Armsaimad, hoidku Jeesus oma tütreid ja poegi!
Maikuu saabumine toob meieni alati erilisi rõõmuhetki. Need nädalad, mis paljudes maades on eriliselt Jumalaemale pühendatud, on tihedalt seotud Ülestõusmisjuubeldusega. Kas siis lapsed ei peaks rõõmustama, kui nad ema lähedust tunnevad? Loomulikult teevad nad seda. Üks vanaaja kirjanik jutustas, kuidas Maarja Eliisabeti juures ”oma keelelt lõputu armujõe valla päästis, mis nagu allikast tema sugulase juurde voolas. Sest igal pool, kuhu saabub tema, kes on täis armu , täitub kõik rõõmuga.”[1]
Täna tahan ma koos teiega järjekordselt tänutundes seda ülisuurt rõõmu meelde tuletada, mida see, aasta viies kuu meile kaasa toob. Juba esimene päev, tänane püha Joosepi – Töömehe püha on tõelise rõõmu päev – gaudium - kõigile meestele ja naistele, kes oma igapäevase töö ja apostolaadiga pühaduse poole pürgivad. Ma mäletan meie Isa rõõmu, kui liturgiline aasta sinnamaale jõudmahakkas – nagu ta oma jutluses kirjutas – ”see on nagu töö, kui jumaliku väärtuse pühakskuulutamine. See näitab, meile Evangeeliumi põhitõdesid, mida Jumala tahtel eriti tänapäeval taaselustama peab.”[2]
Püha Joosep-töömehe püha näitab ja paneb mõtlema, kui oluline ja väärtuslik on hästi sooritatud kutsetöö, mida püha Patriarh paljude aastate jooksul tegi. Seepärast on hädavajalik teha seda üleloomulikult ja inimlikus mõttes täiuslikult, st. Jumalale au andes ja teisi teenides, ühiskondlikku tunnustust ootamata. Olen väga sageli kuulnud püha Josemariat lausumas, et töö jumalik väärtus oleneb sellest, kui palju armastust Jumala vastu me sellesse paneme ja teenimisvalmidusest, millega me seda alustame ja lõpetame.
Ma kasutan ära võimalust, et paluda selles kirjas eestpalvet nende 35 Prelatuuri diakoni eest, keda ma mõne päeva pärast preestriks pühitsen. Seni on need mehed püüdnud ennast tavalise tsiviiltööga pühitseda ja apostellikult toimida. Sellest päevast alates saab aga preestritöö -niiöelda - nende elukutseks, millele nad pühendavad kõik päevad ja tunnid, rõõmus ja rahus, olles Jumala tööriistad ning lunastava armu vahendajad. Palugem, et neist saaksid üleloomulikul viisil pühad, targad, rõõmsad ja sportlikud preestrid, nagu soovis püha Josemaria: ”Preester-preester”: mitte vähem ega rohkem, täielikult ja täiesti preester [3]
Järgmine rõõmu põhjus minu jaoks oli pastoraalreis Kameruni, mis toimus Ülestõusmisnädalal. Kamerun on maa, mis annab nii Aafrika kui ka kogu maailma Kirikule palju lootust. Hiljuti oli mul võimalus mõned päevad Pamplonas veeta, kus Navarra Ülikooli kliinik selle pühitsemise viiekümnendat aastapäeva tähistas. Selle poole sajandi jooksul on seal lugematu hulk inimesi – arste, meditsiiniõdesid ja administratiivtöötajaid – ennast kristlikus vaimus sellele tööle pühendanud; ja tuhanded patsiendid on terveks saanud ja õppinud koos Ristilöödud Kristusega oma kannatusi – mõned isegi surma – Jumalale ohverdama. Ma tänan Jumalat kogu südamest, tehke ka teie seda koos minuga, sest püha Josemaria mure haigete pärast, mis teda juba Opus Dei asutamise ajal liigutas, leidis selles meie Asutajale eriti meelepärases projektis oma lahenduse. Selle eeskujul on hiljem ajaloo jooksul palju sarnaseid algatusi ellu viidud.
Eelkõige, armsad tütred ja pojad, on maikuu Kiriku ja iga kristlase jaoks Maarja erilise ligioleku ajaks. Seepärast on loomulik, et me pingutusi teeme, et need järgnevad nädalad eriliselt vilja kannaksid.
Kõigepealt tahaksin ma mariaanlikust mai-palverännaku traditsioonist rääkida, mida me kõik niiväga armastame. Homme, 2. mail on järjekordne esimese palverännaku aastapäev, mida püha Josemaria 1935. aastal koos kahe oma pojaga Sonsole pühamusse matkates alustas, ning mis sai Opus Dei traditsiooniks. Pärast seda, Isa jälgedes on inimesed sel viisil külastanud tuhandeid Maarjale omistatud pühamuid! Palugem, et võiksime teha oma palverännaku samamoodi nagu tema: sama süvenenult, samasuguse usaldusega meie Ema vastu ja samasuguse apostelliku innustusega. Selleks kutsume endaga kellegi sõbra, kolleegi või sugulase, et ta võiks meid selles lapselikus Maarjale osutatud armuavalduses saata.
