Minu armsaimad, hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!
Maikuu algus, mis paljudes maades on Jumalaemale pühendatud, tuletab meile meelde, et peame igal pool Naatsareti õhkkonda levitama, see tähendab püha perekonna käitumisviisi ja voorusi, eelkõige selle eeskujuga, mida Maarja meile annab.
Täna on Joosepi töömehe mälestuspäev, mehe, kellele Jumal usaldas Jeesuse ja Maarja, maailma suurimad aarded. See püha on tõeline värav maarjale pühendatud kuusse ja kutsub meid Naatsareti majja sisse astuma. Ärgem unustagem, et see kodu, mis on kiriku näol tõeline Jumala perekond, elab edasi; ta elab edasi kõikide kristlaste peredes ja selles väikeses perekonnas kiriku rüpes, Opus Dei prelatuuris.
Palvetagem sellel mariaanlikul aastal püsiva kindluse ja kavatsusega perekonna eest, et see Jumala plaane levitaks ja jumalikku eeskuju edasi kannaks, ja tooks meie silme ette seda, mis toimus Naatsaretis ja kõigis kohtades, kus Jeesus end väsitavatest reisidest välja puhkas. Ja loomulikult meenutagem Betaania maja, kus Laatsarus, Marta ja Maarja talle öömaja pakkusid ja kus Jeesus puhata sai ja kus kõik oma parima andsid, mis neil pakkuda oli. Seepärast nimetas meie Isa, nagu me väga hästi teame, meie tabernaaklit Betaaniaks. Ta rääkis alati, et peame seal Jeesust Tähelepanu ja armastusega kohtlema ja koos Maarja ja Joosepiga tema poole palvetama.
Vaatamata sellele, kui me oma peredes igal hetkel püüame luua õhkkonda, mis iseloomustas Püha Perekonda, ei maksa imestada, kui me siiski ei suuda igal ajal seal valitsevat rahu saavutada. Mõelgem näiteks sellele, mida tundsid Maarja ja Joosep, kui nad Heroodese eest elu eest põgenema pidid; ja ärgem unustagem, et algkiriku kirjelduste kõrval esimeste kristlaste harmoonilisest elust ei puudu ka leheküljed, mis räägivad mustadest pilvedest, mis neilt rahu viisid, olgu see siis tagakiusamiste või mittemõistmise pärast, või isegi mõnede koguduseliikmete imeliku ebamõõduka käitumise pärast. Ometi tulid nad Püha Vaimu abiga kõigest võitjana välja ja jäid Kristusele truuks.
Perekonna sees võivad erimeelused esile tulla ja häirida vastastikust armastust, mis iseloomustab usuinimeste elu. Siis tasub otsida abi palvest, et parandada kõige väiksemgi haav perekonnaliikmete vahel ning samuti ühiskonna heaolule kaasa aidata, sest "tegelikult valitseb tihe seos rahva lootuse ja sugupõlvede harmoonia vahel"[1] Paavst on öelnud veel: " Perekonnas laste vahel tekkiv vennalikkuse side kasvatab avatust teiste suhtes ning on vabaduse ja rahu kooliks. (…) Perekonnas õdede vendade keskel õpitakse inimlikku kooseksisteerimist, nii nagu ühiskond elama peaks."[2]
Püha Josemaria viimastel eluaastatel tulid tema juurde paljud inimesed ja jutustasid oma suurtest ja väikestest probleemidest ning küsisid temalt nõu. Sageli olid nendeks isad ja emad, kes elasid läbi raskeid aegu, sest lapsed olid puberteedi ajal natuke peast segi läinud. Meie Asutaja püüdis neid rahustada ja rääkis, et selles eas noored on alati olnud vastuolulised, kuid viimasel ajal on see võtnud teised mõõtmed. Kuid samuti nagu enne, on palve kõrval ka sarnane ravivahend olemas: " Ma soovitan rahu säilitada, mitte lihtsalt kõrvakiile anda. Sa ärritud, sa kannatad, sest sa armastad neid, kuid siis pead sa jälle maha rahunema. Ole pisut kannatlikum, räägi nendega alles siis kui oled rahunenud ja nelja silma all. Ära alanda neid teiste õdede-vendade ees. Räägi nendega ja selgita, et kui nad Jumalale meeldida tahavad, peaksid nad teistmoodi käituma. Nii kasvatad sa neid ja hiljem oskavad nad elada heade kristlastena, heade isade ja emadena, kui Jumal neid sinna juhatab. Eelkõige tuleks vältida kaht ekstreemset asja: liigset headust ja liigset rangust."[3]
Püha Josemaria võttis selle käitumisviisi Evangeeliumist. Tema vestlustes lapsevanematega võime kergelt aimata Jeesuse vihjet vennalikule manitsusele, kuigi neil juhtudel otseselt seda nime ei kasutata. Opus Deis peaksime me kõik püüdma seda kristliku ligimesearmastuse kommet järgida, mis Kristuse õpetusest tuleneb. Nii võime kõhklemata aru saada, miks küsis meie Isa alati: Kas olete teinud vennalikku manitsust?
