Armsaimad: hoidku Jumal minu tütreid ja poegi!
Sellel pühal Jõuluajal oleme me kindlasti Peetlemma talli juures peatunud, et Jeesust tema ema kätel vaadelda. Me tulime, et teda kummardada, sest meil on soov, teha seda kogu inimkonna eest. Täna, uue aasta alguses, liigutab meid väga, kui loeme Missa teises lugemises püha Pauluse sõnu: Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse .[1]
Meie südames elab kasvav soov, kogu maailmale seda head uudist kuulutada, nagu rääkis meie Isa – alati uuesti! – kui Kristuse sündimise pühad lähenesid. ”Me tahtsime väga, et teda kõikjal hästi koheldaks ja suure armastusega vastu võetaks. Me üritasime inimeste ükskõikset vaikimist, tema tundmise ja armastamise puudumist varjata ja üle trumbata rahvuslike jõululauludega, mida kristliku traditsiooniga maades laulavad nii suured kui ka väikesed. Kas olete märganud, et neis räägitakse alati sellest, kuidas Jeesuslapse juurde minnakse, et teda näha ja vaadelda? Nagu karjased sel imelisel ööl: ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes . (Lk 2,16)” [2]
Imetlusega vaatlesime me möödunud päevadel seda Jumala rõõmu ilmutust. Ärgem lakakem imetlemast! „Vaadakem last, kes on sõimes, keda me armastame, Vaadakem teda teadmisega, et seisame suure saladuse ees. Me peame selle saladuse usuga vastu võtma ja samal ajal usu kaudu sellesse süvenema.”[3] Karjaste järel, kes talli juurde ruttasid, näitasid meile mõjuvat eeskuju ka Kolm Kuningat, keda me Issanda Ilmumise Suupühal meenutame. Tänu siirale ja alandlikule usule, ületasid need mehed kõik raskused, mida nad teel kohtasid. Jumal valgustas nende südameid nii, et nad märkasid tähte, mis Messiase sündi kuulutas. Nad olid kuulekad ja nii viis visadus nad Peetlemma. Ja kui nad Püha Perekonna majja astusid, nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. [4]
Ka meie tahame olla avatud armudele, mida meile Sakramentide ja Evangeeliumi stseenide vaatlemise ja isikliku palve kaudu kingitakse. Me saame nende armude osaliseks, kui me vaimuliku juhendamise nõuandeid meelsasti vastu võtame ja need ellu viime. Akviino Toomase üleskutse on väga loogiline ”Inimmõistuse nõrkuse pärast ja viisi pärast, kuidas ta end jumalikel asjadel juhtida laskma peab, peab tal käest kinni haarama ja teda meelte kaudu tunnetatavate asjade kaudu, millest me kergesti aru saame, armastuse juurde juhatama. Sealjuures on Jeesus Kristuse inimkond olulisim abi, nagu võime lugeda ja Jõulupühade Prefatsioonis: ”Lunastaja nähtavas kujus lased sa meil nähtamatu Jumala ära tunda, et armastuse leek süttiks sellele, keda silm ei ole näinud.”[5]
Püha Missa Credo räägib ülima lihtsusega Lunastaja inimesekssaamise saladusest. Seal öeldakse, et Jumala Poeg on meie, inimeste pärast ja meie õndsuseks Taevast tulnud, Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud, ja on saanud inimeseks . [6] . Nende väheste sõnadega, mida me sügava kummardusega lausume või laulame, öeldakse ära ajaloo tähtsaim sündmus, mis meile Taeva väravad avas. See tekst on nagu väike kunstiteos ja samal ajal kolme jutustuse kaja, mida Evangeeliumid meile vahendavad. Nii paneb Matteus Kuulutamise saladusest rääkides Joosepile ja Inglile samad sõnad suhu: sina paned talle nimeks Jeesus; sest tema päästab oma rahva nende pattudest. [7] Jeesuse inimesekssaamine ja tema sündimine näitavad Jumala lõputut headust, sest kui me pärispatu ja oma isiklike pattude pärast oma jõududega Jumala juurde pöörduda ei suuda, on ta meid ise vastu võtnud: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu .[8] Ma meenutan teile neid hetki, mil meie Isa meid usku süvendama ja uuendama kutsus: „Kui me ei suuda ikka ja jälle jumaliku saladuse üle imestust tunda, kaotame me lõpuks usu“.[9] Kas me kohtleme Jeesust hellalt? Kas oleme Jumalale tema kõikvõimsate tegude eest tänulikud, mis meilt armastuse tunnistuseks andumust nõuavad?
