Seda, et Kristus on universumi Issand, meenutatakse erinevatel viisidel liturgilise aasta pühadel, sealhulgas Issanda ilmumispühal, ülestõusmispühadel ja taevaminemispühal. Kristus Kuninga Suurpühaga, mille paavst Pius XI kasvava ilmalikustumise kontekstis 1925. aastal sisse seadis, soovib Kirik veel selgemalt toonitada Kristuse suveräänsust kogu loodu, kaasa arvatud inimajaloo üle.
Jeesuse valitsus, nagu rõhutab Missa liturgia, on regnum veritatis et vitae; regnum sanctitatis et gratiae; regnum iustitiae, amoris et pacis.[1] Tõde, elu, pühadus, arm, õiglus, armastus ja rahu: need on väärtused, mida inimhing kõige enam igatseb ja meie, kristlased, saame nende avaldumisele kaasa aidata. Seda saame me teha eriliselt halastustegude läbi, mis on tehtud nende suhtes, kes on kõige suuremas puuduses, nagu ütleb meile selle püha Evangeelium liturgilises aastaringis A. Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu.[2]
Vaatamata sellele hoiatab meid Jeesus ise: Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.[3] Tema suveräänsust nähakse selle täiuses Tema teisel tulemisel kirkuses, mil saab olema uus taevas ja uus maa ning kõik olendid, vabadena patu orjusest, teenivad Teda ega väsi Teda kiitmast.[4] Nüüd on ootuse aeg, Tema kuningriigi heaks töötamise aeg, olles kindlad, et viimane võit kuulub Talle.
Jeesus on ajaloo kese: mitte üksnes tervikuna kogu inimkonna ajaloo, vaid ka iga üksikisiku ajaloo kese. Isegi, kui paistab, et kõik on kadunud, on meil alati võimalik selle hea varga kombel Jeesuse poole pöörduda, nagu jutustab meile Evangeelium liturgilises aastaringis C.[5] Milline rahu tuleb tõsiasjast, et vaatamata meie minevikule, saame me siiralt meelt parandades alati Jumalariiki siseneda. “Täna saame me mõelda oma enda loo peale, oma elutee peale. Igaühel meist on oma ajalugu; kõigil meil on meie eksimused, meie patud, meie rõõmsad ja kurvad momendid. Seesugusel päeval nagu täna oleks hea mõelda oma enda ajaloole, vaadata Jeesust ning öelda sageli, ent südamest, vaikuses, igaüks meist: “Mõtle minu peale, Issand, nüüd kui Sa oled oma kuningriigis. Jeesus, mõtle minu peale, sest ma tahan olla hea; ma tahan olla hea, kuid mul ei ole jõudu, ma lihtsalt ei suuda. Ma olen patune, patustaja. Kuid mõtle minu peale, Jeesus. Sa saad minu peale mõelda, sest Sina oled kõige keskmes, Sa oled just seal, oma Kuningriigis.””[6]
[1] Missaraamat, prefatsioon Kristus Kuninga pühaks
[2] Mt 25: 35
[3] Jh 18: 36
[4] Missaraamat, Kristus Kuninga Missa, päevapalve
[5] Vrd Lk 23: 35-43
[6] Paavst Franciscus. Jutlus. 24. november 2013