Prelaadi kiri (november 2012)

Usuaastal avaldame me terve seeria kirju, milles Prelaat mõtiskleb Usutunnistule üle. Novembrikuu kirjas vaatleb ta Jumalat, kui Isa ja Loojat.

18.11.2012

Armsaimad: hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!

Truult Peetruse järglase sõnu kuulates soovib Kirik, et kõik usklikud tugevdaksid oma sõprust Kristusega ja uuriksid sügavamalt Jumala avaldatud tõdesid. Me peame uue innuga rõõmsalt teed käima, mis meile on näidatud ja samalajal pingutama, et võiksime seda teed ka teistele näidata. Tänagem juba nüüd Pühimat Kolmainsust selle abi eest, mida ta – ma olen selles veendunud – järgnevatel kuudel meie hingedesse valab, ja proovigem ka sellele Jumala hüvele vastavalt reageerida.

Ma püüan iga kuu ühe meie usuelu punkti vaatluse alla võtta, et igaüks teist Jumala ligiolekul selle teema üle mõtiskleks ja prooviks sellest praktilisi järeldusi teha. Vaadelgem, nagu soovitab Püha Isa rahulikult, mida sisaldab endas sõna Credo . ”Kus aga“, küsib Benediktus XVI.,”leiame õige usuvalemi? Kus leiame me tõed, mis meile on edastatud ning mis on valguseks meie igapäevaelule?“[1] Ja ta ise annab ka vastuse: ” Credos , Usutunnistuses seostame me ennast Naatsaretlase Jeesuse, tema ajaloo ja isiksuse sündmustega; see, mida rahvaste apostel Korintose kristlastele ütles, muutub konkreetseks: Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud…”(1 Kr 15, 3-4).”[2]

Ühel teisel Usu aastal, mille Paul VI. 1967. aastal välja kuulutas, soovitas ka püha Josemaria Credo üle sügavalt järele mõelda. Uuendagem sageli kavatsust, seda nõuannet järgida. Ükskord hiljem tuletas ta meile meelde, et meie Opus Deis ”üritame alati ja kõiges sentire cum Ecclésia, tunda koos Kristuse Kiriku, meie Emaga”[3], ning ta lisas: ”seepärast tahaksin koos teiega lühidalt Kiriku püha Credo põhitõdedel peatuda ja nende üle mõtiskleda, sest see on usuaare, mille Jumal meile avaldas ja usaldas.”[4] Ja ma ütlen teile sedasama: me tahame alati, aga eriti sellel aastal intensiivselt apostolaati teha, et seda õpetust levitada – see on kasvav hädavajalikkus, mida me iga päev kohtame, kuna on palju, isegi kristlasi, kes ise katoliiklastena välja näevad, kuid ei ole valmis oma usku jagama neile, kes ei ole Evangeeliumi sõnumit veel omaks võtnud või tunnevad ainult osaliselt Apostlite pärandatud tõdesid, mida Kirik truult kinnitab.

Benediktus XVI. väljendas oma soovi, et see aasta aitaks kõigil, ”järele mõelda usutõdede üle, mis puudutavad Jumalat, inimesi, Kirikut, kogu sotsiaalset ja kosmilist tegelikkust. Ja ma tahan rõhutada, et usu sisul või usutõdedel (” fides quae” ) on otsene side meie eluga; need nõuavad meilt pöördumist, mis annab meie eksistentsile uue, Jumalasse uskumise ( fides qua) vormi. Jumalat tunda, teda kohata, tema näojoontesse süveneda, viib meie elu nagu mängu, sest see tungib sügavale inimese dünaamikasse.”[5]

Tegemist on niisiis kahe ühtse aspektiga: usutõdesid mõistusega omaks võtta, et need eelkõige meie tegemisi ja kohustuste täitmisi suunaksid, isegi kõige tühisemaid. Nagu kirjutas meie Asutaja, ”tuleb niihästi sisendustele kui armu valgusele ja usku puudutavatele ettepanekutele, kui kõrgemale vabastavale aktile, kuuletuda. Kuulekus Püha Vaimu kõige intiimsematele hinge sisendustele ei oma kuulekuse arvel eelistust selle autoriteetse usuõpetuse ees, mida autoriteediga väljapoolt esitatakse.”[6]

Ei ole kahtlust, et mida rohkem me Kristuse õpetust armastame ja mida paremini me seda tundma õpime seda paremini võime me seda teistele edasi anda. See on võimalik Jumala abiga ja rahuliku ning tähelepaneliku tähtsamate usuartiklite üle järelemõtlemise kaudu, sest ainuüksi teoreetilisest tõe tundmisest ei piisa. "Me vajame tihedat sidet tõega, mida me Credos tunnistame, me peame seda oma igapäevaelus avastama, et need tõed tõeliselt ja konkreetselt – nii nagu on alati olnud – võiksid saada valguseks meie eluteel, veeks, mis põua ajal teed niisutab, eluks, mis praeguse elu tühermaad elustaks. Credos sisalduvad kristlase kõlbelise elu põhialused ja õigustused.”[7] Palvetagem hardalt Usutunnistust, vaadelgem seda ja palugem Püha Vaimu käest valgust, et me neid tõdesid üha enam usaldaksime ja armastaksime.