Verbum caro factum est. [10] Jumala Sõna ei tulnud ainuüksi selleks, et, nagu varem Vanas Testamendis, meile rääkida, vaid kuna ta sündis liha ja verega Neitsi Maarjast, sai temast üks meie hulgast, Aadami ja Eeva järeltulija, kes on meiega sarnane kõiges, välja arvatud patt.[11] Ta tahtis tulla maailma selleks, et meile õpetada, „et kõik teed maapeal, kõik seisused, elukutsed ja õilsad inimlikud tegevused võivad olla Jumala teed“[12], ja ta palub meil tungivalt neid teid pidi käia, üleloomulikult ja inimlikult täiuslikult. Kui imeliselt ja lõputult lahke on Jumal meiega!
Lukas vahendab oma jutustuses meile peaingel Gabrieli kuulutamisstseeni ja tema vestluse Maarjaga, milles selgitatakse Jumala plaani: „Püha Vaim tuleb sinu peale ja Kõigekõrgema vägi on varjuks sinu kohal, seepärast hüütaksegi Püha, kes sinust sünnib, Jumala Pojaks. [13] Kolm jumalikku persooni, vaatasid Maarjat armastusväärse pilguga, nad olid ta igaveseks ära valinud, Patuste pelgupaigaks ja Seaduse laekaks olema, sest tema puhtaimas rüpes pidi Jumala poeg lihaks saama. Tema otsustav ja kindel vastus - fiat mihi secundum verbum tuum [14] , sündigu mulle nii, nagu sa ütled – avas sellele suurele trööstivale saladusele tee. Iga päev, kui me Issanda inglit palvetame, mõtleme me selle erakordse hetke peale lunastusloos. Kas me ikka palvetame hardusega? Kas me mõtleme sügavas hingepõhjas, kuidas Maarja ennast täielikult Jumala plaanide täideviimiseks andis? Mõelgem üha enam ja enam selle püha Josemaria üleskutse peale: „Oo, Ema, Ema! Selle sõnaga – fiat – sündigu mulle Sinu sõna järgi – oled teinud meid Jumala vendadeks ja Tema au pärijateks. – Ole õnnistatud! [15]
Kõik need motiivid – ja veel paljud teised – võime panna ühe nimetaja alla: „Ja sõna sai lihaks, et teha meid „ jumaliku loomuse osaliseks .“(2Pt 1,4): Seepärast sai Jumalasõna Inimeseks ja Jumala Poeg Inimese Pojaks, et inimene selle sõna vastu võtaks ja lapse seisuses Jumala pojaks saaks.“[16]
Jeesus Kristus on tõesti Pühima Kolmainsuse Teine Persoon, igavese Isa Poeg, kes tõeliselt meie inimliku loomuse vastu võttis, lakkamata sealjuures Jumal olemast. Jeesus ei ole mingi olend, kes on pooleldi Jumal ja pooleldi inimene, ega mingi segu jumalikust ja inimlikust olendist. Ta on perféctus Deus, perféctus homo , nagu me teda Quicúmque´s , ja samuti Athanasiuse (Nikaia) Usutunnistuses lausume. Püüdkem selle tõe kogu sügavusse tungida; palugem Püha Vaimu, et ta meid valgustaks, et võiksime seda sügavamalt mõista, et see saaks meie elu sisuks ja et võiksime sellest vaimustusega ka teistele teada anda. Ärgem unustagem, alati ja igal hetkel püha uhkusega sellest rääkida, et oleme Jeesuse õed ja vennad ning Jumala, Isa lapsed Kristuses.
