“Traditsionalism” oma erinevates vormides on haigus, mis pärineb valel arusaamisel Kiriku pärimusest. Oma algses tähenduses mängib pärimus ehk “traditsioon” koos Pühakirjaga (millest ta on lahutamatu) Kirikus olulist rolli.

Kirikul on seljataga hiilgav ajalugu. Kiriku vaimsed aarded – pühakud – valgustavad oma eluga kahtkümmet möödunud sajandit ja jagavad valgust ka meie elule praegu. Samuti on Kirik kultuuri, võrratute kunstiteoste, teadustööde, kirjanduse, hariduse ja heategevuse allikas. See ajalugu elab ka iga inimese südames läbi Jeesus Kristuse, kes on üks ja sama täna, eile ja igavesti.

Vatikani II Kirikukogu räägib meile kõigest sellest. Kirikukogu dokumendid annavad meile kuulda ka Opus Dei asutaja häält, kes kõneles 1930-ndail aastatel palju samu mõtteid. Kõik kirikukogud moodustavad ühtse õpetuse terviku, milles ei ole sisemisi vasturääkivusi. Vastaksin sellele küsimusele niimoodi: Opus Dei õpetus põhineb Vatikani II Kirikukogul; selles on nii seda, mis on uus, kui seda, mis on traditsiooniline.