Me teame Pühast Kirjast, et püha Joosep sai unes taevaliku ilmutuse; sellele toetudes ütleb Paavst, et "perekond ilma unelmateta oleks võimatu. Kui perekond kaotaks võime unistada, ei kasva lapsed ega kasva ka armastus, elu muutub nõrgemaks ja kustub."[4] Ta soovitab vanematel igal õhtul enne magamaminekut endalt küsida: " Kas ma olen oma laste tulevikust unistanud? Kas ma olen täna oma mehe või naise armastusest unistanud? Kas olen unes näinud oma vanemaid ja vanavanemaid, kes on ajaloo minuni välja viinud?[5]
Seda küsimust võib igaüks endale ühel või teisel viisil esitada. Mõelgem iga päev, kas me palvetame oma Opus Dei vendade ja õdede eest, oma perekondade eest, inimeste eest, kes meie koolitusvahenditel osalevad, kas palume Jumalalt neile parimat; kas mõtiskleme palves selle üle, kuidas me neid aidata võiksime… kas oleme võimelised ilma vastutasu ootamata teiste heaks midagi tegema: nad ju juba armastavad meid! Apostlite tegudes öeldakse: Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal. [6] Püha Vaimu kohalolekul ületasid nad optimistlikult takistused, mis nende töös ette tulid ning olid isegi rõõmsad, et neid oli väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast. [7] See vaimne tugevus, see raskustes kasvamine muutus veelgi tugevamaks Jeesuse Ema armastava ettehoolduse kaudu. Maarja on meie kõikide Ema. Kui Püha Vaim Nelipühil saabus, usaldasid nad teda veel rohkem. Meie Isa kirjutab: "Jüngrite palve saadab Maarja palvet: see on väga ühtse perekonna palve."[8] Nii peaksime ka meie toimima, eriti traditsiooniliste maikuu palverännakute ajal, mida teeme sel aastal erilise intentsiooniga: usaldades oma palved oktoobrikuus aset leidva Perekonnasinodi eest meie Ema kätesse.
Muide homme on just selle maikuu palverännaku traditsiooni kaheksakümnes aastapäev, mis on saanud juba miljonitele inimestele kogu maailmas meeldivaks harjumuseks. Meenutades ühel viimastest aastatest, pärast mitmeid aastaid oma külaskäiku Sonsolesse 2.mail 1935 aastal, märkis püha Josemaria: "Palvetagem sel algaval kuul palju Jumalaema poole. Maikuu palverännakud on midagi imelist. Eile olin ma Sonsoles´es ja mõtlesin endamisi: kui kõik maailma inimesed – Euroopas, Aasias, Aafrika, Ameerikas ja Okeaanias – palverännaku teeksid ja üksteise järel siia Sonsolesesse tuleksid, siis oleks 1. Jaanuarist kuni 31.detsembrini siin üks pidev inimeste vool.[9]
Palvetagem vagalt koos kõikide panusega, tihedalt ühenduses paavsti, piiskoppide ja kõigi kristlastega kiriku, maailma, perekondade ja kogu ühiskonna eest. Nii arenevad edasi kõik isiklikud ja kollektiivsed initsiatiivid ja levivad väga tõhusalt. Meie Isa andis väga selgelt mõista, et "kõik apostellikud algatused ja tööriistad, nende teel kandmine, onus et carga, on kõikide au ja koorem (…), numeraaride, assotseerunud liikmete, supernumeraaride ja ka kaastöötajate. Need kes mõtlevad, et algatuste tegemine on ainult numeraaride asi, eksivad kõvasti, neil on vilets vaim ja nad on pisut laia joonega. Meie apostellikust innukusest rääkides, peab olema alati võimalik meie kohta öelda nagu mainitakse Apostlite tegudes: multitúdinis autem credéntium erat cor unum et ánima una (Apg 4, 32), Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing."
Aprillikuu eelviimasel nädalal olin ma Valencias, kus pidasin piiskopi kutsel katedraalis tänumissa Don Alvaro õndsakskuulutamise puhul. Peale selle tegin ma ettekande tema tööst Vatikani II Kirikukogu ajal ja osalesin paljudel kohtumistel oma tütarde, poegade ja paljude teiste inimestega. Aidake mul Jumalat nende vaimulike viljade eest tänada, mida ta kindlasti võimaldab. Tänagem ka selle eest, et võin hulgaliselt teie vendi, numeraare 9.mail Püha Eugenio kirikus preestriks pühitseda! Deo omnis gloria! Minu tütred ja pojad, ma lõpetan oma kirja, mõeldes Püha Josemaria Noveenile maikuus 1970. Aastal Guadalupe Neitsi juures. Ta sõitis siis Mehhikosse, et palvetada kiriku, Püha Isa ja Opus Dei eest. Ja kui suured viljad olid sellel palverännakul! Jumala armu ja Neitsi Maarja eestkoste läbi küpseb ka edaspidi palju vilju, kui järgime päevast päeva meie Isa samme, nii nagu tegi seda Don Alvaro suure lojaalsusega. Palvetagem tema eestkostet ka 12. mail, mil me esmakordselt tema liturgilist tähtpäeva tähistame.
Ma õnnistan teid oma armastusega ja palun taas teie palveid.
Teie Isa
+Javier Echevarria
Rooma, 1.mai 2015
[1] Paavst Frantsiskus, Jutlus Üldaudientsil, 11.2.2015
[2] Paavst Frantsiskus, Jutlus Üldaudientsil, 18.2.2015
[3] Püha Josemaria, Perekondliku kohtumise märkmed, 24.11.1972
[4] Paavst Frantsiskus, Kohtumine perekondadega Filipiinidel, 16.1.2015
[5] Sama
[6]Ap. 4,33
[7] Sama 5,41
[8] Püha Josemaria, Kristus möödub, Nr.141
[9] Püha Josemaria, Perekondliku kohtumise märkmed, 29.4.1969
[10] Püha Josemaria, Kiri 31.5.1954, Nr.34