Prelaadi kiri (august 2013)

Piiskop Echevarria tänab Jumalat, et on tunnustatud imed, mis on toimunud õndsa Johannes Paulus II ja Jumala sulase Alvaro del Portillo eestkostel, ning ta jätkab oma Usu aasta katehheesi.

Armsaimad: hoidku Jumal minu tütreid ja poegi!

Augustikuus suunduvad meie mõtted automaatselt Ema poole, kes on meie kalleim aare ja eeskuju.Pöördugem eriti neil nädalatel õndsaima Neitsi Maarja poole, et ta meilt Pühima Kolmainsuse abil puhast elu nõuaks, mis tähendab läbikäimist tõega, kes on Jumal, mis muudab kõik lihtsamaks ning meist puhta südamega mehed ja naised teeb, kes – tahan veelkord korrata – on Jumalale väga ustavad , sest nii oleme rohkem Kirik ja rohkem Opus Dei.

Ma kirjutan teile Brasiiliast, kus maailma noorte päevad just äsja lõppesid. Need olid vaimselt väga intensiivsed päevad Püha Isa läheduses, koos piiskoppidega, preestritega ja miljonite usklikega, kes Rio de Janeirosse saabusid. Ma tõin teie töö ja teie palved Jumala ette palvega, et nii meis kui meie sõprades ja tuttavates rikkalikult vaimulikud ja inimlikud viljad kasvaksid ja et jumalik seeme, mida Püha Vaim paljudesse südametesse heitis, avaldaks mõju Kirikule ja kogu maailmale.

Eelmisel kuul tegi Jumal meile palju kingitusi. Kõigepealt ilmus Entsüklika Lumen fídei , millega Paavst Frantsiskus lõpetas Benediktuse poolt alustatud Triloogia teoloogilistest voorustest. Ma soovitan teil seda rahulikult vaadelda, et oma mõistust valgustada, et tekiks palju häid kavatsusi uusevangeliseerimise valdkonnas.

5. juulil, samal päeval, kui Entsüklika avaldati, tegi Paavst teatavaks ka Don Alvaro eestkostel sündinud ime tunnustamise, mis avab uksed tema õndsaks kuulutamiseks, ning samuti ka imed, mis olid vajalikud Johannes Paulus II pühakskuulutamiseks. Mul on väga hea meel, et nende mõlema paavstliku otsuse kuupäevad kokku langesid, sest ma näen selles sama vaimset lainepikkust, mis suure Paavsti ja minu armsa eelkäija vahel valitses.

Entsüklikas meenutab Paavst, et usk Kristusesse ja kõigesse, mida ta on avaldanud, on Apostlite ajast peale samaks jäänud. Kuidas on see võimalik? Kuidas saame me kindlad olla ja aastatuhandeid hiljem "õige Jeesuse" ära tunda? [1] . Õige vastus sellele küsimusele on: Kiriku kaudu. Kirik, nagu iga perekond, annab oma pärandit lastele edasi. Kuidas on võimalik seda teostada nii, et midagi kaduma ei läheks ja üha enam oleks võimalik usupärandisse süveneda? Kiriku kaudu, Püha Vaimu abiga teostatud apostelliku pärimusega. [2] .

See aktuaalne edasiandmise viis, mis iial ei lõpe, on kättesaadav eelkõige Usutunnistuses ja teistes õpetusameti dokumentides, mida usuõpetus levitab; seepärast püüdkem neil kuudel rohkem Katoliku Kiriku Katekismuse või Kompendiumi . Oleme rõõmsad, et meie usk tuleb nähtavale ka pühakute elus, keda me liturgilise aasta jooksul kohtame. See, et armsa Alvaro eestkoste imeks on tunnistatud, on meile edasiseks tõukeks, et Opus Dei vaimsust ellu viia, mis on vana, nagu Evangeelium ja nagu Evangeelium uus [3] : pühadusele pürgimine igapäevase elu kaudu. Jumal usaldas selle püha Josemariale, pannes selle temale ja paljudele teistele inimestele südamele. Kui uudis teatavaks sai, soovitasin ma teile, et me kõik Don Alvaro pühast vastusest oma järeldused teeksime – see on tema truudus Jumala, Kiriku ja Paavsti vastu, täielik üksmeel Opus Dei vaimsusega, mille ta sai püha Josemarialt ja mille ta meile muutmatul kujul edastas.

