„Keegi ei jõua lunastuseni omal käel“

Paavst Franciscuse mõtisklus „Urbi et Orbi“ palvusel 27.03.2020

Opus Dei - „Keegi ei jõua lunastuseni omal käel“© Vatican Media / CNA

„Ja õhtu jõudes...“ (Mk 4:35) Nõnda algab äsja kuuldud evangeeliumikatkend. Nüüdseks on olnud õhtu juba nädalaid. Meie väljakuid, tänavaid ja linnu katab pilkane pimedus, mis on võtnud elu üle võimust, täitnud kõik kõrvulukustava vaikusega ja loonud rõhuva tühjuse, mis halvab kõik, mis teele ette jääb: seda on aimata õhus ja inimeste kehakeeles, seda võib lugeda silmist. Oleme eksinud ja hirmul. Nagu jüngreid evangeeliumis, nii on ka meid tabanud ootamatu pöörane torm. Mõistame, et oleme kõik samas paadis, ühtmoodi haprad ja segaduses, ent seejuures olulised ja vajalikud – me kõik oleme kutsutud üheskoos sõudma ja igaüks meist tunneb vajadust teist toetada. Selles paadis...oleme me kõik. Just nagu need jüngrid, kes hüüdsid hirmunult nagu ühest suust: „Me hukkume!“ (vrd Mk 4:38), oleme ka meie mõistnud, et edasi pole võimalik minna mõeldes iseendale, vaid saame hakkama üksnes üheskoos.

Selles loos on lihtne end ära tunda. Raskem on mõista Jeesuse suhtumist. Tema jüngrid on loomulikult ärevuses ja meeleheitel, aga Jeesus on paadi ahtris, selles osas, mis läheb esimesena põhja. Ja mida ta teeb? Tormist hoolimata magab ta rahulikult, usaldab Isa – see on ainus koht evangeeliumis, mil me näeme Jeesust magamas. Kui ta on ärganud ning tuule ja vee vaigistanud, pöördub ta etteheitvalt jüngrite poole: „Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40)

Püüdkem seda mõista. Milles seisneb jüngrite usupuudus Jeesuse usalduse kõrval? Nad polnud lakanud temasse uskumast, õigupoolest nad isegi pöördusid tema poole. Aga me näeme, kuidas nad seda teevad: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ (Mk 4:38). Kas sa ei hooli...Nad arvavad, et Jeesusel on neist ükskõik, et ta ei hooli neist. Üks, mis meid ja meie pereliikmeid kõige enam haavab, on see, kui keegi ütleb: „Kas sa ei hooli minust?“. Niisugused sõnad vapustavad ja vallandavad südames tormi. Need oleksid rabanud ka Jeesust. Sest tema hoolib meist rohkem kui keegi teine. Ent ometi päästab ta oma araverelised jüngrid, kui need kord tema poole pöörduvad.

Torm paljastab meie hapruse ja teeb ilmsiks väärad ja tarbetud kindlustundeallikad, millele oleme rajanud oma igapäevaelu, ettevõtmised, harjumused ja prioriteedid. Tänu sellele näeme, et oleme lasknud sel, mis meie elu ja kogukondi toidab, alal hoiab ja tugevdab, nüriks ning mannetuks muutuda. Torm toob päevavalgele kõik püüdlused unustada ja minema pühkida seda, mis toidab inimese hinge; kõik katsed tuimendada end pealtnäha „päästvate“ mõtte- ja käitumisviisidega, mis aga lahutavad meid meie juurtest ega talleta esivanemate mälestust. Nõnda jätame end ilma raskustele vastuseismiseks hädavajalikust kaitseainest.

Stereotüüpide mask, millega oleme maine pärast lakkamatult muretsedes katnud oma ego, on praeguses tormis eest lennanud ja paljastanud taaskord selle (õndsa) ühtekuuluvuse, mida ei saa meilt ära võtta: ühtekuuluvuse õdede ja vendadena.

„Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole usku?“ Issand, Sinu sõna rabab ja puudutab täna õhtul meid kõiki. Maailmas, mida Sina armastad rohkem kui meie, oleme me läinud ülepeakaela, uskudes, et oleme vägevad ja kõigeks võimelised. Kasuahnuses laseme endil kiirustamise keerisega kaasa minna ja langeda materiaalsete asjade kütkesse. Me ei peatunud, kui sa meie poole pöördusid; me ei ärganud ei sõdade ega kogu maailmas valitseva ebaõigluse peale, niisamuti nagu me ei võtnud kuulda vaeste inimeste ega meie põdura planeedi appihüüdu. Me jätkasime kõigest hoolimata samas vaimus, arvates, et suudame haiges maailmas terveks jääda. Nüüd aga, mil me sõuame keset tormist merd, anume Sind: „Issand, ärka!“

„Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole usku?“ Issand, Sa hüüad meid, Sa kutsud meid uskuma. See ei tähenda niivõrd usku, et Sa oled olemas, vaid seda, et tuleksime Sinu juurde ja usaldaksime Sind. Sel paastuajal kajab Sinu tungiv kutse: „Pöörduge!“ „Pöörduge minu poole kõigest südamest!“ (Jl 2:12). Sa kutsud meid võtma seda katsumuste aega kui valiku tegemise aega. See pole aeg, mil Sina kohut mõistad, vaid mil meist saavad kohtumõistjad: aeg valida, mis on oluline ja mis mööduv, aeg eraldada vajalik ebavajalikust. See on aeg, et oma elu taas joonde seada, suunata see Sinu ja teiste inimeste poole. Meile on eeskujuks nii paljud teekaaslased, kes on hirmule vaatamata otsustanud anda oma elu teistele. See on julgesse ja suuremeelsesse eneseandmisesse valatud Vaimu vägi. Elu Vaimus on see, mis lunastab, annab väärtuse ja näitab, kuidas meie elukangast koovad ja hoiavad koos tavalised, sageli unustatud inimesed, kes ei leia mainimist ei ajalehtedes ega artiklite pealkirjades, keda me ei näe punastel vaipadel, kuid kes kahtlemata kujundavad meie aja otsustavaid sündmusi: arstid, õed, supermarketite töötajad, koristajad, hooldajad, transporditöötajad, õigus- ja korrakaitsejõud, vabatahtlikud, preestrid, orduvennad ja -õed ja nii paljud teised, kes on mõistnud, et keegi ei jõua lunastuseni omal käel. Nii suure kannatusega silmitsi seistes, mil saab ilmsiks inimkonna tegelik areng, kogeme Jeesuse preesterlikku palvet: „Et kõik oleksid üks.“ (Jh 17:21). Kui paljud inimesed näitavad iga päev üles kannatlikkust ja sisendavad meisse lootust, püüdes mitte külvata paanikat, vaid edendada ühisvastutust! Kui paljud isad, emad, vanavanemad ja õpetajad näitavad lastele väikeste igapäevaste tegudega, kuidas kriisiga toime tulla ning end selles juhtida, õpetades neid nende harjumusi kohandama, pilku ülespoole tõstma ja rohkem palvetama! Kui paljud inimesed palvetavad, ohverdavad ja kostavad kõigi heaolu eest! Palve ja vaikne teenimine: need on meie võidurelvad.

„Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole usku?“ Usk algab arusaamisest, et me vajame lunastamist. Me pole sõltumatud; omapäi kobame pimeduses: me vajame Issandat nagu muiste tüürimehed tähti. Kutsugem Jeesus oma elupaati. Usaldagem talle oma hirmud, et ta võiks neist võitu saada. Siis kogeme nagu jüngridki, et kui tema on pardal, ei vaju me põhja. Sest just see on Jumala tugevus: muuta heaks kõik, mis meiega juhtub, ka halvad asjad. Ta toob meie tormidesse rahu, sest koos Jumalaga ei sure elu iial.

Praeguse tormi ajal palub Issand meilt solidaarsust ja lootust ning kutsub meid neid ellu rakendama. Hetkedel, mil kõik näib vee alla vajuvat, pakuvad need jõudu ja tuge ning loovad tähenduse. Issand tõuseb, et meis äratada ja uuesti süüdata ülestõusmispüha usk. Meil on ankur: oleme päästetud tema risti läbi. Meil on rool: meid on lunastatud tema risti läbi. Meil on lootus: tema risti läbi on meid terveks tehtud ja hoitud, nõnda et keegi ega miski ei saa meid lahutada tema lunastavast armastusest. Isoleeritutena tunneme puudust lähedusest ja kokkusaamistest ning kogeme paljudel põhjustel kaotusvalu. Kuulakem veel kord päästvat sõnumit: ta on üles tõusnud ja elab meie kõrval. Ristil olles palub Issand, et me taasavastaksime meid ees ootava elu; et me vaataksime nende peale, kes meie poole vaatavad ja et me märkaksime, tugevdaksime ja kasvataksime meis elunevat armu. Ärgem kustutagem hõõguvat tahti (vrd Js 42:3), mis ei värele iialgi, ning laskem lootusel uuesti süttida.

Risti emmata tähendab leida endas julgust kõik praegused raskused avasüli vastu võtta, hüljata hetkeks võimu- ja saamahimu ning avada end loovusele, mida suudab anda üksnes Vaim. See tähendab leida julgust luua keskkondi, kus kõik tunneksid, et neid on kutsutud, ning mis võimaldaksid uut laadi külalislahkust, vennalikkust ja solidaarsust. Meid on päästetud tema risti läbi, et me lootuse omaks võtaksime ja laseksime sel tugevdada ja kinnitada kõikvõimalikke meetmeid ja võimalusi teiste ja iseenda kaitsmiseks. Et võtta omaks lootus, võtkem omaks Issand: see on usu tugevus, mis vabastab meid hirmust ja annab lootust.

„Miks te olete nii arad? Kas teil ei ole usku?“ Armsad vennad ja õed! Siin, selles paigas, mis kõneleb Peetruse kaljukindlast usust, usaldan ma täna õhtul kõiki teid Neitsi Maarja, Rahva Kaitsja ja tormise mere Tähe eestkostel Issanda hoolde. Jumala õnnistus tulgu sellest sammaskäigust, mis embab Roomat ja kogu maailma, teie peale nagu lohutav embus. Issand, õnnista maailma, anna meie kehadele tervist ja lohuta meie südameid. Sa palud, et me ei kardaks. Ent meie usk on nõrk ja meil on hirm. Kuid sina, Issand, ei jäta meid tormi meelevalda. Ütle meile veel kord: „Ärge kartke!“ (Mt 28:5). Ja meie heidame ühes Peetrusega „kõik oma mure Sinu peale, sest Sina pead hoolt meie eest“ (vrd 1Pt 5:7).