Opus Dei on katoliku kiriku personaalprelatuur, mis aitab tavalistel ilmikutel otsida pühadust oma igapäevases tegevuses, eriti töös ning selle kaudu. Opus Dei asutati 1928 aastal 26 aastase katoliku preestri, Josemaria Escriva poolt, kes suri 1975 aastal ja kanoniseeriti pühakuna paavst Johannes Paulus II poolt 6.oktoobril 2002.

Püha Josemariale ütles kord üks Vatikani esindaja, et Opus Dei on tulnud “sajandi võrra liiga vara”. Opus Dei vaimu uued ilmingud on: üleüldise ilmikute pühadusele suunatud üleskutse aktiivne jälgimine; vaimsus, mis rajaneb tavalise töö pühitseval väärtusel; nendele ideaalidele pühendunud organisatsioon Kiriku sees, mis hõlmab mehi ja naisi, abielus, vallalisi ja leski, vaimulikke ja ilmikuid, kõikidest rassidest, vanustest ja sotsiaalsetest rühmadest, kõik järgimas sama vaimu; nimetatud ideaali levik Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Aafrikas väheste aastate jooksul alates asutamisest; sügav respekt ilmikute sõltumatuse vastu nende omas ilmalikus keskkonnas (ilmaliku ühiskonna lai panoraam), võttes neid mitte kui vaimulikkonna teatud tüüpi vahemehi, vaid kui Kiriku täieõiguslikke liikmeid, kes tegutsevad vastavalt ristimise läbi vastu võetud kutsele. Nad tegutsevad ilmalikus maailmas täieliku vabaduse ja isikliku vastutusega, rakendades oma erinevaid intellektuaalseid ja käelisi oskusi, oma loomingulisust ja teadmisi, erialast ettevalmistust ja ekspertiisi oma töö ja teiste rollide ning kohustuste täitmisel ühiskonnas. Paljud Opus Dei vaimu ilmingud, mis olemuslikult rajanevad Evangeeliumil, olid oma aja kohta revolutsioonilised, kuni selleni välja, et mõned nimetasid neid ketserlikeks. Eelkõige oli selleks radikaalne nägemus ilmikute rollist Kirikus ja maailmas; nägemus naiste rollist; vaade abielule kui pühakuks saamise teele; idee maailmast kui kohast, kus võib saavutada pühaduse; ning et tavalise, igapäevase elu kohustused ja rõõmud võivad olla teeks ja vahendiks pühadusele. Paljud nendest ideedest said hiljem, eriti peale Vatikani Teist Kirikukogu, osaks Kiriku ametlikust õpetusest.

Ei. Opus Dei liikmelisus on avatud kõigile ja igaühele olenemata tema oskustest, võimetest ja sotsiaalsest seisundist. Kutsumusi jagab Jumal ja praktikas võib liikmete hulgas leida igasuguseid inimesi. Kui Opus Deil on olnud piisavalt kasvuaega ühel maal, siis tema sotsiaalne läbilõige on vastab selle maa omale. Opus Dei põhieesmärk on kuulutada üleüldist üleskutset pühadusele, mis tähendab, et iga inimene on Jumala poolt kutsutud saama pühakuks, olenemata, milline on ühiskonna silmis tema ametikoha või sotsiaalse seisundi väärtus. Rääkimata sellest, et Opus Dei korporatiivne apostellik töö (koolid, haiglad ja teised sotsiaalprojektid) on avatud kõigile, olenemata rassist, rahvusest, religioossest kuuluvusest või sotsiaalsest positsioonist.

Personaalprelatuur on katoliku kiriku hierarhilisse struktuuri kuuluv üksus, mille eesotsas on prelaat, kes on aruandev Piiskoppide Pühale Kogule ning mis koosneb ilmikutest ja vaimulikest. See on asutatud Püha Tooli poolt kindlatel pastoraalsetel ja organisatsioonilistel eesmärkidel ning teda juhitakse Püha Tooli poolt kinnitatud põhikirja järgi. Sõna personaalne osundab sellele, et määravaks on siin isikud/persoonid, samal ajal, kui näiteks piiskopkonnad ja kogudused on määratletud geograafiliste alade kaudu.