Umbes kuu keskel tähistame me Fatima Neitsi Maarja aastapäeva ning peale selle möödub nelikümmend kaks aastat sellest, kui Püha Josemaria 1970. aastal Mehhikos meie armsaima Guadalupe Neitsi ees noveeni palvetas. Need kaks tähtpäeva peaksid meid innustama, oma isiklikke ja suulisi palvehetki armastusväärsemalt läbi viima. Eriti aga tahame me hardamalt Roosipärga palvetada, mida Jumalaema kolmele väikesele karjasele eriti südame peale pani. Arendagem oma püha auahnust ja ühendagem see oma apostolaadi eesmärkidega, palugem Jumalaema Kiriku ja Paavsti eest, usuaasta viljade eest, milleks me end ette valmistame ja kristliku elu uuendamise eest kogu maailmas.
17. mail, mis sel aastal Kristuse Taevasseminemise pühale langeb, tähistame me meie Isa õndsakskuulutamise 20. aastapäeva. Ma mäletan eriliselt selle päeva armu imet, mida me koos õndsa Johannes Paulus II ja Don Alvaroga läbi elasime! See on hea võimalus, Jumalale veel tänulikum olla ja veel suurema truudusega selle truu Jumala tööriista eeskuju järgida. Jumal valis tema selleks, et asutada Opus Dei.
Sellele järgnevatel päevadel valmistume koos Maarjaga Nelipühi vastu võtma, mis sellel aastal on 27. mail. Püha Josemaria soovitas alati kümme päeva enne ja kümme päeva pärast neid pühi eriliselt Püha Vaimu poole palvetada. On erakorraliselt tähtis, et oleksim neil päevil Neitsi Maarjale lähedal, et saaksime temalt õppida, kuidas saavutada suuremat usaldust selle Vaimuga, mis meid pühitseb.
Mõned nädalad tagasi rääkis Benediktus XVI. Maarja viibimisest Õhtusöögisaalis Jeruusalemmas, kus ta koos Apostlite ja mõnede pühade naistega Trööstija tulekut ootas. Ta tõi esile fakti, et ”Maarjaga seoses algas Jeesuse maine elu ning koos Maarjaga algasid ka Kiriku esimesed sammud”[4]. Jumal tahtis, et tema poeg Puhtaima Neitsi ihus lihaks saab ja Kristus ise andis meid Ristil olles oma emale üle. Kui esimesed Jüngrid õhtusöögisaali kogunesid, ja lubatud saabumist ootasid, oli õndsaim Neitsi koos nendega ja anus oma palvetega Püha Vaimu andi, mis langes tema peale juba Ingli Kuulutamise ajal.
Püha Isa vihjas ka asjaolule, et ”Jumalaema viibimine nende üheteistkümne juures, pärast Taevasse astumist, ei ole ainult ajalooline meenutus millestki möödunust, vaid sellel on palju suurem tähendus, sest ta jagab nendega seda kõige väärtuslikumat, mis eksisteerib: see on elav mälestus Jeesusest palves”[6]
Ei ole raske endale ette kujutada, kuidas Jüngrid, kelle juures oli Jeesuse ema, ajal, mis Taevasseminemise ja Püha Vaimu tuleku vahele jäi, tähelepanelikult ja hardalt tema mälestusi kuulasid, mida Maarja oma südames kandis ja neile jutustas: Ingli kuulutamisest kuni sünnini, ohtlikest aegadest ja Heroodese jälitamisest, ning tööaastatest Naatsaretis, õnnelikust Kuulutamise ajast ja Issanda imedest tema avaliku tegutsemise ajal, kuni kurbade kannatuse ja surma hetkedeni, ning tema haudapanekuni; seejärel rõõmsast Ülestõusmisest, ilmumisest Juudamaal ja Galileas, Jeesuse viimastest nõuannetest ja ettepanekutest… Maarja põnevate elamustega käsikäes valmistas Püha Vaim Apostleid ja teisi jüngreid Nelipühade külluseks ette.