Nüüd sooviksin ma peatuda veel ühel Kirikule iseloomulikul joonel: see on pühadus. Selleks, et täita meid rõõmuga sellest tegelikkusest, vihjas Benediktus XVI. asjaolule, et käesoleval «Usu aastal on väga oluline, aasta jooksul meie usu ajalugu läbi käia, mis käsitab lõputut pühaduse ja patu läbipõimumise saladust» [4] . Mõeldes Kiriku pühadusele, mis oma õpetusega, oma suundadega, on nii paljusid oma tütreid ja poegi juhatanud, kasvab üha enam meie tänutunne kolmekordselt püha Jumala vastu, kes on kõige pühaduse allikas, ning teadmine, et saame osa Pühima Kolmainsuse armastusest meie vastu. Kuidas me suhtleme iga jumaliku persooniga? Kas me tunneme vajadust neid vastavalt nende eripärale armastada?

Vatikani II Kirikukogu räägib Kiriku olemusest ning toob välja kolm aspekti, milles väljendub selle saladus erakordsel viisil. See on Jumalarahvas, Müstiline Ihu, Püha Vaimu tempel; need aspektid avalduvad väga ilmekalt Katoliku Kiriku Katekismuses [5] . Igaühes neist lööb särama pühadusele iseloomulik tunnus, nagu ka muud iseloomulikud jooned, mille tõttu Kirik kõigist teistest grupeeringutest erineb.

Mõiste Jumala rahvas viitab Vanale Testamendile. Jahve valis ära Iisraeli, kui oma erilise rahva, kui Jumala rahva kuulutamine ja ennetamine, mille Kristus Ristiohvri kaudu pidi lunastama. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse. [6] . Gens sancta , püha rahvas, mis koosneb armetutest olenditest. See näiline vastuolu iseloomustab ühte Kiriku saladuse aspekti. Kirik on jumalik, kuid samal ajal inimlik, sest see koosneb inimestest ja meie inimesed teeme vigu: omnes hómines terra et cinis ( Ecclo 17, 31), kõik me oleme tuhk ja tolm. [7] .

See reaalsus peaks äratama meis kahetsust, armastuse valu ning meeleparandust, kuid mitte kunagi arastumist ega pessimismi. Ärgem unustagem, et Kirik sarnaneb põlluga, kus kasvavad koos vili ja umbrohi. Samuti sarnaneb Kirik kalavõrgule, kuhu on kogunenud igat sorti kalu, häid ja halbu, mis alles aegade lõpul ära sorteeritakse [8] . Vaadelgem samalajal, et juba praegu on maapeal hea võimsam kui kuri, arm on tugevam kui patt, isegi siis, kui selle mõju alati nähtav ei ole. Lugematu hulga inimeste isiklik pühadus ei kujuta endast – ei nüüd ega varem – midagi teatraalset. Sageli ei märka me tavalisi lihtsaid, kuid pühasi inimesi, kes meie kõrval elavad ja töötavad. Maine pilk peatub pigem patul ja truudusetusel: need on sensatsioonilised asjad [9] . Jumal soovis, et tema tütred ja pojad Opus Deis ja teised kristlased kõigile maailma inimestele meelde tuletaksid, et nad on saanud selle pühaduse kutsumuse ja peavad pingutama, et sellele armule vastata ja isiklikult pühad olla [10] .

Kirik on Kristuse müstiline ihu. «Issand Jeesus Kristus võimaldab oma Kirikul ennast Sakramentide kujul vastu võtta, mis lähtuvad tema jumalikust täiusest. Nende kaudu saavad Kiriku liikmed tema surma ja Püha Vaimu armus ülestõusmise saladuse osalisiks, mis elu ja lõudu annab» [11] .