Ja. Tegelikult suurem osa liikmetest on abielus. Mõned jäävad vallalisteks ja nendest moodustavad preestrid väikese osa (vähem kui 2% koguarvust).

Opus Deis ei anta vandeid: Opus Dei liikmete jaoks tulenevad kohustused kristlase au mõistest. Nad pühenduvad pühaduse taotlemisele ja samuti teiste aitamisele sellel teel, tehes seda Opus Dei vaimus oma igapäevatöö kaudu ning täites oma tavalisi kristlikke kohustusi.

Opus Dei ilmikutest liikmete suhted oma koguduse preestrite, piiskoppide ja paavstiga on täpselt samasugused, kui teistel katoliiklastel. Nagu teisedki katoliiklased on nad kohustatud alluma piiskopkonna reeglitele ning jälgima piiskopi õpetusi ja juhendamist ning osalema vastavalt kohalikule olukorrale koguduse elus. Kohustused Opus Dei ees on täiendavad kohustused, mis algavad seal, kus lõpeb piiskopi võimkond ning on seotud valdkondadega (nagu näiteks vaimne enesearendus ja apostellik pühendumus), kus usklikud on vabad valima ükskõik millist pühadusele viivat teed.

Prelatuuri kuulub enam kui 84 000 isikut, umbes 1 800 neist on preestrid. Naisi ja mehi on umbkaudu võrdselt. Jagunemine kontinentidele on umbes selline: Aafrika: 1 600 Aasia ja Okeaania: 4 700 Ameerika: 29 000 Euroopa: 48 700

Opus Dei aitab tavalistel inimestel täita igapäevases elus nende kristlikku kutsumust, pakkudes neile selle saavutamiseks vaimset tuge ja arengut. Opus Dei arendab arusaamist universaalsest üleskutsest pühadusele – radikaalset ideed, mille kohaselt iga inimene on Jumala poolt kutsutud olema pühak – pühadusele eriti igapäevatöös ja –toimingutes ning nende kaudu. Seda eesmärki taotletakse tagasitõmbumiste (vaimsete kogunemiste), hommikuste ja õhtuste mõtisklushetkede (rekollektsioonid), filosoofia ja teoloogia õppekursuste, vaimse juhendamise kaudu. Eelkõige on see mõeldud liikmetele, kuid ka teistele, kes soovivad osa saada pakutavatest vaimsetest teenustest. Opus Dei liikmed, kes tegutsevad omal initsiatiivil vabade ja vastutust kandvate individuaalsustena, on peamised Opus Dei apostelliku töö ellu viijad. On ka korporatiivseid tegevusi, mille kaudu Opus Dei korraldab vaimseid ja doktrinaalseid aspekte. Need on alati mittetulunduslikud ettevõtmised, mis pakuvad hariduslikke, heategevuslikke ja muid taolisi sotsiaalseid teenuseid, sealhulgas konverentsikeskuste, koolide ja ülikoolide, üliõpilaskülade, noorsooklubide, maakoolide ja tervishoiukliinikute pidamine.

Enamasti teevad nad sedasama tööd ja elavad oma perekonna- ja sotsiaalset elu nagu kõik teised, täpselt nii nagu ka siis, kui nad ei oleks Opus Deis. Opus Dei vaim julgustab neid täitma oma igapäevaülesandeid selliselt, et see oleks vääriline ohver Jumalale ning teeniks parimal viisil nende perekonda, sõpru ja ühiskonda. Sel kombel nad püüavad oma töö ja teiste igapäevaste kohustuste kaudu arendada kristlikku voorust ning julgustavad ka teisi toimima samuti. Saavutamaks seda pöörduvad nad sageli sakramentide poole, eraldavad iga päev aega palvele, vaimsetele lugemistele ning muudele pühendumuslikele toimingutele. Nad püüavad elus rakendada kristlikku enesesalgamist, eriti väikestes asjades – tööl, perekonnaelus, asetades teisi esikohale, osutades tähelepanu detailidele jne. Nad osalevad iga-aastastel rekollektsioonidel, samuti usuküsimusi ja vaimse elu arendamist puudutavatel õppustel ja kursustel.

