Oleme tihti mõtisklenud selle üle, et „peame ikka palvetama ega tohi tüdida“ (Lk 18:1)!
Kui apostlid palusid Jeesust, et ta õpetaks neid palvetama, vastas Issand „Kui te palvetate, siis ütelge: Meie Isa…““ (Lk 11:2). Jeesus ise alustab oma palvet pöördudes Isa poole: tänus ja ülistuses (vrd Mt 11:25-26; Jh 11:41); Viimsel Õhtusöömaajal (vrd Jh 17:5); Ketsemanis (vrd Lk 22:42); ning Ristil (vrd Lk 23:34, 46). Püha Josemaría soovis, et kõigi „palve oleks ehtne, Jumalalastele kohane.“ [1] Osaduses Jeesuse Kristusega – Tema kaudu ning Temas – jõuame Jumal-Isani (vrd Jh 14:6), lihtsalt, siiralt ning usaldades Tema kõikvõimast armastust.
Igapäevast palveelu pidada, see on lasta endid, nii heas kui halvas, saata Tal, kes meid kõige paremini mõistab ja kõige enam armastab. Me dialoog Kristusega avab meile uued perspektiivid, uued viisid näha asju, mis on üha enam täidetud lootusest. „Nüüd sa näed“, kirjutas meie Isa meile, „et vahend, millega me kõike teeme, on vaid see: palve.“ [2]
Ma palun Pühal Vaimul alati, ja eriti praegu, uuendada me palveviisi. See on tema algatus: „Elav ja tõeline Jumal kutsub väsimatult igat inimest sellele müstilisele kohtumisele, milleks on palve.“ [3]
Jätkake minu saatmist sel reisil Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Selle vaimulik tõhusus sõltub teist igaühe palvest.
Teid armastusega õnnistades,
teie Isa,
Vancouver, 10. august 2019
[1] Jumala sõbrad, nr 243
[2] Kiri, 19. märts 1967, nr 149
[3] Katoliku Kiriku Katekismus, nr 2567