Paavst Franciscuse 2019.a. paastuaja sõnum

„Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19)

Kallid vennad ja õed,

Igal aastal annab Jumal meile Kiriku kaudu „selle rõõmuküllase aja, mil me tähistame paasamüsteeriumit uuenenud meele ja südamega, kui tuletame meelde suuri sündmusi, mis andsid meile uue elu Kristuses”. Seega oleme Ülestõusmispühadest Ülestõusmispühadeni teel lõpliku päästmise poole, mille oleme juba saanud Kristuse paasamüsteeriumi tulemusena - „sest me oleme päästetud lootuses” (Rm 8:24). See müsteerium, mis toimib juba meie maise elu ajal, on ilus aeg, mis hõlmab kogu loomislugu - nagu ütleb Püha Paulus: „Loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist“ (Rm 8:19). Ma sooviksin pakkuda mõningaid mõtteid, mis saadaksid meid pöördumise teekonnal tänavusel Paastuajal.

1. Loodu lunastus

Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise Paasapühade Triduumi tähistamine - liturgilise aasta kulminatsioon, kutsub meid igal aastal muutuma Kristuse sarnaseks (vrd Rm 8:29), mis on Jumala halastuse hindamatu kingitus. Juhituna Püha Vaim poolt (vrd Rm 8:14) ning kuuletudes Jumala käskudele, alustades oma südamesse ja loodusesse kirjutatud seadusest, saame ka meie head teha kogu loodule. Püha Paulus ütleb, et loodu ootab pikisilmi meie heategu; teisisõnu, et kõik need, kes on Jeesuse paasamüsteeriumi armu osalised, võivad kogeda selle täitumist inimese enda lunastamises. Kui Kristuse armastus muudab pühakude elu vaimus, kehas ja hinges, kiidavad nad Jumalat. Palve, mõtiskluse ja kunsti kaudu kaasavad nad sellesse kiitusse ka teisi nagu me näeme imetlusväärselt väljendatuna „Loodu ülemlaulus“ Assisi Püha Franciscuse poolt (vrd Laudato Si, 87). Ometi ähvardab maailma pidevalt patu ja surma negatiivne jõud.

2. Patu hävitav jõud

Tõepoolest, kui me ei suuda elada Jumala lastena, käitume me sageli ligimeste ja teiste loodutega - ja ka iseendaga - hävitaval viisil, sest hakkame mõtlema enam-vähem teadlikult, et saame neid kasutada nii, nagu me tahame. Mõõdukuse puudumine võtab võimust: hakkame elama elu, mis ületab meie inimliku seisundi ja looduse enda piirid. Me andume neile piiramatuile soovidele, mille abil Saalomoni Tarkuseraamat kirjeldab jumalakartmatuid, neid, kes tegutsevad Jumalale mõtlemata või tulevikulootuseta (vrd Trk 2: 1-11). Kui me ei liigu pidevalt Ülestõusmispühade suunas, siis saavutab mentaliteet, mis väljendub loosungites „Ma tahan seda kõike ja ma tahan seda nüüd!“ ja „Liiga palju ei piisa kunagi“ ülemvõimu.

Kogu kurja juur, nagu me teame, on patt, mis oma esmakordsest ilmumisest alates on seganud meie osadust Jumalaga, teistega ja loodu endaga ning millega meie oleme teatud viisil seotud. Selline osaduse lõhkumine Jumalaga õõnestab ka meie suhet keskkonnaga, kuhu meid on kutsutud elama, nii etaed on muutunud kõrbeks (vrd 1Ms 3: 17-18). Patt paneb inimese pidama ennast loodu jumalaks, nägema ennast selle absoluutse peremehena ja kasutama seda mitte Looja soovitud otstarbel, vaid enda huvides, teiste olendite kahjuks.

Kui Jumala seadus, armastuse seadus, hüljatakse, võtab selle üle tugevate seadus nõrkade üle. Inimese südames peituv patt (vrd Mk 7: 20-23) kujutab endast ahnust ja ohjeldamatut püüdlust mugavuse poole, mure puudumist teiste ja isegi enda pärast. See toob kaasa loodu, nii inimeste kui ka keskkonna ärakasutamise rahuldamatu himu tõttu, mis näeb iga soovi õigusena ja varem või hiljem hävitab kõik, mis selle haardes.

3. Meeleparanduse ja andestuse tervendav jõud

Loodu vajab kiiresti Jumala laste ilmutust, kes on „uus loodu“. Sest „kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud“ (2Kr 5:17). Tõepoolest, nende ilmutamise tõttu võib loodu ise tähistada Paasapühasid, avades ennast uuele taevale ja uuele maale (vrd Ilm 21:1). Teel Ülestõusmispühadeni on vaja, et me uuendaksime oma näo ja südame kristlasena meeleparanduse, pöördumise ja andestuse kaudu, et elada täielikult paasamüsteeriumi rikkalikku armu.

See „pikisilmi ootamine“, see kogu loodu ootus, täidetakse Jumala laste ilmutamisel, st kui kristlased ja kõik inimesed sisenevad otsustavalt „katsumusse“, mida pöördumine tegelikult tähendab. Kogu loodut kutsutakse koos meiega vabanema „kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse” (Rm 8:21). Paastuaeg on selle pöördumise sakramentaalne märk. See kutsub kristlasi üles elama paasamüsteeriumi sügavamalt ja konkreetsemalt oma isiklikus, perekondlikus ja ühiskondlikus elus, eelkõige paastumise, palve ja almuse jagamisega.

Paastumine tähendab õppida muutma oma suhtumist teistesse ja kogu loodusse, pöörates selja kiusatusele, mis võib täita meie südame tühjusega. Palve õpetab meid loobuma ebajumalate kummardamisest ja oma ego sõltumatusest ning tunnistama oma vajadust Issanda ja tema halastuse järele. Annetamise abil põgeneme me hullumeelsuse eest koguda kõike enda jaoks illusoorses veendumuses, et suudame kindlustada tuleviku, mis ei kuulu meile. Ja nii avastame uuesti Jumala plaani loodu ja igaühe jaoks, mis tähendab armastada Teda, oma vendi ja õdesid ning kogu maailma ning leida selles armastuses oma tõeline õnn.

Kallid vennad ja õed, „paastuaja” neljakümne päeva, mille Jumala Poeg veetis loodu kõrbes, eesmärgiks oli muuta see uuesti jumalaosaduse aiaks, mida see oli enne algset pattu (vrd Mk 1:12-13; Js 51:3). Olgu meie Paastuaeg sel aastal teekond mööda sama rada, tuues Kristuse lootuse ka loodusse, nii et see saaks vabaneda „kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse” (Rm 8:21). Ärgem laskem sel armu ajal kulgeda asjata!

Palugem Jumalat, et ta aitaks meid tõelise pöördumise teele. Jätkem maha oma isekus ja enesekesksus ning pöördugem Jeesuse poole.
Seiskem oma abivajavate vendade ja õdede kõrval, jagades nendega oma vaimseid ja materiaalseid hüvesid.

Võttes Kristuse võidu patu ja surma üle endasse, teeme head kogu loodule.

Vatikanis 4. oktoobril 2018

Assisi Püha Franciscuse pühal