„Anna meile, Issand, õige meelelaad, et neid ohvreid tuua, sest nendega tähistame selle auväärse ja püha aja algust.” [1] Juba paastu esimesest pühapäevast alates tähistab liturgia otsustavalt tuhkapäevaga algava neljakümne päeva iseloomu. Paastuaeg on kogu meie elu kokkuvõte, mis on „pidev tagasipöördumine meie Isa Jumala majja.” [2] See on tee paasamüsteeriumi, meie Issanda surma ja ülestõusmise juurde, ajaloo ja iga naise, iga mehe raskuskeskme juurde: tagasipöördumine igavese Armastuse juurde.
Paastuajal tuletab Kirik meile taas meelde vajadust uuendada oma südant ja tegusid, et saaksime taas avastada paasamüsteeriumi keskse tähtsuse, naasmise igavese Armastuse juurde. Peame taaskord andma end Jumala kätesse, et „kasvatada arusaamist Kristuses peidetud rikkustest ja saavutada väärilise käitumisega nende mõju.” [3]
„Milline kummaline võime on inimesel unustada isegi kõige imelisemad asjad, harjuda salapäraga. Tuletagem endale sel paastuajal meelde, et kristlased ei saa olla pealiskaudsed. Olles täielikult hõivatud oma igapäevatööga . . . peame olema samal ajal täielikult hõivatud Jumalaga, sest me oleme Jumala lapsed.” [4] Seetõttu tahame nendel päevadel oma palves mõelda pöördumise vajadusele, suunata oma sammud meie Issanda poole ja puhastada oma südameid, võttes omaks psalmisti hüüde: „Cor mundum crea in me, Deus, et spiritum firmum innova in visceribus meis;Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” [5] Need sõnad pärinevad psalmist Miserere, mida Kirik meile sel liturgilisel hooajal sageli pakub ja mida püha Josemaría nii sageli luges.
Iisraeli tee läbi kõrbe
Paastuajal on sügavad juured erinevates päästeajaloo võtmeepisoodides, mis on ka meie enda ajalugu. Üks neist on kõrbe ületamine Valitud Rahva poolt. Need nelikümmend aastat olid iisraellaste jaoks katsumuste ja kiusatuste aeg. Issand Jumal saatis neid kogu aeg ja pani neid mõistma, et nad peavad lootma ainult temale, pehmendades nende kiviste südamete karedust. [6] See oli pidevate armude aeg. Kuigi inimesed kannatasid, oli Jumal ise see, kes lohutas ja juhatas neid Moosese sõnade kaudu, toitis neid manna ja vuttidega ning andis neile vett Meriba kaljul. [7]
Kui olulised on meie jaoks õrnusega täidetud sõnad, millega Jumal juhtis iisraellasi nende pika teekonna tähenduse üle järele mõtlema! Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust. [8]
Issand pöördub täna nende sõnadega ka meie poole, kes me elukõrbes kogeme iga päev väsimust ja probleeme, ent puutume kokku ka Jumala isaliku hoolitsusega. Mõnikord jõuab tema hoolitsus meieni pereliikmete ja sõprade omakasupüüdmatu abi kaudu ja mõnikord hea tahtega inimestelt, keda me ei pruugi isegi tunda. Oma salapärasel viisil juhatab Jumal meid vähehaaval oma südamesse, tõelisele tõotatud maale: Praebe, fili mi, cor tuum mihi... Anna, mu poeg, oma süda mulle ja su silmad tundku head meelt mu teest. [9]
Paljud iisraellaste väljarände episoodid nägid ette tulevasi sündmusi. Mitte kõik, kes olid sellel esimesel palverännakul läbi kõrbe, ei sisenenud Tõotatud Maale. [10] Seetõttu leinab Heebrea kirja kirjutaja 94. psalmi tsiteerides rahva mässu ja tähistab samal ajal uue väljarände saabumist: Nii jääb nüüd võimalus, et mõned saavad sinna sisse. Ja et need, kellele evangeeliumi esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud oma sõnakuulmatuse pärast -,siis ta määrab jälle ühe päeva tänaseks päevaks, kui ta nii pika aja pärast Taaveti kaudu ütles, nõnda nagu varem on öeldud: „Täna, kui te kuulete tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” [11] Selle „täna” avas Kristus. Oma lihakssaamise, oma elu ja kirgastumisega juhatab meie Issand meid lõplikule väljarändele, mille käigus tõotused täituvad täielikult. Ta teeb meile koha taevas; nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. [12]
Kristuse tee läbi kõrbe
Paastuaja esimese pühapäeva evangeelium näitab meile Jeesust, kes meiega solidaarsena lasi end oma neljakümne kõrbes veedetud päeva lõpus kiusatusse viia. Tema võit Saatana üle täidab meid lootusega ja paneb meid mõistma, et koos Temaga võime ka meie siseelu lahingutes võita. Meie kiusatused meid siis enam ei häiri, vaid need muudetakse võimalusteks end paremini tundma õppida ja Jumalast rohkem kinni hoida. Avastame, et mugava elu ideaal on tõelise õnne miraaž, ja mõistame koos püha Josemaríaga, et „tõenäoliselt peame taas muutuma, olema lojaalsemad ja alandlikumad, et muutuksime vähem isekaks ja laseks Kristusel endas kasvada, sest Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema (Jn 3:30).” [13]