Vaadelgem veelkord: „See on nüüd õige usk: me peame uskuma ja tunnistama, et Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal ja inimene. Seda, et ta on Jumal, näitab tema Isalik loomus juba igavesest ajast ja inimene on ta seepärast et on emast ajalikult sündinud. Tõeline Jumal ja tõeline inimene, kes koosneb ratsionaalselt hingest ja inimihust. Isa Jumala sarnane jumalikus mõttes ja väiksem kui Jumal inimlikus mõttes. Olles nüüd samal ajal Jumal ja inimene, ei ole tegemist kahe isikuga, vaid Kristus on üksainus. Mitte üks selles mõttes, nagu oleks jumalikkus lihaks muutunud, vaid et Jumal on inimkonna vastu võtnud. Täielikult üks mitte sellepärast, et olemused oleks segatud, vaid persoonide ühtsuse pärast.“[17]
Me seisame kiirgava saladuse ees, mis on inimmõistust lausa pimestab, kui me seda valgust vaatleme. Samamoodi nagu inimene, kes üritab otse päikesesse vaadata, peab aga pea ära pöörama, sest muidu ei näe ta enam seda valgust. Inimesekssaamise saladuse ees ei ole teist võimalust, nagu meie Isa ütles: „Selleks, et kristlikku vaimu mõista, on vaja alandlikku meelt: me ei pea üritama Jumala suurust inimese arusaamise armetule tasandile piirata, vaid mõistma, et see saladus on valgus tema pimeduses, see, mis inimese elu valgustab.“[18]
Peetlemma tallis ei avaldu mitte üksnes Jumala lõputu armastus oma loodu vastu, vaid ka tema lõputu alandlikkus. See laps, kes esimesi hääli teeb, kes külmas Maarja ja Joosepi soojust vajab, on kõikvõimas ja igavene Jumal, kes, ei taha maapeale tulemise pärast Taevast jätta, vaid, kes vaatamata sellele end jumalikku hiilgusesse riietada tahab: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; [19] Nii imepärase tegelikkusega silmitsi olles saame me hästi aru, miks meie Isa sageli kordas: „Miks küll armastad sa mind nii palju, mu Jumal?“
„Kristlik Paradoks“ – nagu ütles Benediktus XVI. ühes jutluses – „seisneb just jumaliku tarkuse, kui igavese Logose identifitseerimises Naatsaretlase Jeesusega kui inimesega ning kogu tema looga. Selle paradoksi võib taandada ühele sõnale „armastus“, kusjuures on siinjuhul vähem tegemist jumaliku armastusega, kui armastusega, mis inimeste ja ajaloolistest dimensioonidest kõrgelt üle ulatub.“[20]
Selge on aga see, et alandlikkus on möödapääsmatu selleks, et inimesekssaamise valgusesse vaadata, ning nagu jutustab meile Kiri, olid esimeseks enesealandamise näiteks Jumala ees vaesed karjased, kes Peetlemma ümbruses oma loomi valvasid ja kes olid väga lihtsad inimesed, nii lihtsad, et kaasinimesed neid isegi tähele ei pannud. Jumal aga märkas neid, sest „Jumalale on meelepärane just südame alandlikkus ja siirus“[21] Jeesus ise ütleb aastaid hiljem oma Taevasele Isale: „ Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. [22]
Ka Tähetargad tundsid Jeesuse ära, sest nad olid siirad ja nende süda oli jumalikele märkidele avatud. „Meie Issand tahab, et kõik inimesed teda otsiksid ja nii pühad oleksid. Ta ei kutsu mitte ainult neid Hommikumaa Kuningaid, kes targad ja vägevad olid. Kõigepealt ei saatnud ta mitte tähte, vaid hoopis oma inglid karjaste juurde. Kuid kõik, nii vaesed kui rikkad, targad ja vähem targad, peavad olema alandlikult valmis, Jumala häält kuulama.“[23]
