Prelaadi kiri (november 2014)

Oma kirjas räägib piiskop Echevarria Kristus Kuninga pühast. Kristus tahaks valitseda ”meie mõtetes, sõnades, töödes ja tegemistes”.

01.11.2014

Minu armsaimad! Hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!

Kui peaksin ennast kordama, nõudes teilt, et te iga päev Jumalat tema heategude eest tänate, siis teen seda teadlikult, sest Taevas kingib meile hulgaliselt õnnistust. Ma mõistan hästi, miks meie Isa nii sageli nii suuliselt kui kirjalikult väljendit kasutas: semper in laetitia!

Pärast 27. septembrit oleme saanud kogeda arvukalt armuosutusi, mida Jumal Don Alvaro eestkostel meile kinkis. Nii võime me taas kord näha pühaduse sära, kui kirik ühte oma lastest tunnustab. Vahel oleme me hajameelsed ja ei pane seda tähele, sest me ei mõtle jumalikule ligiolekule. Minu tütred ja pojad, ärgem selles kahelge, et usk aitab meil kindla sammuga aegade muutlikkusest läbi minna, sest jumalik ettehooldus viib kõik jumalariigi täiuslikkusele, mille Kristus maapeal rajas.

See on nüüd kristlaste ülesanne, et viia täiuseni need lunastuse viljad, mida Kristus oma elu, surma, ülestõusmise ja taevasseminemisega saavutas. Usaldagem oma palved, et võiksin kõik elu hetked ja olukorrad muuta võimalusteks, et sind armastada ja Kristuse riiki teenida, Don Alvaro eestkostele.

Kristuse riiki maailma äärteni viia, inimesteni, kes just praegu elavad, ja nendeni, kes veel tulevad, on suurepärane ülesanne, tõeliselt jumalik ja inimlik seiklus, mille Jumal on kristlastele usaldanud, kui ta Apostlitele ütles: Minge maailma laiali ja kuulutage kõigile Evangeeliumit[1]. Püha Josemaria meenutas pedagoogilisel eesmärgil ikka ja jälle meile neid sõnu. Et see eesmärk teoks saaks, peame me igapäevast apostellikku vibratsiooni toitma ja Issandat paluma, et ta oma Vaimu kõikidele saadaks ja barjäärid purustaks, et see Vaim saaks meie hinges tegutseda.

See ei tohiks jääda lihtsalt pettekujutuseks, vaid meil kõigil võiks olla oma isiklikuks sooviks: et Kristus valitseks, see soov, mis Opus Dei algusest peale meie Isa südames põles ja millest ka Don Alvaro kinni haaras. Alates sellest ajast, kui ta Opus Deiga tuttavaks sai, süvenes ta üha enam püha Josemaria rikkasse siseellu ja õppis armastama neid meie Asutaja sagedasi lühipalveid: Regnáre Christum vólumus!; Deo omnis glória!; Omnes cum Petro ad Iesum per Maríam!.Tänu nendele selgetele ja konkreetsetele tegutsemisjuhenditele valitses õndsa Alvaro südames Kristus, koos kiriku ja paavstiga, ta andis Maarja eestkoste abiga kogu au Jumalale ning tundis ennast nii olevat kõigi inimestega ühenduses.

Need mõtted on väga sobivad novembrikuus, mil me Kristus Kuninga pühaks valmistume. Meie Isa küsib meilt: Kus on kuningas? Kas ei ole nii, et Jeesus ei taha valitseda mitte kuskil mujal, kui sinu südames? Seepärast sai ta lapseks. Sest kes ei armastaks sellist väikest olevust? Kus on kuningas? Kus on Kristus, kes tahab, et Püha Vaim meie hinges võidutseks? Mitte uhkusega, mis meid Jumalast lahutab, mitte armastuse puudumisega, mis meid isoleerib. Seal ei ole Kristust, seal on inimene üksi."[2] Jumal tahab eelkõige meie mõtetes, sõnades, töödes ja tegemistes valitseda. Aga – nii jätkab meie Isa – "mida me vastaksime, kui ta meilt küsiks: Kas sa tahad, et ma sinus valitseksin? Tahaksin talle vastata, et vajan selleks tema armu täiust. Sest ainult nii muutub kõik Hoosiannaks, rõõmuhõiskeks Kristuse, minu Kuninga poole."[3]

Meie Isa palves me palume , Sinu riik tulgu: Advéniat regnum tuum[4]. Ka siis, kui teame, et see on olemas juba maapeal – regnum Dei intra vos est [5] – jumalariik on juba meie keskel – peab seda siiski veel selle kogu täiuses levitama. Nagu ütles Jeesus, on see riik sinepiiva sarnane, mis hääletult põllul võrsub, kuigi nisu seas kasvab ka umbrohtu, mida vaenlane külvab; see on nagu haputainas, mis jahu maitsvaks leivaks muudab. Sellise võrdlusega selgitab Kristlus jumalariigi tunnuseid, mis kehtivad igal ajal – ka praegu; ja kuna tema riik ei ole sellest maailmast [6], ei tõmba see endale suure kisaga tähelepanu, kuigi see maapeal eksisteerib ja kasvab kuni Kristuse suurejoonelise tulemiseni aegade lõpul.

