turvalisus ja kaitse, samuti rakendada nulltolerantsi ja võimalusi panna kõik, kes selliseid kuritegusid toime panevad või varjavad, vastutama. Me oleme viivitanud nende nii vajalike meetmete ja sanktsioonide rakendamisel, kuid ma olen kindel, et need aitavad tagada suurema hoolimiskultuuri praegu ja tulevikus.

Koos nende jõupingutustega peaks iga ristitu tundma end kaasatuna kiriklikus ja sotsiaalses muutuses, mida me nii väga vajame. See muutus vajab isiklikku ja kogukondlikku pöördumist, mis paneb meid nägema asju nii, nagu Issand näeb. Sest nagu Püha Johannes Paulus II-le meeldis öelda: „Kui me oleme Kristuse kaemusest tõeliselt uuesti alustanud, peame õppima teda nägema just nende nägudes, kellega ta soovis samastuda“ (Novo Millennio Ineunte, 49). Et näha asju, nagu Issand näeb, et olla seal, kus Issand tahab, et me oleksime, et kogeda südame pöördumist tema juuresolekul. Et seda teha, on kasu palvest ja patukahetsusest. Ma kutsun kogu püha ustavat Jumala rahvast patukahetsuse palvetele ja paastumisele, järgides Issanda käsku. [1] See võib äratada meie südametunnistuse ja ärgitada meie solidaarsust ja pühendumist hoolimiskultuurile, mis ütleb „mitte kunagi enam“ kõigile kuritarvitamise vormidele.

On võimatu mõelda meie tegevuse muutmisest Kirikuna, mis ei hõlma Jumala rahva kõigi liikmete aktiivset osalemist. Tõepoolest, kui püüame asendada või summutada või ignoreerida või vähendada Jumala rahvast väikeseks eliidiks, siis loome lõpuks kogukondasid, projekte, teoloogilisi lähenemisviise, vaimsust ja struktuure ilma juurteta, ilma mäluta, ilma nägudeta, ilma kehadeta ja lõppkokkuvõttes ilma eludeta. [2] Seda on selgelt näha Kiriku autoriteedi mõistmise omapärases viisis, mis on omane paljudele kogukondadele, kus on esinenud seksuaalset kuritarvitamist ning võimu ja südametunnistuse kuritarvitamist. Nii on see klerikalismi puhul, mis on lähenemisviis, mis „mitte ainult ei tühista kristlaste olemust, vaid kipub ka vähendama ja alahindama ristimisarmu, mida Püha Vaim on pannud meie rahva südamesse“ [3]. Klerikalism, kas preestrite endi või ilmikute poolt soosituna, viib väljalõikamiseni kiriklikus organismis, mis toetab ja aitab säilitada paljusid pahesid, mida me tänapäeval hukka mõistame. Öelda „ei“ kuritarvitamisele tähendab öelda resoluutne „ei“ kõigile klerikalismi vormidele.

Alati on kasulik meeles pidada, et „päästmise ajaloos päästis Issand ühe rahva. Me ei ole kunagi täiesti meie ise, kui me ei kuulu rahva hulka. Seetõttu ei päästeta kedagi üksinda, isoleeritud üksikisikuna. Pigem juhib Jumal meid enda juurde, võttes arvesse inimühiskonnas esinevate inimestevaheliste suhete keerukat struktuuri. Jumal tahtis siseneda rahva ellu ja ajalukku“ (Gaudete et Exsultate, 6). Sellest tulenevalt on ainus viis, kuidas peame vastama sellele kurjale, mis on nii paljusid elusid tumestanud, kogeda seda kui ülesannet kõigile meile kui Jumala rahvale. Teadmine, et oleme osa rahvast ja ühisest ajaloost võimaldab meil tunnistada mineviku pattusid ja vigu patukahetsuse avatusega, mis laseb meil sisemiselt uueneda. Ilma kõigi Kiriku liikmete aktiivse osalemiseta pole meie kogukondades väärkohtlemiskultuuri välja juurimiseks tehtav edukas, et luua tugeva ja tegeliku muutuse jaoks vajalik dünaamika. Paastumise ja palve patukahetsuslik mõõde aitab meil Jumala rahvana minna Issanda ja oma haavatud vendade ja õdede ette kui patustajad, kes paluvad andestust ja häbi ja pöördumise armu. Sel moel on meil vahendid, mis võivad luua meetmeid evangeeliumiga kooskõlas. Sest „kui me püüame jõuda tagasi allikale ja taastada evangeeliumi esialgne värskus, ilmnevad uued võimalused, avanevad uued loometeed koos erinevate väljendusvormidega, tänapäeva maailma jaoks kõnekamate märkide ja sõnadega, millel on uus tähendus“ (Evangelii Gaudium, 11).

On oluline, et me Kirikuna suudame tunnistada ja mõista kurbuse ja häbiga hukka jõledusi, mida panid toime pühitsetud isikud, vaimulikud ja kõik need, kellele oli usaldatud kõige haavatavamate inimeste jälgimise ja nende eest hoolitsemise ülesanne. Palugem andestust meie enda pattude ja teiste pattude eest. Patu teadvustamine aitab meil tunnistada minevikus põhjustatud vigu, kuritegusid ja haavu ning laseb meil praegu olla avatumad ja pühendunud uuendatud pöördumise teekonnal.

Samamoodi aitavad patukahetsus ja palve meil avada silmad ja süda teiste inimeste kannatustele ja saada võitu janust võimu ja varade järele, mis on nii sageli kurjuse juureks. Avagu paastumine ja palve meie kõrvad laste, noorte ja puuetega inimeste summutatud valule. Paastumine, mis võib meid muuta näljaks ja januks õigluse järele ja julgustab meid tões kõndima, toetades kõiki vajalikke õiguslikke meetmeid. Paastumine, mis raputab meid üles ja juhib meid olema pühendunud tões ja armastuses koos kõigi hea tahtega meeste ja naistega, ning üldisemalt ühiskonnaga, võitluses võimu kuritarvitamise, seksuaalse kuritarvitamise ja südametunnistuse kuritarvitamise kõigi vormide vastu.

Sel moel suudame selgelt näidata, et meie kutsumus on olla „Jumalaga ühenduse ja kogu inimkonna ühtsuse märk ja vahend“ (Lumen Gentium, 1).

„Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed,“ ütles Püha Paulus. Palve ja patukahetsuse abil häälestame end üksikisikute ja kogukonnana vastavalt sellele ekshortatsioonile, et saaksime kasvada osavõtlikkuse annis, õigluses, ennetamises ja heastamises. Maarja otsustas oma Poja risti jalamil seista. Ta tegi seda kõhklematult, seistes kindlalt Jeesuse kõrval. Sel moel näitab ta, kuidas ta kogu oma elu elas. Kui me kogeme nende kirikuhaavade põhjustatud meeleheidet, palume koos Maarjaga „rohkem palvetamist“, püüdes kasvada veelgi enam armastuses ja ustavuses Kirikule (Püha Ignatius Loyolast, Vaimulikud harjutused, 319). Tema, esimene jüngritest, õpetab meid kõiki jüngritena, kuidas me peame süütute kannatuste ees peatuma, ilma vabanduste või arguseta. Maarja poole vaatamine tähendab Kristuse tõelise järgija eeskuju leidmist.

Andku Püha Vaim meile pöördumise armu ja sisemist salvimist, mida vajame, et väljendada nende kuritarvitamise kuritegude ees oma kahetsust ja otsustavust julgelt nende vastu võidelda.

Vatikanis, 20. august 2018