Pilari Jumalaema pühamu on üks ajaloo vanimaid Maarja pühamuid. Vana traditsiooni järgi nägi püha Jaakobus Vanem Jeesuse Ema, kui see veel Jeruusalemmas elas, ilmuvat Ebro jõe kallastele, saatjaks inglid, kes kandsid endaga sammast [hisp keeles ’pilar’].
Apostel Jaakobus olevat olnud üks esimestest, kes rändasid Euroopa läänealadele – Pürenee poolsaarele (nn finis terre [maailma ots], mis oli toona Rooma impeeriumi osa) Evangeeliumit kuulutama. Raske töö heidutas apostel Jaakobust ja Pühim Maarja soovis end talle ilmutades ja teda innustades näidata oma emalikku hoolt. Sellesama traditsiooni järgi palus Neitsi pühal Jaakobusel ilmumispaika tema auks kabeli ehitada.
Täna hoitakse ilmutuse sammast Pilari basiilikas Zaragozas. Külastajad on seda austanud läbi sajandite. Nikerdatud kujuke Neitsist on vaevalt nelikümmend sentimeetrit kõrge. Kujul on hilisgooti stiilile omaseid jooni ning kuue nööpimisviisi, pandlaga vöö, kõrge vöökoha ja kingade järgi pärineb see XV sajandist. Jeesuslapse kuju on teises stiilis ning on kindlasti Neitsi kujule hiljem lisatud, kas siis täiendusena või pigem selleks, et vahetada välja eelmine, hävinud või kannatada saanud kuju. Jeesuslaps hoiab ühes käes linnukest, teise käega hoiab ta tugevalt kinni ema pearätist. Kuju seisab siledal jaspisest sambal, mis on kaetud töödeldud hõbedaga. Välja arvatud iga kuu 2., 12. ja 20., päeval kaunistab sammast tikitud rüü, mida vahetatakse iga päev.
Pilari Jumalaema ja püha Josemaría elu
„Armastus Pilari Jumalaema vastu on saatnud mind alati: minu aragoonlastest vanemad kinnistasid minus seda vagadust lapsest saati,“ ütles püha Josemaría.
Aastal 1909, kui ta oli seitsmeaastane ja käis Piaristi koolis Barbastros, oli neil kombeks laulda levinud maarjalaulu: „Olgu kiidetud ja ülistatud tund, mil pühim Maarja tuli surelikus ihus Zaragozasse...“ See vagadus saatis teda elu lõpuni. Magamistoas, mida püha Josemaría Roomas elades kasutas, oli kaks sisseehitatud riiulit. Paaril viimasel eluaastal hoidis ta neil väikest Pilari Jumalaema kuju, mida ta igal hommikul üles tõustes suudles. Tema kabinetis mustal laual on kujust veel üks täissuuruses koopia.
Aastatel, mis ta veetis Zaragozas seminaris ja õigusteadust õppides, külastas Püha Josemaría Pilari iga päev. „Et basiilika eest hoolt kandnud vaimulikud olid minu head sõbrad, sain ma kord jääda basiilikasse, kui see oli juba suletud. Saanud loa ühelt neist headest preestritest, kes on nüüdseks juba surnud, läksin ma Jumalaema kuju juurde ja astusin üles mööda üksikuid astmeid, mida „infanticos“ [tõlk „väiksed lapsed“] hästi tunnevad. Lähedale jõudnud, suudlesin ma meie Ema kuju. Ma teadsin, et see pole kombeks; et rüüd tohtisid suudelda üksnes lapsed ja ametivõimud [...] Kuid ma olin – ja olen – kindel, et mu Pilari Ema rõõmustas, et ma sel ainsal korral katedraali tavadest kinni ei pidanud. Ma kohtlen teda endiselt lapseliku armastusega. Sellesama usuga, millega ma pöördusin tema poole 1920ndatel aastatel, mil Issand andis mulle aimu, mida Ta minult ootas: sellesama usuga pöördun ma ka täna [...] Tema kaitse all olen ma tänini õnnelik ja hoitud.“ Püha Josemaría palve Pilari Jumalaema ees, paludes näha ja olla, mida Jumal temalt ootas, valmistas ette Opus Dei asutamist.
Pilari kabelis Zaragozas pidas püha Josemaría oma esimese piduliku missa. Ka siis, kui ta kolis elama Madridi ja hiljem Rooma, külastas ta Pilari Jumalaema igal võimalusel, viimati 7. aprillil 1970.
„Aragóni Raamatust“ leitud sõnad pühalt Josemaríalt meenutavad, et „Pilar [tõlk ’sammas’] on märk tugevusest usus, armastuses ja lootuses.“
Pühamut saab külastada siin. Iga päev kell 12.00 palvetatakse seal Angeluse palvet ja kell 19.00 püha Roosipärga, millele järgneb responsoorium surnute eest.