Õieti, peaksin ehk alustama sellest, et mul on olnud eelarvamused katoliku kiriku suhtes ja ka Opus Dei suhtes. 

Ilmselt on mind mõjutanud nii ajaloo kui kodanikuõpetuse tunnis õpitu (tuleriidad, indulgentsid, kirik ja võim jne), kui ka see, et ma tegelikult katoliku kirikust midagi ei teadnud. 

Alates päevast, mil läksin tööle Opus Dei keskusesse, olen avastanud nii palju ilusat ja uskumatut, mida poleks lootnudki leida.

Kõigepealt mind hämmastas minu opusdeilasest töökaaslase kannatlikkus ja üldse väga ilus iseloom. Ent veelgi enam see sügav veendumus, mis oli temas ja see jäägitu armastus ja usaldus Jumala vastu. 

See ei ilmnenud minu jaoks kohe, avastasin seda järk-järgult. Ma tegelikult ei suutnud algul uskuda, et inimesel mu kõrval, katoliiklannal, on tõepoolest elav osadus Jumalaga. 

Seda oli näha sellest, kuidas ta suhtus töösse ja inimestesse ja kuidas ta rääkis Jeesusest.

Nende kuude jooksul olen õppinud väga palju töö kohta, õppinud seda tegema armastusega ja pühendumusega. Vähemalt näinud teed, kuidas nii töötada.

Usu kohta olen avastanud ka nii mõndagi: õppinud nägema asju avaramalt, usaldama rohkem, austama rohkem. Minu elu ja mu suhtumised on muutunud ja see on eelkõige Jumala töö. Kuid usun, et Opus Deil on selles oma osa.

Pean Opus Deist lugu. Meie väiksel maal on see organisatsioon nagu valguskiir. Vaikselt oma igapäevast tööd tehes on Opus Dei liikmed näidanud head eeskuju ja kindlasti andud jõudu ja lootust paljudele.

Mari-Vivian