Lühike biograafia
Guadalupe sündis 1916. aastal Madriidis, Guadalupe Jumalaema kirikupühal. Ta õppis Madriidi Ülikoolis keemiateadust ja oli üks vaid viiest naisest oma lennus. Hispaania kodusõja ajal lohutas ta oma sõjaohvitserist isa viimastel tundidel enne tema hukkamist. Ta andestas neile, kes olid tema isa surma eest vastutavad, koheselt. Pärast sõda lõpetas ta õpingud ülikoolis ja õpetas Madriidi Iiri koolis ja Prantsuse lütseumis füüsikat ja keemiat.
1944. aasta alguses kohtus ta sõbra kaudu Opus Dei asutaja püha Josmaría Escrivága, kes õpetas talle, et professionaalne töö ja tavaline elu võivad olla koht Kristusega kohtumiseks. Guadalupe ütles hiljem: “Mul oli selge tundmus, et Jumal rääkis minuga selle preestri kaudu.” Samal aastal liitus ta Opus Deiga.
Sealt edasi pühendas Guadalupe end tingimusteta pühaduse otsimisele ja inimeste julgustamisele, et nad Jumalaga läheneksid. Madriidis ja hiljem Bilbaos pühendas ta end eriliselt noortele kristliku koolituse andmisele.
Aastatel 1950–1956 oli ta Mehhikos, kus ta aitas alustada Opus Dei apostellikku tegevust. See oli seiklus, mille ta heldelt ja suures usus vastu võttis. Need, kes teda tundsid, märgivad, et tema prioriteet oli Jumala tahte täitmine ja enese andmine teiste teenistusse. Guadalupe julgustusest liigutatuna aitasid mõned tema sõbrad algatada tegevusi inimliku ja kristliku arengu tarvis, sealhulgas algatada talunike koolitamisele ja ametialasele edenemisele suunatud keskust ühes Morelose osariigi maapiirkonnas.
1956. aastal kolis Guadalupe Rooma, kus ta abistas püha Josemaríat Opus Dei juhatamises. Kahe aasta pärast pöördus ta tervislikel põhjustel tagasi Hispaaniasse, kus ta alustas uuesti õpetamist ja teadustööd. Ta lõpetas oma keemiaalase doktoritöö kõrgeimate hinnetega ja oli üks alusepanijaid Kodundusalase Õpi- ja Uurimiskeskuse rajamisele. Hiljem pälvis ta rahvusvaheliselt ühingult Comité International de la Rayonne et des Fibres Synthétiques (CIRFS) medali uurimuse eest tekstiilikiudude teemal. Samal ajal jätkas ta tööd kristliku koolituse andmisega Opus Deis. Kõik tema tegevused peegeldasid indu kasvada armastuses Jumala vastu tema töö, sõprussidemete ja tema eeskuju andva rõõmu kaudu.
Pärast pikka võitlus südamehaigusega suri ta 1975. aastal, Karmeli Jumalaema kirikupühal, Pamplonas, pühaku kuulsuses. Ta oli 59-aastane.
Sellest ajast peale on isiklik pühendumus Guadalupele järjekestvalt levinud. Postulaatori sõnul on Guadalupe eestkostel palvetanud inimesed pälvinud laialdaselt teeneid: tervenemisi; teeneid seoses raseduse ja sünnitamise, töö leidmise ja parema tasakaalu saavutamisega töö ja pereelu vahel; majanduslike probleemide lahendamisel, pereliikmete lepitamisel, sõprade ja kolleegide lähenemisel Jumalaga.
Kanoniseerimisprotsessi käik
Guadalupe elu, vooruste ja maine kanooniline protsess avati 18. novembril 2001 Madriidis ning lõpetati 18. märtsil 2005. Tribunal küsitles Madriidis 32 tunnistajat ja Mehhikos 22 tunnistajat.
17. veebruaril 2006 autoriseeris Pühakuks Kuulutamise Kongregatsioon protsessi kehtivust kinnitava dekreedi ja 4. augustil 2009 esitati Positio Guadalupe elu ja vooruste kohta.
7. juunil 2016 andis teoloogiliste nõunike kohtumine Guadalupe Ortiz de Landázuri kangelaslike vooruste küsimuses positiivse vastuse. 2. mail 2017 tegi samasuguse avalduse ka korraline kardinalide ja piiskoppide istung.
4. mail 2017 sai paavst Franciscus kardinal Angelo Amatolt, Pühakuks Kuulutamise Kongregatsiooni prefektilt, protsessi etappide kohta detailse ülevaate, mille oli Pühakuks Kuulutamise Kongregatsioon oma otsusega kinnitanud, ja andis loa avaldada dekreedi, mis kuulutas Jumala sulase Guadalupe Ortiz de Landázuri auväärseks.
Opus Dei prelaat, monsenjöör Fernando Ocáriz ütles selle uudise peale: “Nagu on paavst Franciscus veendunult öelnud, on pühakud Kiriku ilusaim pale. Need uued dekreedid on niisiis põhjus olla sügavalt tänulik Jumalale, kes on kogu pühaduse läte. Ta tegutseb nii paljude meie aja meeste ja naiste hingedes ning annab meile need eeskujud valguseks ja toeks meie elus.”
Monsenjöör Ocáriz rõhutas, et “iga pühakskuulutamise juhtum aitab meil avastada Jumala armastust ja kristliku tee rõõmu. Rõõm on läbivaks jooneks Guadalupe elus. Temast kiirgus kristlikku rõõmu tema elu igas valdkonnas, sh tema keemikuametis, koduste asjade eest hoolt kandes, õpetades ning tema intensiivses ja laialdases apostellikus töös Hispaanias, Mehhikos ja Itaalias. Guadalupe eeskuju meenutab meile, et kui Jumal kutsub meid pühadusele, saavad isegi kõige tavalisemad asjad avara ja ilusa silmapiiri ning kannustavad meid tooma palju inimesi lähemale õnnele, mis seisneb ühenduses Jumalaga.”
Prelaat ütles lõpetuseks: “Ma palun Jumalat, et Guadalupe eeskuju aitaks meil käia kristlikul teel levitades rahu ja rõõmu neile, kes on meie ümber.”
Ühes intervjuus kirjeldab isa Antonio Rodriguez de Rivera, Guadalupe pühakskuulutamise protsessi postulaator, teda kui “Jumalasse armunud naist, täidetud usu ja lootusega, kes oma töö ja optimismiga aitas teisi nende vaimsetes ja materiaalsetes vajadustes. Rõõm, mis täitis kõike, mida ta tegi, oli kõigi jaoks silmnähtav, isegi nõudlikumates olukordades.”