Meie isikliku hapruse kogemus ei tohiks viia hirmuni, vaid pigem alandliku palveni, mis aktiveerib meie usku, lootust ja armastust: „Võta minult ära, Issand, kõik, mis mind sinult ära võtab,“ võime öelda, nagu püha Josemaría sageli tegi. [14] Jeesusega koos olles leiame jõudu kiusatus kindlalt tagasi lükata, keeldudes dialoogist. „Pane tähele, kuidas Jeesus vastab. Ta ei suhtle saatanaga, nagu Eeva maises paradiisis oli teinud. Jeesus... valib varjupaiga Jumala Sõnas ja vastab selle Sõna väega. Pidagem meeles seda: kiusatuse, meie kiusatuste hetkel ei saa Saatanaga vaielda. Meie kaitse peab alati olema Jumala Sõna! Ja see päästab meid.” [15]
Paastuaja teisel pühapäeval kuulutatud Issandamuutmise lugu tugevdab meie veendumust, et võit on meie piiratusest hoolimata kindel. Ka meie saame osa Jeesuse auhiilgusest, kui ühineme oma igapäevaelus tema ristiga. Seetõttu peame oma usku toitma, nagu näeme evangeeliumi stseenides, mida liturgia meile iga kolme aasta järel paastuaja viimastel pühapäevadel esitab. Esiteks näeme Samaaria naist, kes võidab patu, et tunnistada Jeesust Messiaks, kes kustutab Püha Vaimu elava veega tema armastusejanu. [16] Seejärel sünnist saati pime mees, kes tunnistab Kristust maailma valguseks, kes saab võitu teadmatusest, samas kui need, kes arvasid end nägevat, jäävad pimedaks. [17] Ja Laatsarus, kelle ülestõusmine tuletab meile meelde, et Jeesus on tulnud meile uut elu tooma. [18] Vaadeldes neid stseene veel ühe inimesena seal, pühakute abiga, leiame lisaressursse oma isiklikuks palveks ja saavutame Jumala tugevama kohalolu, mida me nendel päevadel otsime.
Meie meeleparandustee poegade ja tütardena
Paastuaja kolmanda pühapäeva päevapalve tutvustab selle hooaja meeleparanduslikku tähendust: „Oo Jumal, kogu halastuse ja headuse looja, kes Sa paastu, palve ja almuseandmisega oled näidanud meile ravimit patu vastu, vaata armuliselt meie alandlikkuse tunnistamist, et meie, keda südametunnistus süüdistab, saaksime alati ülendatud sinu halastusest.” Alandlikkusega, mis tuleb teadmisest, et oleme patused, palume koos kogu Kirikuga Jumala isaliku halastuse eestkostet: tema armastavat pilku meie eludele ja tema tervendavat andestust.
Liturgia õhutab meid pöördumisprotsessi isiklikult ette võtma, kutsudes meid tegema oma elus ruumi traditsioonilistele patukahetsustavadele. Need tavad väljendavad muutust meie suhetes Jumalaga (palve), teistega (almus) ja iseendaga (paastumine). [19] See on „meeleparandusvaim”, mille kohta püha Josemaría tõi nii palju praktilisi näiteid: „Meeleparandus tähendab hoida hoolikalt kinni päevaplaanist, mille oled endale seadnud . . . Sa parandad meelt, kui hoiad armastavalt kinni oma palvetamisplaanist, hoolimata sellest, et oled väsinud, tüdinud või ükskõikne. Meeleparandus tähendab suhtuda alati teistesse suure armastusega . . . Meeleparandus seisneb selles, et kannatame heatujuliselt päeva jooksul tekkinud tuhandeid väikeseid vastuolusid . . . et sööme tänulikult kõike, mida meile pakutakse, ilma kapriisideta.” [20]
Samas teame, et pelgalt välised teod ei loe midagi ilma Jumala armuta. Ilma tema abita ei saa me samastuda Kristusega: quia tibi sine te placere non possumus, „sest ilma sinu abita ei saa me sulle meeldida.” [21] Püüame siis tema abiga teha neid tegusid salaja, kus neid näeb ainult meie Isa Jumal. [22] Püüame oma kavatsust sageli parandada, et püüelda usinamalt tema au ja kõigi meeste ja naiste pääste poole. Apostel Johannes kirjutas: kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. [23] Need sõnad kutsuvad meid oma südametunnistust hoolikalt uurima, sest armastuse kahte poolt on võimatu lahutada. Kui me teame, et oleme alati Jumala pilgu all, siis meie Jumala lapseks olemise tunne imbub meie siseellu ja apostolaati usaldavama, lapselikuma kahetsusega ning siira eneseandmisega meid ümbritsevatele, meie peredele, kolleegidele tööl, sõpradele.