"See Kristuse vaikne töö ei tee lärmi; just kiriku-olemise alandlikkuses, igapäevases Evangeeliumi järgi elamises kasvab suur tõelise elu puu. Just nende alandlike algatustega julgustab meid Jumal, et me tänapäeva kiriku lihtsuses, meie kristliku elu vaesuses tema ligiolekut näeksime ja nii julgemaks saaksime, et talle vastu minna ja tema armastus maapeal nähtavaks teha, mis on rahu ja tõelise elu jõud."[7] Ka siis, kui ei näi puuduvat ajaloosündmused, mis vastupidist sugereerivad, on see Jumala ettehooldusliku lunastusplaani tahtmist mööda, "sest Issand tahab tegutseda ainult meie vabadust arvesse võttes, sest armastus tema loodu vastu ei saa muutuda sunniviisiliseks. Kirik on niisiis Kristuses Jumala armu vahendamise vastuvõturuum. Sellest lähtudes ilmneb selgelt, kuidas pühadusel ja kiriku missioonilisel olemusel on medali kaks külge: kuna kirik on püha, st. täis jumalikku armu, saab ta oma missiooni täita ja just selle täitmise pärast on Jumal selle oma omandiks valinud ja pühitsenud. "[8]

Jeesus Kristus on maailma kuningas tänu oma inimesekssaamisele ja risti triumfile.[9] Selle suurpüha prefatsioon toob meie ette mõned selle riigi tunnused: Tõe ja elu riik, pühaduse ja armu riik, õigluse, armastuse ja rahu riik.[10]

Selles lauses võime ära tunda Kristuse võidu erinevaid manifestatsioone, kui inimesed on valmis laskma Pühal Vaimul tegutseda; need on sõnad, mis võivad aidata meid selleks pühaks valmistuda, mil me samas ka uuendame Opus Dei pühitsemist Jeesuse halastavale südamele.

Tõe ja elu riik. Nii esitles seda Jeesus Pilatuse ees: Mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.[11] Rooma prokuraator ei tahtnud Jeesuse sõnu kuulda võtta. Quid es véritas? [12] Mis on tõde?, vastas ta tusaselt ja keeras Jeesusele selja. Tänapäeval juhtub paljudes kohtades samamoodi. Kahjuks ei ole puudu inimestest, kes tõde trotsivad ja ei tunnista, et ainult Kristus on tee, tõde ja elu[13]. Nii jäävad nad patu pimedusse. Heastagem suurim paha, mis inimesega juhtuda võib, nimelt sulgeda ennast vabatahtlikult tõele ja elule, mis on Kristus, sest süda kalgistub siis kurjas ja see takistab Trööstija pühakstegeval armul meis tegutseda. Johannes Paulus II kirjutas, et Püha Vaimu mõju "inimeses, kes selles olukorras on, kohtab sisemist vastuseisu, mis on nagu läbilaskmatu sein tema peas, vaimne seisund, mis niiöelda vaba valiku tõttu tugevneb: (…) Meie ajal kujutab see olukord endast põhimõtteliselt patutunnetuse kadumist, (…) selle kadumisega aga kaasneb ka "Jumala tunnetamise kadumine."[14].

Tasub siiski mõelda, et Jumala võim on lõpmatult suurem, kui patu türannia. Ei tasu julgust kaotada, kui me enda ümber nii palju Jumala unarusse jätmist ja tema käskude põlgust märkame. Palugem Pühimat Kolmainsust, et see tühjus ei paneks meid muretsema. Otsigem pelgupaika Püha Vaimu juures, et võiksime patud demaskeerida ja südamesse kahetsust sisendada ja nagu Kristus õpetab, toob ta maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta [15] Usu läbi oleme veendunud, et Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.[16] Ja püha Johannes Paulus II. sõnade järgi "on patu ja õiguse maailm paljastanud päästmise eesmärgi, inimeste pühaduse"[17].

Püha Josemaria näitas meile õiget teed, kuidas vaatamata kõigile takistustele Jumala riigi rajamisele kaasa aidata: " Te kõik teate, et maailma ja kiriku elus tuleb ette raskusi ja et need raskused meilt paremat eluviisi ja rohkem ustavust nõuavad. Praegusel truudusetuse ajastul ootab Jumal igaühelt teist ja ka minult lojaalsust, armastust. Jäägem rahulikuks, sest kõik üles songitud vesi rahuneb maha, pori vajub põhja ja peale jääb ainult joogivesi. Need mäed, mis meid piiravad ja horisonti näha ei lase, muutuvad siledaks: Montes sicut cera fluxérunt a fácie Dómini (Ps 97, 5) ütleb Pühakiri; Mäed sulavad Issanda ees juskui vaha. Sest Jumal on armastus ja halastus. Misericórdia Dómini plena est terra (Ps 33, 5), maailm on täis Jumala halastust. Jumal armastab igaüht teist väga ja mind samuti, kuid ta armastab meid veelgi enam, kui meie armastame oma Ema Kirikut, kes kurvastab."[18]

