Kiriku liturgias julgetakse laulda Kristuse risti müsteeriumist rõõmulaulu. Kannatused ei välista rõõmu, kui me elame neid läbi üheskoos ennast meie päästmiseks andva Kristusega. Mis tumestab rõõmu, on hoopis patu egoism, kui me ei armasta Jumalat ja oma ligimest ning ei kahetse oma eksimusi. Kui meie elus valitseb pealiskaudne näivuse, edukuse ja võimu kultuur, siis võib iga ebaõnnestumine või majanduslik tagasilöök – isegi korts, mis vananedes näkku tekib – meid kurvastada. Kristlase jaoks ei tähenda rõõm mingil juhul patuta olemise pettekujutelma (mis on välistatud), vaid hoopis valmisolekut kahetseda ja andeks paluda. Kadunud poeg, kes tagasi tuleb, on see kõige rõõmsam. Järjest sügavamalt olen hakanud ma mõistma, miks Püha Josemaría Escrivá nimetas meeleparanduse sakramenti “rõõmu sakramendiks”.