Avagem ikka ja jälle Katoliku Kiriku Katekismus või selle Kompendium, et seda õppida ja uuesti lugeda, olgu see siis seoses apostellike vestlustega või usulise koolitusega seotud Prelatuuri üritustega. Ka meie, preestrid peame oma meditatsioone ja ettekandeid ette valmistades sellele dokumendile toetuma. Nii püüame me oma igapäevaelu vastavate Katekismuse punktidega vastandada. Mulle meenub sageli, kui tihti püha Josemaria Pius V. Katekismust – praegust ei olnud siis veel olemas – ning samuti Pius X poolt välja antud Katekismust luges, mida ta ka oma kuulajatele südamele pani.

Mina usun ainsasse Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.[8] Credo esimene artikkel toob esile Jumala, kui kõigi asjade Looja ja Kaitsja eksistentsi, kes kogu Universumit ja eelkõige inimesi oma ettehooldusega valitseb. „Kui me silmad lahti teeme ja enese ümber vaatame, siis annab kõik valjuhäälselt tunnistust sellest Jumalast, kes on meie Looja. Issand, kes Peetrusele tema usu eest tasus ja temast püha Kiriku Pea tegi [Mt 16, 13-19), tasub ka meile, uskuvatele kristlastele uue selgusega, sest tegelikult on see, mida Jumal näeb, ka usklike hulgas ilmselge, sest Jumal on neile seda avaldanud; juba maailma loomisest saadik on Jumala nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus, tegude ja loodu järgi ära tuntav (Rm 1,20)“[9] Nagu ma juba ütlesin, soovitan ma teil Credot uue usuga palvetada, seda rõõmuga kuulutada ja selles kristlaste jaoks vankumatus tões pelgupaik leida.

Me teame kõik, et inimloomus on pärispatu tagajärjel sedavõrd haavatud, et inimestel on tõepoolest raske ühte ja ainuõiget Jumalat oma mõistusega, kindla teadmisega, eksimata ära tunda.[10] Seepärast ilmutas Jumal oma lõputust headusest ja halastusest tasapisi juba Vanas Testamendis, kinkides Jeesuse Kristuse kaudu lõpuks täiusliku ilmutuse. Oma Poja saatmisega inimesena ei näidanud ta meile kindlasti mitte ainult tõdesid, mis patte varjutasid, vaid ta juhatab meid koguni oma jumaliku elu sisemusse. Jumaliku olevuse rüpes elavad igavesest ajast kolm reaalselt erinevat persooni: Isa, Poeg ja Püha Vaim, mis on imelises, kirjeldamatus armastuse ühtsuses üksteisega lahutamatult seotud. „Püha Kolmainsuse müsteerium on kristliku usu ja elu keskne saladus. See on Jumala siseelu müsteerium, kõigi usumüsteeriumite allikas ja valgus, mis neid valgustab.“[11] „Kolmainsus on usumüsteerium selle kõige rangemas mõttes, üks Jumala varjatud saladustest...mis ei oleks meile teada, kui see ei oleks Jumala avaldatud.(1. Vatikani K., Dogm. Konst. „Dei Filius“, K. 4: DS 3015).“ [12]

Oma siseelu avaldamine eesmärgiga, armu abil meil sellest osa saada lasta, on see hinnaline kingitus meie juurde jõudnud. Täiesti teenimatu and, mis on ainult tema headuse vili. Meie Asutaja teeb sellest oma loogilised järeldused: “ Credo palvet tuleb alati palvetada hardusega ning Jumalat ülistades ja armastades vaatlema.“[13]

Ma palun püha Josemariat, et meil oleks siiras soov, lausuda sõna credo, mina usun, püha kirega, nii, nagu ta ise seda mitmeid kordi päeva jooksul tegi. Järgmine nõuanne temalt oli: „Õpi Püha Kolmainsust palavalt austama: Mina usun Jumalasse, Isasse, mina usun Jumalasse Pojasse, mina usun Jumalasse, Pühasse Vaimusse. Ma loodan Jumalale, Isale, ma loodan Jumalale, Pojale, ma loodan Jumalale, Pühale Vaimule. Ma armastan Jumal Isa, ma armastan Jumal Poega, Ma armastan Jumal Püha Vaimu. Neisse ma usun, neile ma loodan, neid ma armastan.“[14] Ning ta jätkab: „Selline austamine on vajalik hingeharjutus, mis muutub südame armusähvatusteks – isegi siis, kui me seda alati sõnadega seletada ei suuda.“[15] Kas me võtame neid soovitusi tõsiselt? Kas me tõesti tahame uskuda nii, nagu Jumal meilt ootab? Kas see usk kõigevägevamasse ja igavesse Jumalasse annab meile kindlustunde?

