Püha Josemariale ütles kord üks Vatikani esindaja, et Opus Dei on tulnud “sajandi võrra liiga vara”. Opus Dei vaimu uued ilmingud on: üleüldise ilmikute pühadusele suunatud üleskutse aktiivne jälgimine; vaimsus, mis rajaneb tavalise töö pühitseval väärtusel; nendele ideaalidele pühendunud organisatsioon Kiriku sees, mis hõlmab mehi ja naisi, abielus, vallalisi ja leski, vaimulikke ja ilmikuid, kõikidest rassidest, vanustest ja sotsiaalsetest rühmadest, kõik järgimas sama vaimu; nimetatud ideaali levik Euroopas, Ameerikas, Aasias ja Aafrikas väheste aastate jooksul alates asutamisest; sügav respekt ilmikute sõltumatuse vastu nende omas ilmalikus keskkonnas (ilmaliku ühiskonna lai panoraam), võttes neid mitte kui vaimulikkonna teatud tüüpi vahemehi, vaid kui Kiriku täieõiguslikke liikmeid, kes tegutsevad vastavalt ristimise läbi vastu võetud kutsele. Nad tegutsevad ilmalikus maailmas täieliku vabaduse ja isikliku vastutusega, rakendades oma erinevaid intellektuaalseid ja käelisi oskusi, oma loomingulisust ja teadmisi, erialast ettevalmistust ja ekspertiisi oma töö ja teiste rollide ning kohustuste täitmisel ühiskonnas. Paljud Opus Dei vaimu ilmingud, mis olemuslikult rajanevad Evangeeliumil, olid oma aja kohta revolutsioonilised, kuni selleni välja, et mõned nimetasid neid ketserlikeks. Eelkõige oli selleks radikaalne nägemus ilmikute rollist Kirikus ja maailmas; nägemus naiste rollist; vaade abielule kui pühakuks saamise teele; idee maailmast kui kohast, kus võib saavutada pühaduse; ning et tavalise, igapäevase elu kohustused ja rõõmud võivad olla teeks ja vahendiks pühadusele. Paljud nendest ideedest said hiljem, eriti peale Vatikani Teist Kirikukogu, osaks Kiriku ametlikust õpetusest.