Nagu taevatäht ja lilleõis.

Peter von Steinitz´i artikkel tsölibaadist ja abielust.

Viimasel ajal on kujunenud väga tavaliseks, et kui kirikust räägitakse, muutub vestlus avalikuks diskussiooniks tsölibaadi teemal. See teema huvitab ka paljusid neid inimesi, keda see ennast otseselt ei puuduta.

Kunagi ütles üks abielumees katoliku preestrile: sinu ja minu vahel ei ole tegelikult suurt erinevust, sina ei või ühegi naisega tegemist teha ja mina ka mitte – ainult peale ühe.

Teisiti öeldes on paljud preestrid, orduinimesed ja teised, kellel on tsölibaadi kohustus, arvamusel, et elada õiges kristlikus abielus ei ole mingil juhul kergem, kui apostellik abielust loobumine. Teaduslikust vaatevinklist aga tuleneb vasturääkiv arvamus, nagu oleks ebaloomulik, kui inimene oma seksuaalsust välja ei elaks ja see mõjuvat tervisele.

Et see arvamus on vale, annad tunnistust pühakud kuni Ema Teresani välja. Mida kõike see imetlusväärne naine inimeste heaks ei teinud. Tema elu oli nagu veemöll ja näitab, milleks üks inimene võimeline on, kui ta iseennast unustab ja teistele ja Jumalale elab. Või näiteks püha Martin – rooma ohvitser, kes hiljem, piiskop olles vabatahtlikult abielust keeldus. Nii elavad ka tänapäeval paljud kristlased.

Tähtsaim põhjus aga, miks mehed ja naised tsölibaadi valivad, tuleb Jumalast endast: Kristus ei soovita abielust loobumist mitte niisama, vaid ”taevariigi pärast” (Mt 19,12). Juba sõna – tsölibaat – on Taevariigi peegeldust, ladina keeles ”coelum” (taevas). Kuid kui kõik inimesed nii elaksid, sureks varsti inimkond välja. Seepärast ei öelnud Jumal seda kindlasti kõikidele. Suurele osale inimestele soovitab ta abielu, kui teed, mis Taevariiki viib. Seepärast on ta tõstnud sakramendi seisusesse just Abielu, aga mitte tsölibaadi. Kuid justnimelt Abielu, aga mitte mingi muu kooselu viisi.

Mõlemad, Abielusakrament ja neitsilikkus tulenevad Jumala tahtel Issandast endast, ütleb Kirik.See annab neile mõtte ja kingib lõpmatult armu, neid  elada nii, et see vastaks Jumala tahtele. Neitsilikkuse austamist Taevariigi pärast ja abielu kristlikku mõtet ei saa üksteisest lahutada, nad on üksteisele vajalikud.” (Katoliku Kiriku Katekismus, Nr.1620)

Samalajal tõstab Kirik tsölibaadi kõrgemale, kui abielu.

See meenutab nagu ”taevatähte ja lilleõit” Clemens Bretanose luuletuses ”Ma tahaksin tähtedest laulda”. Taevatäht seisab kõrgemal, kui lilleke maapeal, kuid ometi ei ole ta ilusam, ega parem. Tsölibaat ”Taevariigi pärast” ei ole kõigile arusaadav.Seepärast ütleb Issand selle kohta ühe lausega ”kellel on kõrvad, see kuulgu!” (Mt 19,12)