Credo esimene artikkel on kindel kalju, millele on kristlik usk ja sellele vastav käitumine üles ehitatud. Ja nagu ütles Benediktus XVI Usu aasta avamise eelõhtul, „peame me Konsiiliumi lihtsaimat ja olulisemat õpetust tundma õppima: et kristlaseks olemine seisneb usus Jumalasse, kes on kolmekordne armastus ja samuti isiklikus ning ühises kohtumises Kristusega, kes kingib elule orientiirid ja juhised: kõik ülejäänud tuleneb sellest (...) Konsiilium kutsub meid meelde tuletama, et Kirikul on kõigis selle osades ülesandeks, Jumala lunastava armastuse Sõna edasi anda, et me võiksime selle jumaliku kutse oma õndsuses saada ja vastu võtta.“[16]

Seepärast on vajalik sellest esimesest usuartiklist tingimata paremini aru saada. Mina usun Jumalasse! See esimene lause on kõigi järgmiste vundament. Kogu usutunnistus räägib Jumalast ja kuna see ka maailma inimestele viitab, siis loob see aluse ka nende suhetele Jumalaga. Järgmised Usutunnistuse artiklid tulenevad sellest esimesest, nad juhivad meid kasvavale Jumala äratundmisele, nii, nagu ta ennast vähehaaval inimestele avaldas. Kuna ta midagi nii põhjapanevat välja ütleb, ei saa me väsida seda teistele inimestele edasi andmast. Ja nagu ma selle kirja alguses ütlesin, ei tule selle ülesande täitmisel iialgi jumalikust abist puudus.

Novembrikuus kutsub liturgia meid eriti igavesi tõdesid vaatlema. Koos püha Josemariaga ütlen ma teile jälle: „Me ei või kunagi silmist kaotada seda ülevat eesmärki, milleks meid on kutsutud. Mis kasu on inimesel, kui ta terve maailma võidaks, oma hingele aga kahju teeks? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? (Mt 16, 26) Tegelikult on meil ainult üks lõppeesmärk, mis on üleloomulik ja mis meie loomuliku eesmärki jätkab, täiustab ja ülendab, sest armu eelduseks on natuur, mis seda vastu võtab, pühitseb, ülendab ja seda suurendab.“[17]

Olgem veendunud: Kui me Credot elame, seda meie ellu juurutame, siis aitab see paremini mõista ja armastada meie sõltuvust Jumalast ja me võime võrreldamatut rõõmu nautida, tema lapsed olla ja seda endale teadvustada. Katoliku Kiriku Katekismus tuletab meile meelde, et usk mõjutab meie elu tohutult. Kõigepealt laseb ta meil Jumala suurust ja majesteetlikkust tunnustada ja teda kummardada; ja siis tema heategude eest tänades elada; kõigi inimeste väärtusest ja ühtsusest teadlik olla, kes on loodud Jumala kuju sarnaseks ning on seetõttu austuse ja tähelepanu ära teeninud; loodud asju õieti kasutama, mis Jumal meie kasutusse andis; Jumalat igas olukorras, isegi ebameeldivustes, usaldada.[18]

Enne kui ma lõpetan, palun teid, et palvetaksite teadlikult rohkem Piiskoppide Uusevangeliseerimise Sinodi viljade eest, mis mõned päevad tagasi lõppes. Me soovime, et Püha Vaim hõljuks ja oleks tuntav ühest maa äärest teiseni ja innustaks katoliiklasi kogu südamest aktiivselt selles uues kevades osalema, mida Paavst nii palju on rõhutanud.

Palvetage eriti oma vendade eest, kes 3. Novembril püha Eugenio basiilikas diakoniks pühitsetakse. Tänagem Pühimat Kolmainsust eriti 28. Novembril, sest siis möödub kolmkümmend aastat sellest, kui Opus Dei Personaalprelatuuriks nimetati. Kui palju vaimseid vilju on pärast seda küpsenud, nagu juba meie armas Don Alvaro kinnitas, kirjutades, et kui me meie Isa erilisi palvesoove täidame, võib Opus Deile palju head osaks saada: ómnia bona páriter cum illa! [19]

Palugem, et meie tänulikkus Jumalaema käte läbi Taevasse jõuaks ning palugem ka püha Josemaria esimese järeltulija eestkostet, kes nii palju palvetas, ohverdas ja töötas et täita seda ülesannet, mille meie Asutaja talle usaldas. Igaüks võib ise mõelda, kuidas ta seda tänulikkust väljendab: vankumatu truudusega Jumalale, igapäevaseid raskusi ületades – alustades ja taasalustades - , üha suurema armastusega ja usaldusega temaga suheldes.

Ma õnnistan teid oma armastusega!

Teie Isa

+Javier

------------------------------------------------------------------

[1] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil, 17.10.2012

[2] Sama [3] Püha Josemaria, Kiri 19.3.1967 , Nr. 5

[4] Sama [5] Benediktus XVI. Jutlus Üldaudientsil, , 17.10.2012

[6] Püha Josemaria, Kiri 19.3.1967 , Nr. 42

[7] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil, 17.10.2012

[8] Missaraamat, Credo (Nicaeno-Konstantinoopoli Usutunnistus)

[9] Püha Josemaria, Kiri 19.3.1967 , Nr. 55

[10] Katoliku Kiriku Katekismus , Nr. 36–38