Meie meeleparandustee sakramentide kaudu
Meie igapäevases võitluses patu korratuse vastu on meeleparanduse ja Armulaua sakramendid ka privilegeeritud hetked. On loogiline, et meie sisemine meeleparandus täiustub pihisakramendi läbi. Palju sõltub patukahetseja meelelaadist, kuigi peategelane on Jumal, kes suunab meid pöördumisele. Selle sakramendi – ühe Jumala tõelise meistriteo – kaudu [24] võime tajuda, kuidas ta ammutab head isegi meie langenud vabadusest. Püha Josemaría selgitas meie rolli nii: „Soovitan teil kõigil erilise pühendumisena. . . teha palju kahetsustegusid. Ja selle pühendumuse väliseks, praktiliseks ilminguks on eriline kiindumus meeleparandussakramendi vastu, [25] milles „me riietame end Jeesuse Kristuse ja tema teenetega.” [26]
Paastuaeg on suurepärane hetk, et kasvatada seda erilist kiindumust pihi vastu, praktiseerides seda ennekõike ise ja seejärel rääkides sellest paljudele teistele.
Pärast absolutsiooni, mille preester annab Jumala nimel, soovitab rituaal ilusat lõpupalvet patukahetseja vabastamiseks: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatus, pühima Neitsi Maarja ja kõigi pühakute eestpalve, kõik see, mis iganes head sa teed ja kannatusi kannatad, parandagu sinu patud, aidaku sul kasvada pühaduses ja tasugu sulle igavese eluga. Mine Jumala rahus.” [27] See on vana palve, milles preester palub Jumalal laiendada sakramendi mõju kogu kahetseja elule, tuletades meile meelde selle mõju allikat: süütu Ohvri ja kõigi pühakute teeneid.
Nagu juhtus tähendamissõnas noorema pojaga, lubatakse meid pärast seda, kui meie Isa Jumal meid embab, pidusöögile. [28] Millist rõõmu pakub meile tõeliselt puhas olemine, kui võtame osa Armulauast! „Armasta meie Issandat väga. Hoia ja kasvata oma hinges tungivat soovi armastada Teda rohkem. Armasta Jumalat just nüüd, kui võib-olla üsna paljud, kes hoiavad Teda oma käes, ei armasta Teda, vaid pigem kohtlevad teda halvasti ja jätavad Ta hooletusse. Hoolitse Issanda eest hästi, Pühal Missal ja kogu päev.” [29]
Liturgia kaudu kutsub Kirik meid innukalt paastuaja teekonnale. Ta kutsub meid üles võtma sageli vastu sakramente, mõtisklema tõsiselt Jumala Sõna üle, tegema meeleparandustegusid – tehes seda rõõmsameelsusega, mida eriti rõhutatakse paastuaja 4. pühapäeval: Laetare Jerusalem! [30] Need tavad puhastavad meie hinge ja valmistavad meid ette pühendunult osa võtma Suure Nädala pühitsemistest, mil elame uuesti läbi Jeesuse maapealse aja kulminatsioonihetki. „Meil tuleb endil Jeesuse elusse ja surma siseneda. Suretamise ja heastamise läbi surra, et Kristus meis Armastuse läbi elaks. Ning nõnda mine Kristuse jälgedesse astuda, et saada kõikide inimeste kaaslunastajaks.” [31] Pattudest hästi puhastatuna ja mõtiskledes, kuidas Jeesus andis oma elu meie eest, avastame taas rõõmu päästest, mille Jumal toob: redde mihi laetitiamsalutaris tui, „Anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest.” [32]
[1] Missaraamat, paastuaja 1. pühapäev, palve ohvriandide kohal.
[2] Püha Josemaría, Kui Kristus on möödumas, 64.
[3] Missaraamat, paastuaja 1. pühapäev, päevapalve.
[4] Kui Kristus on möödumas, 65.
[5] Ps 51:12.
[6] Vrd 5 Ms 8:2-5.
[13] Kui Kristus on möödumas, 58.
[14] Püha Josemaría, märkmed koosviibimiselt, 18. oktoober 1972.
[15] Paavst Franciscus, Angelus, 9. märts 2014.
[16] Vrd Jh 4:5-42 (paastuaja 3. pühapäev, aasta A).
[17] Vrd Jh 9:1-41 (paastuaja 4. pühapäev, aasta A).
[18] Vrd Jh 11: 1-43 (paastuaja 5. pühapäev, aasta A).
[19] Vrd Katoliku Kiriku Katekismus, 1434.
[20] Püha Josemaría, Jumala sõbrad, 138.
[21] Laupäev, paastuaja 4. nädal, päevapalve.
[24] Vrd Katoliku Kiriku Katekismus, 1116.
[25] Püha Josemaría, jutlusest võetud märkmed, 26. aprill 1970.
[26] Püha Josemaría, Tee, 310.
[27] Meeleparanduse riitus, nr 104.
[28] Vrd Lk 15:22-24.
[29] Püha Josemaría, Sepikoda, 438.
[30] Missaraamat, paastuaja 4. pühapäev, algussalm (vrd Js 66:10).
[31] Püha Josemaría, Ristitee, 14. peatus.