Armsad lapsed: ma soovin, et Jeesus kaitseks ja valvaks minu tütreid ja poegi!
Samuti, nagu möödunud aastatel, tähistati ka tänavu 26.juunil liturgiliselt püha Josemaria pidupäeva väga paljudes maades üle kogu maailma. Armastus ja truudus meie Isa vastu on reaalsus, mis kasvab iga päevaga, ilma, et seda piiraks geograafiline asend, keel, rass või sotsiaalne päritolu. Miljonid inimesed on palunud tema eestkostet oma vaimsete ja materiaalsete probleemide pärast ja neid on inspireerinud tema elu ja õpetus, mis aitab viia reaalselt ellu Pühakirja nõudmised.
Tema eeskuju on väga ajakohane ja on seda Jumala armu abiga alati; ja aitab paljudel inimestel, meestel ja naistel, avastada teerada, mis viib Pühima Kolmainsuse juurde, õilsa inimliku reaalsuse keskel, milleks on perekond, töö, sotsiaased suhted, jne.
Meie Issand ootab meilt, et võitleksime iga päev pühaduse eest, Opus Dei vaimsusega, Püüaksime väga ustavalt jälgida viisi, kuidas püha Josemaria allutas sõnakuulelikult end täielikult Jumala tahtele. Nähes jõupingutusi meie vaimuelus (nii edukamatel kui ka halvematel aegadel, aga alati rõõmuga alustades) ja kuuldes meie julgustavaid sõnu saavad paljud teised inimesed innustust, võtta ette see pühaduse tee igapäevase töö ja kristlase igapäevaste kohustuste täitmise kaudu, mis on Töö.
Täna ma tahaksin meenutada teile mõningaid püha Josemaria õpetusi seoses esimeste kristlastega, kes said kuulda Jumalasõna otse apostlitelt või nende otsestelt kaastöötajatelt Ta vaatles neid kui näiteid, kuidas peaksime elama selle maailma keskel. Just eile pühitsesime esimeste Rooma märtrite mälestuspäeva. Need olid need mehed ja naised, kes keiser Nero valitsemisajal Igaveses Linnas andsid kõrgeimat tunnistust Kristusest. Nende mälestuspäev otsustati panna 30. juunile maailmakiriku kalendris, mis on üks päev pärast pühade apostlite Peetruse ja Pauluse püha, nagu oleks tahetud rõhutada tihedat seost nende vahel, kes Kristuse püha õpetust edasi kannavad.
Et selgitada Opus Dei missiooni, pööras püha Josemaria väga sageli tähelepanu meie esimeste usuõdede- ja vendade elule. ”Kui te soovite võrdlusmomente” ütles ta ”siis kõige lihtsam viis aru saada Opus Deist on vaadelda esimeste kristlaste elu”. Nad võtsid tõsiselt oma kristlikku kutsumust, otsides tõeliselt seda pühadust, mida neis oli äratanud nende ristimine. Väliselt nad ei teinud midagi, et silma paista, ega teistest erineda, niisamuti kui Opus Dei usklikud, lisab ta, on tavalised inimesed. Nad töötavad nagu iga teine ja elavad selle maailma keskel. Nende käitumises ei ole midagi kunstlikku ja võltsi. Nad elavad nii, nagu kõik teised maailmakodanikud, kes tahavad täita täiuslikult usu nõudmisi..
Mõte tuua teieni need ideed sai alguse soovist, toetada Paavsti õpetusi, kes rääkis juba mõni aeg tagasi oma kolmapäevasel audienssil nendest esimestest isadest ja kiriku kirjanikest. Tema sõnad võivad aidata meid imiteerida neid, kes elasid sügavas ristiusus, kes pidid andma tunnistust oma usust olukorras, mis ei erinenud palju meie omast.
Esimese aspektina toob ta esile nende optimismi, mis tuleneb nende veendumusest ja usaldusest ja mille nad vastu seadsid paganlikule maailmale. Meie Issanda õpetuse valguses nad olid võimelised tajuma ja kõrvale heitma kõik, mis uue nägemusega Kristuse sõnumist kooskõlas ei olnud.
