Mu armsaimad, hoidku Jeesus minu tütreid ja poegi!

Teie kirjades, milles te mulle nii paljudest ”suurejoonelistest asjadest” jutustate, räägite te ka palverännakutest, millega ma iga päev ühinen; konkreetseid üksikasju kogedes on mulle suureks abiks, kui ma teid saadan, teie külaskäigul Maarja, Jumalaema ja meie Ema juurde!

Kõigil kontinentidel tähistati tänavu esimest korda rõõmu ja tänutundega õndsa Alvaro mälestuspäeva. Ja mõne nädala pärast pühitseme me koos paljude teiste inimestega kogu maailmast püha Josemaria püha. Sellest päevast, mil Jumal meie Asutaja oma õndsusesse kutsus, on möödunud juba 40 aastat. Kui palju häid asju on Jumal meile selle aja jooksul võimaldanud! Peale selle on läinud täide tema sõnad: ”Taevas olles suudan ma teid palju rohkem aidata.”

Täna tahaksin ma peatuda ühel neljast asjast, mis on teoks saanud. See eksisteeris Opus Deis juba esimestest hetkedest alates kuid nüüd on saanud meie igaühe kohuseks anda edasi seda väikese perekonna atmosfääri, mis on kiriku rüpes juba üsna suureks kasvanud. Tõhustatud palve ”perekonna” institutsiooni eest mariaanlikul aastal on meie jaoks nagu nõue, et vaadelda mõningaid selle spetsiifilisi jooni, mis peegeldavad Jeesuse, Maarja ja Joosepi püha kodu atmosfääri ilu. Opus Dei keskuste ja kõigi kristlike perekondade peale mõeldes, tajus meie Isa, et me kuulume sellesse perekonda.

Jumal on meid valinud, et võiksime teenida Jumala armastust ja rõõmu ning seda kõikjale viia ja seda erilise innuga oma koduseinte vahelt ja töökohalt leida; just seal peaks meie südamest iga päev erilisi tänupalveid kostma. See hädavajalikkus, hoolitseda väikeste koduste materiaalsete asjade ja kooseksisteerimise eest, viib meid ehtsa kontemplatiivse dialoogini, kui teeme seda teistele sellepärast, et me armastame Jumalat. Mida hoolikamalt me nende väikeste asjade eest hoolitseme, seda enam aitame me kaasa kiriku ja Opus Dei arengule ja oma kodu arengule.

Püha Josemaria elutee on elav näide tema õpetusest meie kõigi jaoks ja seepärast peaks meist kõigist Naatsareti kodu püha õhkkonda kiirgama. Asetagem ennast erinevatesse võtmeolukordadesse, et näha, milline oli meie Isa vastus. Jumal tahtis, et kristliku elustiili esimestel õppetundidel me eelkõige vanemate ning õdede-vendadega koos olles püüaksime teisi rõõmuga teenida. Vanavanemad (püha Josemaria vanemad) olid esimesed, kes teda õpetasid, kuidas peab kristlane käituma. Kristlikult elatud argipäev on väga tähtis alus selleks, et laste ja noorte inimlik ja kristlik isiksus harmooniliselt ja takistamatult areneda võiks.

Kui Jumal laskis tal Opus Deid näha, hoolitses meie Isa kõige eest. Hiljem, esimeste Ferrazi õpilaskodu aastate jooksul, seadis ta mõnede poegade abiga kõik sisse nii, et tekiks rõõmus perekondlik õhkkond ja seda ilma eriliste materiaalsete vahenditeta; juba siis unistas te Opus Dei ülikoolist, kus pidi valitsema seesama perekondlik stiil, kus iganes see ka ei oleks.

Hiljem, kui Don Alvaro Opus Deid juhtima hakkas, ütles ta, ”mulle tundub, et need müürid on kivist laotud, kuid tegelikkuses koosnevad need armastusest”; nii külluslik oli palve, ohver, töö ja panus selleks, et töö hästi lõpetada, et see ka tulevaste põlvede jaoks hästi vastu peaks. Tema isiklik eeskuju ja tema sõna olid parim kool kõigi jaoks, eriti Opus Dei naistele, kes aegamööda hakkasid keskuste majapidamise eest hoolt kandma.

