Järgmisel päeval iseloomustas paavst püha Josemariat, kui igapäevase elu pühakut. See väljend oli väga tabav, sest just see oli sõnum, mida meie truu preester edasi anda soovis: Meie argipäev – perekonnaelu, kutsetöö, ühiskondlikud suhted – see on tee taevasse, kui suuname pilgu Jumala poole ja tahame oma ligimesi aidata. Iga kõige tavalisem olukord sisaldab endas midagi jumalikku.
Veerand sajandit oli mul võimalik jälgida ja olla tunnistajaks, kuidas püha Josemaria neid inimesi aidata püüdis, kellel oli tekkinud lõhe igapäevase ja usuelu vahel. Opus Dei asutamise algusest, 2.oktoobril 1928, õpetas ta, et kõik auväärsed inimtegevused on Jumala tahe ja Kristuse poolt tema inimesekssaamise läbi vastu võetavad. Sellepärast on need tee pühadusele.” Olge kindlad, iga täiesti tavaline tegevus sisaldab endas midagi püha, midagi jumalikku ja teie ülesanne on see avastada” (Jutlus ” Maailma kirglikult armastada” 8.10.1967) Seda edastas ta teoloogilise arvamuse ja praktilise nõuandena erinevate elukutsetega ja erinevates elusituatsioonides olevatele meestele ja naistele. Sellest rääkis ta isiklikel kohtumistel, kohtumistel tuhandete inimestega, samuti jutluses, mida ta pidas Navarra ülikooli Campuses kus osales üle 20 000 uskliku.
Oma usku ja igapäevaelu ühte sulatada, see on armastuse küsimus. Kui kristlase liikumapanevaks jõuks on armastus Jumala vastu, avastame üsna ruttu, et töö algab, kestab ja lõpeb pilgu heitmisega Jumalale. Töökoda, büroo, laboratoorium, ettevõte või oma kodused neli seina muutuvad siis vestluskohaks Looja ja loodu vahel, laste, kes tunnevad, et neid armastatakse ja isa vahel, kes oma lapsi lõputult armastab. Nii muutub kõik palveaineks. Samamoodi juhtub siis, kui keegi oma lähedasi siiralt armastab, siis kasvab tal soov kaasinimesi perekonnas, tööl ja ühiskonnas armastuse palsamiga üle valada.
See sõnum on eriti vajalik aegadel, mil valitseb üheltpoolt umbusaldus ideoloogia vastu ning järjest enam on tunda halbade, egoismist ja võimuihast tulenevate käitumisviiside tagajärgi. Armastus ei ole kunagi millegi instrumentaliseerimine, armastus ei taotle mingeid eesmärke, armastus lihtsalt on.
Elada igapäevast elu armastuses,” tähendab seda, et meil on suur süda, et me oskame jagada oma kaasinimeste muresid, andestada, olla mõistvad ja ennast koos Kristusega kõigi hingede eest ohverdada” (Kohtumine Kristusega, nr.158)
Paavst Benedictus XVI nimetab oma esimeses entsüklikas armastust, kui kõige olulisemat liikumapanevat jõudu kristlase elus. Sisemiselt liigutatult mõtlen ma püha Josemaria pühakskuulutamise viiendal aastapäeval paljude Opus Dei usklike ja kaastöötajate peale, kes koos sõprade ja kolleegidega ennast täielikult kristlikule sotsiaal- ja karitatiivsele tööle on pühendanud!
Nad käivad püha Josemaria ülla suuremeelsuse jälgedes, kes pööras kõik evangeliseerimise ja sotsiaalsed edusammud vaeste kasuks. Ka seda meenutas paavst Johannes Paulus II oma jutluses päeval pärast pühakskuulutamist.
Mõned pealehakkamised tekkisid just tänu pühakskuulutamise vaimulikule mõjule, just nii, nagu see oleks meeldinud püha Josemariale, näiteks Laguna ja Harambee projektid. Laguna on palliatiivne keskus Madridis, Harambee tegeleb arendusprogrammidega Aafrikas. Viie aasta pärast kasvavad nende initsiatiivide viljad kindlasti veelgi. Niihästi nende jaoks, keda need Teele juhatanud on, kui nende jaoks, kes sellest kasu lõikavad.
Igal juhul kõlab kõigile kutse armastust praktiliselt ellu viia, ka neile, kes oma töös praktiliselt sotsiaalsete ülesannetega ei tegele. Armastus ei ole mingi abstraktne voorus. Igapäevaelus ei saa seda lahutada inimestevahelisest üksteise toetamisest. Ei ole nii, et meil on üks süda selleks, et armastame Loojat ja teine, millega võime loodut armastada. Selle oma üheainsa vaese südamega armastame me inimlikult ja kui see armastus Kristuse armastusega ühineb, siis armastame üleloomulikult! Vaid see, ei miski muu, on armastus, mis meis kasvama peab ning millest meie kaasinimesed Issandat ära võivad tunda. (Jumala sõbrad, nr. 229)
Kahjuks on meie aeg konfliktide riik, olgu see perekondlikul, rahvuslikul või rahvusvahelisel tasandil. Sellepärast ma rõhutan: ligimesearmastus tähendab praktikas eelkõige andestada ja andeks paluda. Andeksandmine avab ainuvõimaliku tee, millega on võimalik lahinguväli inimestevahelise solidaarsuse põlluks muuta.
Harjutada ennast aru saama, arendada endas harjumust andeks paluda ja andeks anda, on vaevarikas tee, mida peaksime ikka ja jälle uuesti alustama. Kui aga kultuuris puudub andestamisvõime, ei saa me tagada perekondade koospüsimist, riigikodanikena ühiseid eesmärke seada ega rahu ja heaolu rahvusvahelisel tasandil nõuda.
Armastus on kristlase parim vahend usu edasiandmiseks. Paavst Benedictus ütleb, et omakasupüüdmatu ja puhas armastus on parim tunnustus Jumalale, kellesse me usume ja kes meid armastusele kutsub (Deus caritas est, nr. 31). Evangeeliumi kuulutamine ei saa kunagi olla lihtsalt mõistuspärane asendus. Üsna sageli lähtub usu rikkuste avastamine mõnest isiklikust kokkupuutest. Paljud avastavad Kristuse, kui tunnevad teatud olukordades, et kristlased neid meelsasti omaks võtavad.
Kaasinimesi igapäevaelus armastusega vastu võtta, on viis, kuidas teisi tundma õppida ja ennast tutvustada. Seepärast ütles püha Josemaria: evangeliseerimine on suure südame ja avatud kätega inimeste ülesanne.
Vatikani II kirikukogu väidab samuti, et lõhe inimeste igapäevaelu ja usuelu vahel on üks suuremaid probleeme tänapäeval (Gaudium et spes, nr. 43). Viis aastat pärast püha Josemaria, igapäevase elu pühaku pühakskuulutamist, palun ma Jumalalt eestkostet, et meie, kristlased, võiksime oma südametes mõlemaid ühendada: Jumalat ning oma vendi, õdesid ja kõiki inimesi armastada. Tugevdagu Ta meis püüet, kõiki võimalikke päevi armastuse säraga valgustada.
Piiskop Javier Echevarria, Opus Dei prelaat