Pühaduse ja armu riik. See on Jumalariigi järgmine tunnus, mis tuleneb tema ühendusest Kristuse, tõe ja eluga. Püha Vaimu mõjul saab inimesest ristimise läbi Jumala laps. Ja teiste Sakramentide kaudu, eriti Euhharistia, muutub ta üha enam Kristuse sarnaseks, kuni ta lõpuks võib öelda koos püha Paulusega: " nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus. Ja mida ma nüüd elan ihus, seda ma elan usus Jumala Pojasse, kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest."[19] See sarnasus aga ei välista iga inimese isikupära: " Te peaksite olema nii erinevad nagu pühad taevas, sest igaühel teist on oma isikupärane ilme, omapära – lisaks sellele aga peate te olema nagu pühakud, kes pühad ei oleks, kui igaüks neist ei oleks Kristusega üheks saanud."[20]

Tänane Kõigi Pühakute Püha toob meie ette selle imelise ühtsuse ja erinevuse, mis kristlase elu juurde kuuluvad. Don Alvaro ja Paul VI. hiljutised õndsakskuulutamised näitavad samuti Jumala suurepärast tööd, kes pühitseb oma lapsi Jumala ja kiriku auks. Seepärast "ei saa keegi ega miski meilt kunagi Evangeeliumi rõõmu ära võtta (Jh16,22). Maailma ja kiriku hädad ei saa iialgi olla vabanduseks, et meie innukus ja panus väheneks. Nähkem neis väljakutseid, et sisemiselt kasvada. Peale selle on usu pilguga võimalik ära tunda valgus, mida Püha Vaim alati pimeduse keskele levitab.(…) Meie usk on väljakutse, aimamisi tajuda veini, milles vesi muutuda võib ja avastada nisu, mis umbrohu keskel kasvab. Viiskümmend aastat pärast Vatikani II. Kirikukogu ei tohiks ka suurim realism tähendada Vaimule lootmise kahanemist ega väiksemat üllameelsust, isegi siis kui aja nõrkused meile haiget teevad ja oleme naiivsest optimismist kaugenenud."[21]

See usu kindlus annab valgust pimeduses, mis tänapäeva inimeste peal lasub. Jumal on tugevam! Lõputu tarkusega ja kõikvõimsusega omab ta võimet kurja heaks muuta. Selles seisneb usu üleloomuliku optimismi juur, mis on kristlasele omane. Püha Vaim on tõepoolest meie Trööstija, meie julgustaja, nagu see sõna väljendab.

Kui Jumala riik hinges eluaseme rajab, saab reaalsuseks see, mis Kristus-Kuninga püha missa prefatsioonis lauldakse: isikliku apostolaadi kaudu ilmneb õiguse, armastuse ja rahu riik. Kristlase südamest kiirgab siis õiglus ja halastus, mida teised märkavad, kuni need hiljem ka ühiskondlikele struktuuridele mõjuvad; ja meie, kes me seda andi tunneme, saavad Jumala lastena "rahu ja rõõmu külvajad", nagu ütles meie Asutaja.

Homme on Hingedepäev. Palugem vaeste hingede eest puhastustules, kes seda kõige rohkem vajavad, suuremeelselt patuandestust, eriti pühal Missal. Ma mäletan väga elavalt, kuidas meie Isa kõiki siit maailmast lahkunuid armastas ja nendega sidet hoidis. Ta mõtles tütardele ja poegadele, oma vanematele ja õdedele vendadele, ja samasuguse armastusega – meiesuguste vaestele hingedele puhastustules, oma headele sõpradele. Võis tõeliselt tunda, kui veendunud ta selles oli, et vita mutátur, non tóllitur[22] - et elu muundub, seda ei võeta meilt ära, kui me Kristust järgime.

Rõõmuga teatan ma teile, et sõidan 3.novembril Moskvasse; saatke minu reisi oma palvetega. Ja laupäeval 8. novembril pühitsen ma 32 teie venda diakoniks. Palvetagem nende eest, et nad pühad oleksid ja palvetagem kõigi preestrite eest, alates paavstist kuni äsjapühitsetud preestriteni ja hoidke igaühte neist oma südames. 28. novembril on Opus Dei Personaalprelatuuriks nimetamise aastapäev, tänagem Pühimat Kolmainsust eriliselt selle Opus Dei lõpliku kirikuõigusliku staatuse eest, selle preestritest ja ilmikutest koosneva väikese kiriku osa eest, mis meie tegevust kirikus ja hingede heaks nii palju hõlpsamaks teeb.

Palvetage edasi ka äsja lõppenud erakorralise Piiskoppide Sinodi viljade eest ja kõigi minu palvesoovide eest.

Armastuses ma õnnistan teid.

Teie Isa

+Javier

[1] Mk 16, 15

[2] Püha Josemaria, Kristus möödub, Nr. 31

[3]Sama, Nr. 181

[4] Mt 6, 10

[5] Lk 17, 21

[6] Joh 18, 36

[7] Benediktus XVI., Jutlus, 15.6.2008

[8] Sama