Meie Isa rääkis sageli majapidamistööde suurest ühiskondlikust tähtsusest, mis ei ole sugugi ebaoluline faktor Opus Dei tegevuses. ” Kõik meie apostellikud kavatsused muutuvad tühiseks, kui meie tütred administratsioonitööd asjatundlikkuse, üleloomuliku eesmärgi, rõõmu ja kunstniku panusega ei tee, täies teadmises, et nad teenivad Jumalat ja et Jumal neile kui armastatule otsa vaatab.”[1]

Mõelgem tänutundes ka vanaemale ja tädile (püha Josemaria ema ja õde), kelle kaasabi oli väga märkimisväärne, eriti, mis puudutas esimeste naiste töö organiseerimist ja sisseseadmist. Esimesest hetkest kerkis säde, mis süütas kõik ja tuhandetes perekondades kõigil kontinentidel tärkas samasugune töö-ja elustiil.

Ma julgen väita, et tänase ühiskonna kurva kriisiolukorra juured peituvad just seda liiki koduste asjade tegematajätmistes. Kui isa, ema ja lapsed hoolikalt kodutööde eest hoolitsevad ja rõõmuga erinevate ülesannete eest vastutuse enda peale võtavad, paraneb inimlik kvaliteet; siiras armastus, mida Kristus meile tõi, võiks siis levida ja paljusid konflikte oleks võimalik vältida. Keegi ei tohiks arvata, et ta on kodustest töödest vabastatud, kõik on kohustatud neid tegema. Kõik isad peaksid selles osas vastutust tundma, sest see kaitseb perekonda. Ei tohiks kunagi unustada sõnu, mida ütles püha Josemaria: ”perekonna õnne saladus peitub igapäevastes asjades, mitte unistustes. See peitub varjatud rõõmus, et saab koju tulla; see peitub armastusväärses läbikäimises lastega, igapäevastes töödes, milles kogu pere kaasa lööb; rahulikus suhtumises raskustesse ja nende sportliku hoiakuga ületamises; ja lõpuks seisneb see ka modernse tehnika saavutuste õiges kasutamises, et teha oma kodu meeldivamaks, oma elu lihtsamaks ja ennast mitmekülgselt arendada.”[2]

Ka lapsed peaksid vastavalt vanusele kodutöödest osa võtma. Nii ”õpivad nad” oma perekonna elus osalema. Nad õpivad nii ohvreid tooma; nad õpivad väärtustama oma andeid.”[3] Teisest küljest ”kiirgab vennalikkus perekonnas erilise säraga, kui me oskame näha seda hoolitsust, kannatlikkust ja armastust, millega ümbritsetakse õdesid ja vendi, kes on nõrgad, haiged või üksildased. Paljud õed ja vennad teevad seda, kogu maailmas ja võibolla ei oska me nende suuremeelsust piisavalt hinnata.”[4]

Ma ei tahaks jätta märkimata, et tänan Jumalat selle armastava hoole eest, millega minu tütred ja pojad haigete eest hoolitsevad. Igaüks peaks materiaalsed abiosutused palveks muutma, siis ei ole need enam ainult materiaalsed. Jeesuse juures olla, kannatajates Jeesust näha – see peaks saama meie teiseks loomuseks, nii, nagu ütles meie Isa, seisneb elu ühtsus pidevas seoses üleloomuliku ja loomuliku vahel.

Ärgem lakakem iga kodu ja keskust nägema kui Naatsareti kodu pikendust– ka siis, kui oleme väsinud. Võibolla tulevad meile pähe ekslikud mõtted: Jumal küll… alati seesama. Ei, see ei ole alati üks ja sama. See on alati sama, kuid suurema armastusega.