Minu tütred ja pojad, kas ei ole see Õhtusöögisaal meie jaoks üks suurepärane palve kool, koos Maarja, erakorralise õpetajannaga. Meie Isa nimetas teda ”Palve Õpetajaks”; ta nimetas teda ka ”silmapaistmatu ja vaikiva ohvri Õpetajaks”[8]; Maarja avab oma südame Vaimu sisendustele ja on esimene, kes õpetab meid vaikses sisemises mõtiskluses Jumala häält kuulama. ”Jumalaema austamine Kirikus tähendab seda, et me õpime temalt, kuidas olla palvetav kogudus: See on üks olulisemaid jooni esimestes kirjutistes kristlikest kogudustest, mida võime lugeda Apostlite tegude raamatust (2,42). Sageli lähtub inimeste palve rasketest olukordadest, isiklikest probleemidest, mille tõttu Jumala poole pöördutakse, et temalt valgust, lohutust ja abi saada. Maarja aga kutsub meid igas olukorras palvetama, mitte ainult hädas ja mitte ainult iseenese pärast, vaid visalt, järjekindlalt, truudusega, nii, et oleks ”üks süda ja üks hing” (Ap.4,32)[9]
Maarja usaldab ülesanded neile, kes tema truud lapsed olla soovivad, et nad võiksid ka teistele näidata, kuidas igal hetkel Jumala poole pöörduda, mitte ainult suures hädas või rasketes olukordades. "Sest mõnedele on see kõik tuttav, teistele aga uus; mõnedele aga lausa vaevarikas. Ometi”, ütleb püha Josemaria, ”ei lakka ma jutlustamast, et peame olema inimesed, kelle jaoks palvetamine on absoluutselt vajalik; alati, igas olukorras ja erinevates situatsioonides, sest Jumal ei jäta meid mitte kunagi maha. Ei oleks kristlik, kui sõprus Jumalaga Oleks meie jaoks alles kõige viimane pelgupaik. Või leiame me, et oleks normaalne, kui me armastatud inimesi ignoreeriksime või nad unustaksime? Ei, loomulikult mitte, nad on meile väga olulised, neile kuuluvad meie sõnad, meie soovid, mõtted. Täpselt nii peaks välja nägema ka meie suhtlemine Jumalaga.”[10]
Jumalaema elas alati nii. ”Kolgata mäel palvetas ta Risti kõrval. See ei olnud tema jaoks mingi uus asi, sest ta palvetas alati, ka siis, kui ta tavalisi kodutöid tegi. Maiste tegevuste keskel oli ta Jumalaga ühenduses. Kristus (…) tahtis, et tema Ema – ülevaim olevus, täis armu – julgustaks meid, et võiksime alati oma silmad jumaliku armastuse poole suunata.”[11]
Ja nüüd, ihu ja hingega Taevas olles, vahendab ta kõigile selle ülesande, mille Jeesus talle Johannese suhtes andis: Naine, vaata, see on sinu poeg [12] ”Usaldagem tema kätte kõik oma isikliku ja vaimuliku elu üleminekufaasid”, nagu soovitas Paavst Benediktus XVI, ”mitte üksnes selle viimase, kui me siit ilmast lahkume. Maarja õpetab meile, kui hädavajalik on palve ja näitab, et ainult pideva, siira ja armastusväärse tema Pojaga suhtlemise kaudu, võime me ”oma majast”, iseenesest julgelt väljuda, et maailma äärteni jõuda ja kõikjal Jeesusest, meie Issandast ja maailma päästjast teada anda”[13]
Kas me palvetame iga päev Dominus tecum (Ole tervitatud Maarja) nii hardalt, nagu tegi seda meie Isa? Kas me palume tungivalt Maarjalt abi, et võiksime Püha Vaimu ande ja vilju hästi ära kasutada?
Ühinege kõik minu palvesoovidega, milleks on eelkõige palved Kiriku eest, Paavsti eest, preestrite ja orduinimeste eest ning kogu jumalarahva pühaduse eest. Palugem Maarja eestkostel Püha Vaimu, et ta ärataks kõigis, nii karjastes kui usklikes indu, alati ja kõiges Jumala püha tahet täita.
Olge minu saatjaks ka reisil Slovakkiasse, mille võtan ette mõne päeva pärast; levigu ka seal üha enam ja enam Opus Dei vaim, nii, et kõikjale leviks armastus Kiriku vastu, soov pühitseda ennast ja teisi igapäevase elu kaudu. Te ei oska ette kujutada, kui intensiivselt meie Isa 1968. aastal selle maa eest palvetas, kui seal prooviti – kahjuks tagajärjeta – marksismi ikkest vabaneda.
Ma õnnistan teid kogu oma armastusega!
Teie Isa
+Javier
--------------------------------------------------------------------------------------
[1] Pseudo Gregorios Thaumaturgos, 2. Jutlus Kuulutamisest.
[2] Püha Josemaria, Kristus möödub , Nr. 52
[3] Püha Josemaria, Jutlus Preester igaveseks, 13.4.1973
[4] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil, 14.3.2012
[5] Vatikani II. Kirikukogu, Dogm. Konst. Lumen gentium , Nr. 59
[6] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil , 14.3.2012
[7] Püha Josemaria, Tee , Nr. 502
[8] Sama., Nr. 509
[9] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil , 14.3.2012
[10] Hl. Josemaria, Jumala sõbrad , Nr. 247
[11] Sama., Nr. 241
[12] Jh 19, 26
[13] Benediktus XVI., Jutlus Üldaudientsil , 14.3.2012