Paavst viitab näiteks, et püha Justinus (ilmik ja filosoofia õpetaja Roomas) toetus Pühakirja õpetusele ja rääkis eelkõige Jumalikust loomistööst ja pääsemisest, mis on viidud lõpule Jeesuses Kristuses. Logos, mis on igavene Sõna, igavene Mõistus, loov Mõistus. Ta toob esile, selle vana kirikuisa mõtteid, et iga inimene mõtlemisvõimelise olendina on osa Logosest, samast Logosest, mis kannab endas ”seemnekorvi”, suudab tajuda tõe sära. Samuti avaldas ennast seesama Logos, kes näitab ennast Juudamaa prohvetite kujul vana-kreeka filosoofias. Nüüd, lisab Justinus, on alates Kristluse algusest Logose ilmutus oma terviklikkuses ja sellest järeldatuna, mis iganes ilusat saab teoks inimeste hulgas, kuulub kõik kristlastele.
Paljudes maades tunneme meie, kes me tunneme end Jumala lastena, et oleme sukeldunud uuspaganlikku ühiskonda ja (ärgem kahelgem selles kunagi) meile on usaldatud imestusväärne missioon- suunata seda uuesti Jumala juurde. See on meist igaühe apostellik vastutus, käia nende jalajälgedes, kes on läinud ja kes on käinud seda teed enne meid. Kindlalt-omades katoliiklikke algteadmisi, peame me tegutsema inimkonna keskel, tundmata südames mingit alaväärsustunnet tsiviilseisuse pärast, kuhu me kuulume ja upsakaks muutumata olema nagu haputainas, seda seestpoolt mõjutama inimkonna ajaliku ja igavese hüvangu heaks.
Niisiis, olgem optimistlikud ja õiglased. Kuigi me näeme puudusi ja eksimusi, on siiski inimestes, meestes ja naistes, kes elavad samas keskkonnas ja kõrvuti meiega, väga palju positiivset suhtumist ja head. Teostades oma apostolaati peame me avastama need rikkused ja neid kaitsma, et meid ümbritsevaid inimesi tõele juhtida. Kui me toetume sellele, mis meid ühendab, on meil kergem hingi Jumala juurde juhatada. Meie suurim liitlane inimkonna uuesti-evangeliseerimises, kõrvuti meid ümbritsevate inimeste kaitseingliga, on see jumalik alge, mida iga inimene endas kannab, isegi siis, kui ta seda mõnikord ise ei märka.See eksisteerib isegi neis, kelle elu kulgeb väga kaugel Jumalast.
Olgem julged ja püüdkem levitada seda maailmavaadet teistele, kes on võibolla araks tehtud moraalse ja vaimse languse tõttu, mis on levinud nii paljudes kohtades.Oma isiklikes vestlustes sõprade ja kolleegidega ja võimaluse korral ka avalikult peaksime me niipalju kui võimalik välja astuma ja lootma usu ja mõistuse kahele ”tiivale”, nagu paavst väsimatult kordas, eraldamata üht teisest.See võiks olla vastukaaluks relativismile, mis annab tunnistust meie ühiskonnas puuduvast usust ja usaldusest.
Meenutagem meie armastatud paavsti Johannes Paulus II ja viigem täide tema nõuanne: ”Arge kartke! Avage pärani uks Kristusele. Avage tema päästvale jõule maapiirid, poliitilised ja majanduslikud süsteemid, lai kultuuripõld, tsivilisatioon ja meie edusammud. Ärge kartke! Kristus teab, mis peitub inimese südames. Ainuüksi tema teab seda”. (J.P.II, jutlus 22.10.1978)
Me peame tegema sellest reaalsuse kõigepealt meis enestes, lubades meie Issanda sügavale oma hinge, et ta saaks seal valitseda ja siis seejärel toetama neid, keda me tunneme ja aitama neil jõuda veendumusele, et Jeesus on nende parim Sõber.
Järelikult on oluline, et täiendaksime pidevalt oma teoloogilisi teadmisi, et võiksime sügavamalt kooskõlas igaühe vajaduste ja olukorraga, arutada avalikes vestlustes neid põhiküsimuste teemasid.