Kirik «on püha ka siis, kui selle keskel patuseid inimesi leidub; see ei ela mingit muud elu kui elu armust. Kiriku liikmed pühitsevad ennast seal, kus nad tegutsevad, kui nad aga selle elu saatuse hooleks jätavad, langevad nad pattu ja segadusse, kuid seda pidurdab siis Kiriku pühaduse kiirgus.Seepärast Kirik kannatab ja suretab nende pattude eest. Ta on Kristuse Vere ja Püha Vaimu andide tõttu saanud selleks võimu, et oma poegi ja tütreid patusüüst jälle vabaks muuta» [12] .

See Ihu vihjab elavale tegelikkusele. Kirik ei ole karitatiivne, kultuuriline ega poliitiline ühing, vaid elav Ihu, mis ajaloo vältel pidevalt rändab ja tegutseb. (...) Samamoodi nagu kehas elumahl voolama peab, et see elus püsiks, peame me Jeesusel enestes tegutseda laskma, me peame laskma tema Sõnal end juhatada, ennast tema euhharistliku kohalolekuga toitma, hingestada laskma, tema armastusest ligimesearmastuseks jõudu ammutama. Ja seda alati ja igavesti! Armsad vennad ja õed —kinnitas Püha Isa veelkord—, me tahame Jeesusega samastuda, teda usaldada, oma elu tema Evangeeliumi järgi korraldada; me tahame toituda igapäevasest palvest, Jumalasõna kuulamisest ja Sakramentide vastuvõtmisest [13] .

On ilmselge, et inimese ihu koosneb erinevatest organitest ja ihuliikmetest, mis kõik aju juhtimisel kogu organismi heaoluks oma funktsiooni täidavad. Seepärast on Jumala tahtmine, et ka Kirikus valitseb mitmekesisus, erinevad ülesanded ja funktsioonid; kõik ei ole samasuguseks vormitud, vaid valitseb annete rikkus, mida Püha Vaim jagab.Kuid ometi valitseb nende vahel koostöö ja ühtsus. Kõik on seoses teistega ja kõik võtavad ühe terviku Ihu loomisest osa, mis on sügavalt Kristusega seotud [14] . See ühtsus Kristusega kui Kiriku nähtamatu peaga, väljendub murdmatus ühtsuses rooma Pontifeksi ning Piiskoppidega, kes on ühtsuses Püha Tooliga.Palvetagem iga päev nii, nagu tegi seda püha Josemaria, kõigi inimeste ühtsuse eest pühas Kirikus..

Juba ammustest aegadest on öeldud, et Pühal Vaimul oli Kristuse Müstilise Ihu rüpes eriline roll, mis annab inimlikule ihule vaimu: ta annab elu, elava ühtsuse ja võimaldab selle levimist niikaua, kuni täiuseni, mida Jumal Isa ootab. Kirik ei ole asjade ja huvide pundar, vaid Püha Vaimu tempel, tempel, milles Jumal tegutseb, tempel, milles igaüks meist on Ristimise kingituse läbi elavaks kiviks saanud. See tähendab, et mitte keegi ei ole Kirikus üleliigne (...). Keegi ei ole Kirikus kasutu [15] .

Niikaua, kui nad on ühe ja sama müstilise ihu liikmed, peavad ja saavad kristlased üksteist pühaduse saavutamises aitama, pühade osaduse alusel, nagu me Usutunnistuses lausume.See viitab asjaolule, et kõik usklikud osalevad magnalia Dei´s, Jumala rikkuses, mida meile kingitakse usus, Sakramentides ja erinevates vaimsetes andides. Teisest küljest, «tähendab see väljend ka ühtsust pühade isikute ( sancti ) vahel, niisis nende vahel, kes on surnud ja ülestõusnud Kristuse kaudu ühenduses» [16] : need on pühakud, kes on taevas, hinged, kes puhastustules viibivad ja need, kes maapeal veel sisemise elu lahinguid peavad. Kõik me oleme üks pere, jumalalaste pere Pühima Kolmainsuse auks. Kas me hoolitseme nende perekondlike sidemete eest?