Öelgem Issandale täie usaldusega: Jeesus, ilma sinuta ei suuda ega taha me oma päevi mööda saata; ärgu jäägu meile kaugeks need sinu kolmkümmend aastat, mis sa Naatsaretis veetsid; või töö, mida tegi meie Isa, kui ta esimese õpilaskodu juhtimise enda peale võttis; me oleme otsustanud sellise pühendumise vormi kasuks, et igale ülesandele üleloomulik ja inimlik tähendus anda.

Ka asjades, mis tähtsusetuna näivad, võime me inimestele palju head anda, sest Jumal on iga hetk meile lähedal: ta käib teel koos meiega ja ka meie peame seda koos temaga käima. Ja ärgem unustagem, et täiuslikkus, millega me kõike sooritame, mille me igapäevasesse teenistusse paneme, avaldab pühade osaduse kaudu mõju kogu kirikule ja Opus Deile nii nüüd kui ka tulevikus .

Asetagem ennast sageli ja rõõmuga Naatsaretti, majja, kus elasid Jeesus, Maarja ja Joosep. Nende nelja seina vahel, sõpruses kohalike inimestega ja nende vestlustes olid Taevas ja maa tugevalt seotud ja selle sama tunde peaksime me looma oma kodus ja töökohal. Kõik peaks olema selle teenistuses, et intensiivselt Jumalaga rääkida ja igale tegevusele kaasa aidata, et meie kaasinimesed rõõmus ja rahus igapäevaelu teed käiksid.

Nähes seda töössesuhtumist ja rahu, mis Opus Dei kodudes valitseb, siis mõtlevad paljud inimesed – ja nad ütlevad selle ka välja: siin on Jumalaga tegemist. Midagi ei tule lähemale reaalsusele. Täie teadmisega tahame me oma vastutusega, millega Jumal arvestab ikka toime tulla, ka siis kui oleme natuke kuivanud ja väsinud. Siis võime me ikka ja alati Jumalale öelda: Issand, ma ohverdan sulle selle väsimuse; ma tahan alati sinule toetuda ja ikka paremini teisi teenida.

Jeesus, Maarja ja Joosep oskasid oma kõige väiksemadki tegevused ära kasutada, et need armastusega täita, et see armetu toake, milles nad elasid kõige armastusväärsemaks ja rõõmsamaks koduks muuta. Jah, nad olid vaesed, kuid ometi rikkad nende kolme intensiivse üleloomuliku rikkuse pärast. Ka meie oleme kutsutud nii käituma, täie vastutustundega. Siis, elades kakskümmend neli tundi päevas täielikus Jumala ligiolekus, võme me Maa Taevale lähemale viia ja Taeva allapoole maa juurde tõmmata.

Tahaksin meelde tuletada ka juunikuu pühasid: Kristuse Ihu ja Vere Püha, Jeesuse Süda, Neitsi Maarja puhtaim süda …. valmistugem nendeks käsikäes püha Josemariaga. Palugem Paavsti ja tema kaastöötajate eest, et lähenev Peetri ja Pauli Suurpüha oleks hea võimalus, et võiksime need palved intensiivsemaks muuta. Ja olgem tihedalt ühenduses minu palvesoovidega; ka mina olen Jumala abiga teie poolel.

Suure rõõmuga tahaksin veel viimast preestrikspühitsemist meelde tuletada. Neil päevil oli tuntav väga suur ühtsus. Kõik osavõtjad olid ühenduses – isegi kui nad end teisiti väljendasid:quam bonum et quam iucúndum habitáre fratres in unum![5], mis kõlab sarnaselt nagu lause: kui imeilus on luua perekond!

Oma armastusega ma õnnistan teid!

Teie Isa

+Javier

[1] Püha Josemaria, Perekondliku kohtumise märkmed, 25.5.1974

[2] Püha Josemaria, Vestlused, Nr. 91

[3] Paavst Frantsiskus, Jutlus üldaudientsil, 11.2.2015

[4] Paavst Frantsiskus, Jutlus Üldaudientsil, 18.2.2015

[5] Ps 133, 1