Mees, naine ja perekond

Mida te silmas peate öeldes, et naine on perekonna nurgakivi? Miriam Díez, väljaandest Catalunya cristiana, (Barcelona) 18 mai 2000

Mõistan seda sõna-sõnalt. Perekond, ühiskonna algrakk, on ühine projekt, mis nõuab kõigi ta liikmete - mehe, naise ja laste - panust. Tänapäeval on kahtlemata väga tähtis tunnustada isa rolli ja isa vastutust perekonnaelus. Aga ei saa välja jätta ema, kelle roll on samavõrd tähtis.

Ema tohutu tähtsa ja asendamatu rolli eitamine perekonnas tähendaks silmade sulgemist tegelikkuse ees. Ma ei pea silmas mitte tema võimet kodu luua, vaid tervet rida moraalseid omadusi, mida ei saa lihtsalt mõne sõnaga kokku võtta, riskimata asju üle lihtsustada ja eksida. Emadel on imeline võime väljendada armastust, teistele rõõmu valmistada, armastada igaüht sellisena, nagu ta on, omakasu taotlemata ja tingimusi seadmata. Minu jaoks on perekond ehitatud ning püsib just sedasorti tundetarkusel ja intuitsioonil, mis on nii omane naistele.

Kas teie meelest ei saa naise töötamist väljaspool kodu sobitada kokku tema koduste töödega?

Vastuolu ei ole, aga alati, kui on vaja teha kahte tööd, tekib paratamatult pingeid. Iga naine, kes on sellises olukorras, teab, kuidas kodu teda enda poole tõmbab: hoolitsema haige lapse eest, tegema neid tuhandeid töid, mis kodus ära teha tuleb, rääkimata juba rasedusest ja väikelapse eest hoolitsemisest. Teisalt tõmbavad teda töökohustused, sest sissetulek on vajalik perekonna elujärje parandamiseks; iga firma nõuab tulemusi ning sugugi mitte alati mõistlikul ja paindlikul viisil; samuti võib olla vaja oma ametialaseid oskusi parandada või olla hirm töökohast ilma jääda. Selline kahekordne kohustuste koorem tekitabki pingeid. Et neid lahendada on vaja ühiskonnas ja tööelus mitmeid ümberkorraldusi, mis on praegu tähelepanuta jäänud.

Tahan lisada ühe mõtte, mis võib tunduda probleemist mööda hiilimisena, aga minu arvates ei ole seda mitte. Tänapäeval räägitakse palju (ja õigustatult) sellest, et naiste rollina ei tohiks näha ainult koduste tööde tegemist, et tuleb toetada nende püüdlusi, kes tahavad töötada väljapool kodu. Aga sama loogikat jätkates oleks minu arvates vaja rääkida ka mehe kohustusest olla kodustes asjades aktiivne. Ka mees peaks tundma pinget koduste ülesannete ja töö vahel. Ainult siis, kui mehel on sama kogemus, mis naisel, saavad nad üheskoos selle probleemi lahendada, ainult siis saab mees omandada selle tundlikkuse, mida perekonnaelu tänapäeval nõuab. Ning see nõuab temalt selgust, enesesalgamist ja paremaks saamist.

Nagu ma ütlesin, võib see tunduda kõrvalepõiklemisena. Aga küsigem nii: mis on suurem probleem, kas pinge, mida naine tunneb koduste ja töiste kohustuste vahel või see, et ta peab üksi kannatama, kuna abikaasa ei mõista tema pühendumist perele?