Mu armsad, hoidku Jeesus mu poegi ja tütreid!

Nõnda kui 26. juuni Missal, mis kanti üle Interneti vahendusel, jäägem palveühtsusesse kõikide nende inimeste eest, kes on meie juurest lahkunud pandeemia tõttu, mis ei näita paljudes riikides endiselt vaibumise märke. Hoidkem ikka oma palvetes – kui võimalik, siis ka tegudes – neid, kes on isiklikult või leidub nende perekonnas keegi, kes peab kannatama meditsiiniliste või majanduslike raskuste käes. Kõik see aitab meil veelgi elavamalt kogeda inimloomusele omast haavatavust ja ebakindlust mis tuleneb sellest kui usaldame vaid iseenese tugevust. Praegune olukord on pannud meid end veelgi täielikumalt Jumalale usaldama ning hoolitsema nende eest, kes on me ümber, sest mõistame, et teiste inimeste lähedus võib olla tõeliselt lohutav.

Nende nappide ridadega, sooviksin meenutada ka teist tüüpi haavatavust, mis ühel või teisel viisil mõjutab meid kõiki. Pean silmas seda isikliku nõrkust, mida vahetevahel kogeme kui me usk või Opus Dei vaimsus esitavad meile imepäraseid raskusi. See meie elu ideaalide ja reaalsuse vaheline ebavõrdelisus ei tohiks meid eal heidutada ega põhjustada pettumust.

Meil on abi sellest kui meenutame, et Kristus ei kutsu oma jüngreid mitte seepärast, et nad oleksid teistest paremad. Ta on vägagi hästi kursis nende nõrkustega (nagu see kehtib ka meie puhul) ning südame ja mineviku tumedaimate saladustega. Seepärast oskas Ta arvestada kõige selle heaga, milleks igaüks neist võimeline oli. Jeesus teadis, et nad ei ole oma teekonnal kunagi Püha Vaimu abita, kui nad on valmis iga päev otsast alustama. Mu pojad ja tütred, olgugi, et tihti võime tunda end vähe väärtuslikuna, võime ausalt öelda: „Dominus illuminatio mea et salus mea, quem timebo?“ (Ps 27:1).

Teid armastusega õnnistades,

teie Isa

Pamplona, 20. juuli 2020. a