Selgitades pühade kirikuisade õpetusi, paavst Johannes Paulus II rõhutas ka üht teist väga olulist punkti tänapäeva maailmas. Ta tõdes, et kõige halvem, mida vanad paganlikud religioonid inimhingedele teevad seisneb selles, et need ei juhi inimest sellele teele, mida jumalik tarkus sügavale hingedesse on asetanud. Järelikult oli paganlike religioonide langus vältimatu: see oli loogiline tulemus, kuna neis muutus religioon vaid kunstlikeks kogunemisteks ja tseremooniateks, kokkutulekuteks ja kombetäitmiseks. Vanad kirikuisad ja kristlased kirjutasid vastukaaluks müütidele ja kommetele-andes tõest tunnistust.. Paavst viitab ka Tertullianusele: Dominus noster Christum veritatem se, non consuetudinem, cognominavit. Kristus, meie Issand näitas meile, et ta oli Tõde, mitte komme. Ja Benediktus XVI märkis samuti: peab ära märkima, et termin consuetudo, mida kasutas Tertullian, vihjates paganlikele religioonidele, võiks vastata tänapäeva mõistele, ”kultuurimood”, ”kehtivad moenarrused”.
On kindel, et ka tänapäeval toimub allakäik nendes inimestes, kes ilma Jumalata läbi saada loodavad. Vaatamata relativismi näilisele võidule mõnedes paikades, lõpeb elu sellise mõttelaadi järgi läbikukkumisega ja variseb kokku nagu kaardimaja, kui sellel puudub Jumal-Looja tõe alus ja tema Ettehooldus, mis suunab meid ajaloo teeradadel.
Meie, kristlased teame, et oleme vabamad, kui paljud teised, kuna me ei lase end hetkelistest moenarrustest kaasa haarata. Kirik ootab, et tema lapsed oleksis usalduväärsed ja järjekindlad katoliiklikud kodanikud, nii, et meie mõistus ja süda ei funktsioneeriks eraldi, vaid järjekindlalt ja püsivalt. See tähendab seda, et me igal simapilgul seda teeme, mis on kindlalt sobiv ja et me ei lubaks ennast isikupära puudumise ja truudusetuse tõttu mööduvatest tendentsidest kaasa haarata: me ei või olla enam kaua lapsed, kes visklevad edasi-tagasi vaimustuvad igast õpetusest ja inimeste valelike ja kavalate riugaste ohvriks langevad. (Eph 4:14)
Oma kirja alguses mainisin ma, kuidas austus püha Josemaria vastu on levinud üle kogu maailma.
Mõned päevad tagasi (ja need ei ole ainukesed värsked näited) avati Reggio Calabrias mälestustahvel, meenutamaks püha Josemaria visiidi 60-ndat aastapäeva sellesse linna.Samuti üks tänav Fiuggis sai tema nime. 1. juulil pühitseti Valencia kohalik kirik püha Josemariale.
Sellepärast on minu kiri dateeritud Valencias kuna viibin siin ja võtan sellest liturgilisest sündmusest osa oma sõbra, samuti piiskopi, Peapiiskop Garcia Casco kutsel. Ma palun, et te ühineksite minu tänuavaldusega ja jätkaksite tööd, igaüks omal kohal nii, et see Jumala vaim võiks jõuda uutele aladele ja uute inimesteni.
Mul on suur rõõm teile teatada, et teie vennad alustasid alates 26. juunist aktiivset tegevust Venemaa pealinnas Moskvas.Toetagem seda tugevasti oma palvetega nii nüüd alguses kui ka edaspidi; ja kasvagu see ja laienegu.
Nähes kõiki teie kirju ja sünnipäevaõnnitlusi olen ma tõeliselt rõõmus ja liigutatud. Ma tänan teid kõiki ja igaühte eraldi. Nagu armastas öelda püha Josemaria ”küsige Jumalalt, kui te kahtlete!”
Kogu minu armastusega ma õnnistan teid
Teie Isa
+ Javier
Valencia, 1. juuli 2007