Liikmed võivad olla kaasatud kõikides neile meelepärastes ausates ettevõtmistes. Nagu kõik kristlased ja tublid kodanikud on ka Opus Dei liikmed aktiivselt huvitatud üldisest edust, kuigi suurem osa neist ei ole professionaalselt aktiivselt seotud poliitikaga. Ilmikutena on nende kutsumus jälgida oma maise tegevuse kokkukuuluvust loomulike moraalsete normidega. Poliitilisse ellu kaasatud teevad seda ilma mingilgi kombel esindamata Opus Deid, vaid kui vabad ja vastutustundlikud isikud, kes järgivad oma eesmärke ning nad vastutavad enda eest samal kombel ja samal määral kui kõik teised. Opus Dei ei tunne huvi oma liikmete poliitilise tegevuse vastu ega võta nende eest endale selles vastutust.

Ei. Opus Dei roll ja eesmärgid piirduvad rangelt vaimsete ja apostellike valdkondadega. Kõikide teemade suhtes, milles pole Kirik võtnud seisukohta (näiteks suurim osa poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke teemasid) võivad Opus Dei liikmed, nagu teisedki katoliiklastest kodanikud, kujundada täielikus vabaduses ja sõltumatuses ning oma parima äranägemise järgi välja oma seisukohad. Opus Dei ei saa sekkuda ega sekku mitte kunagi.

Ei. Igasugune salastamine on Opus Dei põhikirja kohaselt selgelt keelatud. Tavaliselt liikmete kolleegid, sõbrad ja tuttavad on alati teadlikud nende liikmelisusest, sest see on avalik, aga eriti selle kaudu, kuidas nad elavad oma usus. Kuid liikmetel puudub vajadus avalikult kuulutada oma liikmelisust, sest Opus Deis on ilmiku suhtestumine pühadusse midagi isiklikku, isikliku eraelu osa.

Opus Dei on saavutanud laialdase tunnustatuse katoliku kiriku sees ja väljasool seda. Kuid Opus Dei on kiriku uus institutsioon. Nagu paljud muud uued institutsioonid, on ka Opus Deid vahetevahel vääriti mõistetud. Mõnikord on see kriitika suunatud Opus Deile tema ustavuse tõttu paavstile, piiskoppidele ja katoliku usule. Teine kord on vastuolulisuse põhjuseks, tõeliseks või näiliseks, mõningate Opus Deid puudutavate põhimõtete vääritimõistmisel, nagu näiteks: puudulik arusaam sellest, et sotsiaalsetes, poliitilistes, perekonna, majanduse ja ametialastes küsimustes on liikmetel täielik vabadus kujundada oma seisukohti ja tegutseda täieliku vabaduse ja isikliku vastutusega; või segadus salastatuse ja privaatsuse mõistmisel, mis on täiesti erinevad kontseptsioonid; või suutmatust hinnata erinevust ühest küljest liikmete ilmaliku või tavakodaniku seisundi ja teisest küljest konsekreeritud eluga seonduva kanoonilise raamistiku ja sellega kaasnevate ilmingute vahel; Vaevalt üllatab teatud vastuolulisus, mis ümbritseb suhteliselt uut kiriklikku institutsiooni, ajalugu tundvat inimest. Tegelikult hoiatas Jeesus Kristus korduvalt oma järgijaid taolise krititsismi eest.

Omadussõnad nagu "konservatiivne" võivad olla eksitavad, kui neid kasutatakse usu ja religiooniga seotud asjade kohta. Kui konservatiivsuse all mõista ustavaks jäämist Kiriku usu- ja moraaliõpetusele, siis jah, Opus Dei on koservatiivne. Kui aga mõelda poliitilistes terminites, siis pole Opus Dei ei liberaalne ega konservatiivne, sest iga liige otsustab ise nende asjade üle; Opus Dei liikmeskonnas on poliitilised vaated esindatud väga laial skaalal. Vaimuelu ja usku puudutavates küsimustes, milles Kirik on ametliku seisukoha võtnud, juhinduvad liikmed loomulikult Kiriku õpetusest nagu kõik teisedki katoliiklased. Kuid näiteks isegi teoloogilistes või filosoofilistes teemades ei ole mingit kindlat Opus Dei koolkonda ning liikmetel on vabadus (sarnaselt teiste katoliiklastega) uurida uusi või vanu käsitlusi.