Ma mäletan veel väga elavalt neid hetki, mil püha Josemaria Kristuse sündimist kirjeldas. Ta tavatses rääkida „Peetlemma koolist“, kus Jeesuslaps palju loenguid peab, milles esikohal oli alandlikkus, et oskaksime Jeesuslast vaadates õppida oma uhkust ja kõrkust välja juurima. Me võime imestades kindlad olla, et Jumal, inimlikult rääkides, Maarja peale vaatas ja temast oma Ema tegi, sest teda võlus tema lihtsus ja siirus: sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale. Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved. [24]
See sisemine hoiak, et me Jumalat paluma peame, ei ole vastuolus sellega, et igaüks oma ülesandeid võimalikult hästi täita püüab ja et me kõik vahendid kasutusele võtaksime, et võiksime Jumalale oma tegude kaudu austust avaldada. Ja palju enam, nagu selgitas Püha Isa, on tegemist sellega, et me õpime „väiksuse“ tundega ja levitame oma teadmisi, alandliku ja lihtsa vaimuga, nagu Maarja, kes on „Tarkuse Troon“. Kui sageli oleme me kartnud Peetlemma tallile läheneda, sest me kardame, et see saab takistuseks meie „modernsusele“ ja kriitikavõimele! Tegelikult aga võib igaüks selles tallis avastada kogu tõe inimese kohta. Selles, Neitsist sündinud lapses ühinevad omavahel: inimese igatsus igavese elu järele, mis liigutas Jumala südant, kes ei häbenenud inimese kujul sündida.“[25]
Selle püha sõja pärast, mida me eneste vastu peame, selleks et Jumal meis, meie töös ja meie Apostolaadis säraks, pöördugem meie Isa eestkoste poole, eriti 9, jaanuaril, tema sünnipäeval ja 13,jaanuaril, mil on tema ristimise päev. Palugem temalt hulgaliselt taevalist valgust. Ärgem unustagem palvetada ka Kiriku, Paavsti ja Opus Dei apostellike initsiatiivide eest; olgem alati ühenduses ka minu palvesoovidega ja mõelgem, et meie ise kõigi kristlaste palveid vajame.
Tänagem Jumalat, et Opus Dei kõikjal kasvab. Vaatamata sellele peame me veel paljude inimeste ja ühiskonna osade ning paikadeni jõudma. Sõimes olev Jeesus nõuab seda meilt, sest ta vajab meie panust Kiriku sõnumi kuulutamises, et oleks võimalik lunastav arm kõigi inimesteni viia. Ka oma viimasel reisil Veronasse – kui meelsasti oleksin ma koos teiega! – eelmise kuu keskel, tundsin ma suurt igatsust Jumala järele, nagu tunnevad nii paljud inimesed. Ja ma „näen“ teda nii paljudes uudistes, mida mulle kogu maailmast saadetakse.
Uue aasta alguses, Neitsi Maarja suurpühal ja kõigil selle kuu päevadel, mis meile Opus Dei ajalugu meenutavad, palun ma Neitsi Maarja eestkoste kaudu Jumala õnnistust teile ja teie perekondadele, teie tööle ja apostolaadile.
Oma armastusega ma õnnistan teid!
Teie Isa
+Javier
Rooma, 1.01.2013.a.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
[ 1] Missaraamat, Neitsi Maarja Suurpüha, teine lugemine ( Gl 4, 4-5)
[2] Püha Josemaria, Vaatluse märkmed, 25.12.1973
[3] Püha Josemaria, Kristus möödub , Nr. 13
[4] Mt 2, 11
[5] Püha Akviino Toomas, Summa theologica , II-II, q. 82.a.3 ad 2
[6] Missaraamat, Missatekstid, Apostellik Usutunnistus [7] Mt 1, 21
[8] Jh 3, 16
[9] Püha Josemaria, Vestluse märkmed, 25.10.1973
[10] Jh 1, 14
[11] Hb 4, 15
[12] Püha Josemaria, Vestlused , Nr. 26
[13] Lk 1, 35
[14] Lk 1, 38
[15] Püha Josemaria, Tee , Nr. 512
[16] Katoliku Kiriku Katekismus , Nr, 460. Lyoni Iräniuse tsitaat, Contra haereses , 3, 19, 1 (PG VII/1, 939)
[17] Quicúmque 30-36 (Denz. 76)
[18] Püha Josemaria, Kristus möödub , Nr. 13
[19] Fl 2, 6-7
[20] Benediktus XVI., Jutlus Advendivesperil, 17.12.2009
[21] Õnnis Johannes Paulus II., Jutlus üldaudientsil, 6.11.1996
[22] Mt 11, 25-26
[23] Püha. Josemaria, Kristus möödub , Nr. 33
[24] Lk 1, 48
[25] Benediktus XVI., Jutlus Advendivesperil,17.12.2009
Carta del Prelado (enero 2013).