Püha Josemaria tundis suurt lohutust, kui ta neid usutõdesid vaatles, sest sellest tulenevalt ei pea ükski ristitu üksi olema, ei oma vaimses võitluses, ega materiaalsetes raskustes. Üks Tee raamatu punkt annab sellele kinnitust: Pühakute osadus – kuidas seda sulle seletada? Sa tead, mis on vereülekanne keha jaoks? Niisiis, seesama on pühakute osadus hinge jaoks [17] . Ja mõni rida hiljem jätkab ta: Sul on lihtsam täita oma kohust, kui mõtled oma vendade abile ja sellele, mille jätad neile andmata, kui sa ei ole ustav [18] .

Kogugem julgust, minu tütred ja pojad. Isegi siis, kui me eksima peaksime, isegi siis, kui me vahel ennast nõrgana ja jõutuna tunneme – Jumala armu abiga on alati võimalik pühaduse teed uuesti ette võtta. Meid ümbritseb suur pühakute hulk, need on inimesed, kes on truud Jumalale ja oma siseelus ikka ja jälle uuesti alustavad.

Teisest küljest ei ole vaja teha muud, kui oma silmad Taeva poole tõsta. Ka Suurpüha, mida me 15. augustil tähistame, Neitsi Maarja ihu Taevassevõtmine kingib meile selle imelise teadmise, Kristust kui vahendajat usaldades, kes alati Jumala ees meie eest välja astub [19] . Millist lohutust ja kindlustunnet annab meile Ema vaatlemine, kes alati ja igavesti hoolitseb kristlaste ja kõigi inimeste päästmise eest! Maarjas on Kirik oma täiuslikkuse juba saavutanud, seepärast on ta plekitu ja kortsudeta [20] . Meie, kes me usume Kristusesse, peame veel võitlema ja täielikult pattudest hoiduma, et võiksime võita lahingud pühaduse eest. Seepärast ülendagem oma südamed Maarja poole, kes on kõigi äravalitute jaoks kõigi vooruse eeskuju [21] . Otsigem tema juures pelgupaika kõigis Kirikuga seotud pahandustes ja sekeldustes ja meie isiklikes raskustes. ¡ Hüüa valjusti – EMA! Hüüa valjusti! Ta kuuleb sind, ta näeb sind ehk ohus olevat, ja tema – sinu Püha Ema – pakub sulle oma Poja armu läbi emalikku abi, oma armastavat õrnust: ja sa saad julgust uueks võitluseks [22] .

Tõusku see palvehüüe kõigist maailma äärtest jõuliselt Taeva poole, kui me selle kuu 15. Päeval uuendame Opus Dei pühitsemist Maarja armastusväärsele südamele. Tihedalt palve kaudu ühendatuna palume me Jumalalt tema headuses kõiki arme, mida maailm, Kirik ja igaüks meist vajab.

Ma õnnistan teid oma armastusega!

Teie Isa

+ Javier

Sitio da Aroeira, 1.08.2013.a.

[1] Paavst Frantsiskus, Entsüklika Lumen fídei, 29.6.2013, Nr. 38.

[2] Sama ., Nr. 40.

[3] Püha Josemaria, Kiri 9.01.1932, Nr. 91.

[4] Benediktus XVI, Apost. Kiri Porta fídei, 11.10.2011, Nr. 13.

[5] Cfr. KKK, Nr. 781-810.

[6] 1 Pe 2, 9.

[7] Püha Josemaria, Jutlus Lojaalne Kirikule , 4.06.1972.

[8] Cfr. Mt 13, 24-30; 47-50.

[9] Püha Josemaria, Jutlus Lojaalne Kirikule , 4.06.1972.

[10] Sama .

[11] Paul VI., Pidulik Usutunnistus ( Jumalarahva Credo , 30.06.1968, Nr. 19.

[12] Ibid .

[13] Pavst Frantsiskus, Jutlus Üldaudientsil, 19.06.2013.

[14] Sama .

[15] Paavst Frantsiskus, Jutlus Üldaudientsil, 26.06.2013.

[16] Katoliku Kiriku Kompendium, Nr. 195.

[17] Püha Josemaria, Tee , Nr. 544.

[18] Sama ., Nr. 549.

[19] Cfr. Hbr 7, 25.

[20] Cfr. Ef 5, 27.

[21] Vatikani II Kirikukogu, Dogm. Konst. Lumen géntium, Nr. 65.

[22] Püha Josemaria, Tee , n. 516.