Armsad, hoidku Jeesus mu poegi ja tütreid!
Paljudes riikides on viimaste karantiinis veedetud nädalate jooksul saadud tunda inimvõimete piire aga ka nende suurust. Oleme ühes miljonite inimestega üle kogu maailma olnud tunnistajaks sellele, kuidas üks viirus on meie elu täielikult segi paisanud. Võib-olla oleme õppinud hindama asju, mida pidasime varem iseenesestmõistetavaks.
Jätkakem palvetamist eriti nende inimeste eest, kes on surnud ning nende perekondade eest, kes paljudel juhtudel pole saanud viimastel hetkedel nendega füüsiliselt koos olla. Ka meie oleme seda valu omal nahal tunda saanud, seda paljude Opus Dei liikmete näol, kes on suundunud taevasesse koju ning kelle eestkostele end nüüd usaldame.
Samas näeme nii paljude inimeste suuremeelset eneseandmist – tihti peale kangelaslikku – kes on töötanud haiglas mitu vahetust järjest, saamata vahepeal puhata, kes on hoolitsenud inimeste eest nende kodudes, kes on pikendanud oma kodust tööpäeva või on teinud ühiskonna jaoks üliolulisi töid, riskides seejuures nakatuda. Nende eeskuju tuletab meile meelde sõnu, mida ütles Jeesus Viimsel Õhtusöömaajal oma jüngritele: „Mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib“ (Lk 22:27).
Praeguse isolatsiooni aja eriline olukord on pannud paljusid mõtisklema elu mõtte üle ja mitte vähe pole neid, kelles on tärganud suur janu Jumala järele. Võib-olla on sama juhtunud ka meiega. Samas kui tavapärasel viisil sakramentide – eriti Armulaua ja pihi sakramendi – vastuvõtmine on raskendatud, on pannud meid neid sakramente nii kõrgemalt hindama kui neid ka igatsema. Igal juhul oleme proovinud olla Issandale lähedal ning tuua ka teisi tema juurde. Jumal on teinud end erinevais paigus kohal olevaks ning on andnud nii meile, nagu ka paljudele teistele tugevuse, olla lähedal neile, kes on üksi või erilisel viisil kannatanud.
Tänu paljude inimeste algatustele, on Opus Dei pakutavate koolitusvahendite andmine võinud jätkuda – ning mõnel puhul isegi laieneda – seda tänu kaasaegsetele tehnoloogilistele võimalustele. Ma tänan Jumalat minu poegade ja tütarde apostelliku innukuse eest, kes on kasutanud oma leidlikkust ning aega Kristuse sõnumi levitamiseks. Need tegevused on tekitanud inimestes suurt huvi ning paljud on väljendanud tänu, et on saanud neid praeguses olukorras kasutada neile sobival viisil. Praegune aeg on avardanud meie silmaringi selles plaanis, kuidas digitaalsed vahendid saavad olla tulevikus abiks erinevate tegevuste ja koolitusvahendite jagamisel, kui nendest osasaamist takistab kas haigus või geograafiline distants.
Loomulikult oleme kogu selle perioodi vältel puudust tundnud inimeste füüsilisest lähedusest. Vajalik distants on kindlasti pannud meid taas kannatamatult ootama isiklikku kontakti, seda nii erinevates sõpruse väljenduste kui ka koolitusvahendite puhul (ringid, rekollektsiooni päevad, meditatsioonid, vennalikud vestlused ja teoloogilised loengud), mis hakkavad pisitasa taas toimuma näost näkku.
Mõned nädalad tagasi, rääkides Jeesuse suhetest jüngritega, tuletas paavst meile meelde, et Kirik on loodud „kindlapiirilisele perekondlikkusele“ (vrd Jutlus, 17. aprill 2020), mis väljendub sakramentide kaudu Issanda lähedal elades ja isiklikult ligimesele lähedal olles. Nagu ma teile mõne kuu eest ütlesin, peaksid meie keskused olema kohad „kust inimesed leiavad eest siira armastuse ning kus nad õppivad olema tõelised sõbrad“ (Pastoraal kiri, 1. november 2019).
Seepärast saame väga hästi aru, miks Johannes ja Andreas küsivad Jeesuselt: „Õpetaja, kus sa oled öömajal?“ (vrd Jh 1:38). Neil on vaja tema seltskonda; neil on vaja Kristusele füüsiliselt lähedal olla ja teda tundma õppida mitte ainult selle läbi, mida teised neile jutustavad. See lähedus Jeesusele süvendas nende sõprust, tänu millele nad jätavad oma elu, et saada apostliteks. Siinjuures meenuvad püha Josemaría sõnad: „Jeesus jagab armastuse ja julgustuse sõnu, ning vastab sõprusele oma sõprusega. Millised imelised vestlused Betaanias, Laatsaruse, Marta ja Maarjaga!“ (Kiri, 24. oktoober 1965, nr 10).
Kuigi inimesed pöörduvad erinevais paigus tagasi uue ning suhtelise normaalsuse juurde, on meil veel pikk tee ees. Palugem Issandalt tugevust, et astuda rõõmuga vastu tõsistele raskustele, mis on ajapikku tekkinud nii perekondades, töökohtadel kui ka meie apostellikutes tegevustes. Püüdkem veel saata oma palvetega – ning kus vähegi võimalik – ka abiga kõiki neid inimesi, kes on erinevates riikides endiselt väga keerulises olukorras.
Maikuu jooksul ning eriti selles olukorras, millest terve maailm end leiab, pöördugem erilisel viisil Maarja emaliku eestkoste poole, Mater misericordiæ.
Teid armastusega õnnistades,
teie Isa
Rooma, 15. Mai 2020